Читать книгу Kodanike riik. Reformierakond loomisest kuni tänapäevani - Kalle Muuli - Страница 6

Rahvarinne polnud 1989. aasta lõpul enam see, mis ta oli olnud veel aasta varem. Väikestest tugigruppidest koosnev liikumine oli muutumas temast välja kasvanud poliitiliste rühmituste ja erakondade ühenduseks. Kogu rahvast laulva revolutsiooni ajal kaasa haaranud hoovus, mida kandsid vabadusiha ja romantiline unistus oma riigist, suubus mitmesse väiksemasse ja vaiksemasse voolusängi vastavalt sellele, millisena kujutati ette vabanemise teid ja tulevase Eesti riigi palgejooni.

Kõige jõulisemalt andsid oma tulekust märku sotsiaaldemokraadid. Üks sotsiaaldemokraatlik erakond – Eesti Demokraatlik Tööpartei – oli juba loodud, seda juhtis Vello Saatpalu, kui 15. detsembril 1989 ilmus Noorte Hääles kirjatükk “Teel Eesti Sotsiaaldemokraatlikuks Iseseisvusparteiks”. Need olid uue partei programmi teesid, autoriteks Ülo Kaevats, Peet Kask, Marju Lauristin, Mihkel Pärnoja, Rein Ruutsoo, Mart Tarmak, Rein Veidemann, Peeter Vihalemm, Ülo Vooglaid. Peaaegu kõik nad kuulusid ka Rahvarinde tuumikusse.

Parempoolsete leeri vastus ei lasknud end kaua oodata. Loomeliitude kultuurinõukogu juht Jaak Jõerüüt oli juba tükk aega teinud ettevalmistusi liberaalide koondamiseks ühe lipu alla. Innustust ja ideid selleks sai ta tuttavatelt kirjanikelt ja tõlkijatelt Soomest, aga ka raamatupoest Akateeminen Kirjakauppa, kuhu kulutas suure osa Soomes loengutega teenitud rahast.

Laulva revolutsiooni ajal oli tekkinud lahe taga terve hulk Eesti sõprade organisatsioone, kuhu kuulus ka liberaale. Keegi neist, ilmselt Soome-Eesti Seltsi kauane juht Jari Havia kinkis Jõerüüdile 19. sajandi suurima liberaalse mõtleja John Stuart Milli teose “Vabadusest” (“On Liberty”), mille keskne mõte Jõerüüdile väga meeldis: üksikisiku vabaduse piiriks on ainult kahju, mis selle vabaduse kasutamisest võib tekkida teisele inimesele.

Jõerüüt oli poliitilist tegevust alustanud juba 1986. aasta lõpul kirjanike liidu funktsionäärina. Tema esimene edukas ettevõtmine oli Tallinna tänavanimede taastamise kampaanias osalemine. Nimekomisjoni liikmena aitas ta kaasa ka ajalehe Sakala ja Kuressaare linna nime ennistamisele.

Saanud 1989. aastal hilisema reformierakondlase, arhitekt Ignar Fjuki järel loomeliitude kultuurinõukogu juhiks, tajus Jõerüüt varsti, et kultuurinõukogu laadi ühiskondlike moodustiste aeg hakkab ümber saama ja tulevik on erakondade päralt. Jõerüüt alustas ettevalmistusi partei asutamiseks. Liberaalseid aatekaaslasi leidis ta ohtralt sealtsamast kultuurinõukogust ja loomeliitudest.

Jõerüüdi ettevalmistused liberaalse partei loomiseks olid juba lõpusirgel, kui rühm sotsiaaldemokraatide tegutsemisest ärgitust saanud rahvarindelasi temast ette jõudis. Vastuseks Noorte Hääles ilmunud sotsiaaldemokraatide programmile levitasid Rahvarinde Tallinna Oktoobri rajooni piirkonna eestvedajad 17. detsembril 1989 Rahvarinde volikogu koosolekul Eesti Liberaalse Rahvapartei asutamise deklaratsiooni.

See hilisema Harju maavanema Mait Korneti allkirjaga üleskutse kõlas nii: “Meie teel tuleviku Eestisse on saabunud aeg liberaalse maailmavaate taassünniks, liberaalsete veendumustega inimeste ühinemiseks. Me usume, et

 Inimisiksus ja perekond on väärtused, mis on kõrgemad mistahes sotsiaalsetest gruppidest, kihtidest või klassidest;

 Inimühiskonna progressi ainsaks allikaks on isiksuste loova energia vaba rakendamine;

 Ühiskondliku ja riikliku korralduse ülesandeks on tagada kõigile ühiskonnaliikmetele nende võimete ja oskuste vaba arendamise võrdsed võimalused.

Kutsume kõiki, kes jagavad liberaalseid veendumusi ja soovivad liituda, osa võtma Eesti Liberaalse Rahvapartei programmi väljatöötamisest.”

Kolm päeva hiljem, 20. detsembril 1989 ilmus Noorte Hääles loomeliitude kultuurinõukogust alguse saanud Eesti Vabade Demokraatide manifest.

“Meie ideaaliks on vabadus,” kuulutasid Ado Eigi, Ene Hion, Jaak Jõerüüt, Tiit Kaljundi, Teet Kallas, Raimo Kangro, Ando Keskküla, Andres Kompus, Viivi Luik, Enn Põldroos, Ilmar Rattus, Paul-Eerik Rummo, Jaan Ruus, Mari Saat, Lepo Sumera, Hagi Shein, Heinz Valk ja Andra Veidemann.

13. jaanuaril 1990 teatasid vabad demokraadid ja liberaalse rahvapartei algatusrühm Noorte Hääles ühinemisest ja kavatsusest luua üheskoos liberaaldemokraatlik partei. Liberaalse rahvapartei algatusrühma esindajana kirjutas ühinemisteatele alla hilisem liberaaldemokraatliku partei peasekretär Henn Sarv ja vabade demokraatide esindajana helilooja Lepo Sumera, kellest kolm kuud hiljem sai Savisaare valitsuse kultuuriminister.

Kuu aja pärast oli valmis ka ELDP esimene programm. See ilmus veebruaris Rahvarinde ajalehes Vaba Maa. Heinz Valk kujundas ELDP logo, kus põimusid sinine L ja kuldne D. Partei asutamise algatusrühma liikmed Ene Hion, Jaak Jõerüüt, Oleg Kangur, Tiit Käbin, Paul-Eerik Rummo ja Henn Sarv tutvustasid neid avalikkusele 13. veebruaril 1990 Kirjanike Maja saalis.