Читать книгу Kodanike riik. Reformierakond loomisest kuni tänapäevani - Kalle Muuli - Страница 19

1992. aasta 20. juuni hommikul kell üheksa avanesid korraga 727 rahavahetuskoha uksed ja Vene rublast sai Eestis minevik. Rahareformi õnnestumine tõstis inimeste meeleolu. Oma raha oli esimene selge, igaühele silmaga nähtav ja käega katsutav märk riigi iseseisvusest. Ametlikult oli vabadus saabunud juba ligi aasta tagasi, kuid igapäevaelus polnud see rahvale seni kaasa toonud midagi muud peale kohutavate majandusraskuste.

Ainus ametlik isikutunnistus oli Eestis ikka veel Nõukogude pass, Vene väed ei kavatsenudki lahkuda ja isegi riigi lääne- ja põhjapiiri valvasid veel kuni 1992. aasta augusti alguseni Vene piirivalvurid. Kroon oli seetõttu mitte ainult maksevahend, vaid ka iseseisvuse ja vabaduse sümbol, esimene tunnismärk uskumatuna tunduvast võidust võõra võimu üle.

Ülemnõukogu viimased tööpäevad 1992. aasta suvel seevastu ei sujunud sugugi helgelt. Rahva-Keskerakond eesotsas Edgar Savisaarega nägi õnnestunud rahareformis oma pearivaali Koonderakonna valimistrumpi ja korraldas kohe krooni vastu rünnaku, mis ähvardas äsja käibele tulnud rahal jalad alt lüüa.

Rahareformikomitee oli tõstnud rahavahetuse eelõhtul järsult makse, et riigieelarve tasakaalu saada. Rublaaja lõpuni kehtis Eestis kolmeastmeline tulumaks, tuhvideks 16%, 24% ja 33%. Reformikomitee lisas oma erakorralisi õigusi kasutades üksikisiku tulumaksule neljanda astme: palgalt üle 2000 krooni kuus (kümme alampalka) tuli nüüd maksta 50% tulumaksu.

Riigipalgalisi see otsus tegelikult ei puudutanud, sest palgad olid siis pisut teistsugused kui praegu. Peaminister teenis kuus 1600 krooni, minister 1410 krooni, kõrgkooli rektor 1135–1410 krooni, riigifirma juht 540–920 krooni, arst 615–780 krooni, õpetaja 575–740 krooni ja ametnik 315–505 krooni.

Erasektoris olid palgad küll kõrgemad, kuid seal oli jälle maksupettus tol ajal nii massiline, et maksimummäära ei maksnud õieti keegi.

Lisaks üksikisiku tulumaksu tõstmisele kergitas reformikomitee käibemaksu 10 protsendilt 18 protsendile ja kehtestas ettevõtetele ühtse 35-protsendise tulumaksu.

50-protsendine üksikisiku tulumaks ja 35-protsendine ettevõtte tulumaks on ilmselt läbi aegade kõige kõrgemad maksud, mis Eestis kehtinud. Ühe suletõmbega, dekreediga nr 035, olid säärased maksud rahvale peale pannud kõigest kolm meest – Siim Kallas, Tiit Vähi ja Ardo Hansson –, kes iroonilisel kombel olid ise hoopis madalate maksude pooldajad.

Kui ülemnõukogu 6. juulil 1992 esimest korda pärast rahareformi erakorraliseks istungjärguks taas kokku tuli, seadis Rahva-Keskerakond kahtluse alla reformikomitee õiguse makse kergitada ja nõudis selle otsuse tühistamist. Savisaar soovitas Tiit Vähi valitsusel eelarveaukude lappimiseks hoopis laenu võtta.