Читать книгу Ove Sander - Margit Arndt-Kalju - Страница 11

Mu emapoolses suguvõsas on olnud muusikainimesi, kes laulsid ja mängisid päris korralikult mõnda pilli. „Muusikukarjäär“ algas mul nelja-aastaselt, väga õiges eas. Mul oli väga hea muusikaõpetaja, Mart Nikluse ema Elfriede Niklus. Ta oli küll viiuliõpetaja, aga mulle õpetas klaverimängu. Tunnid toimusid paljude tartlaste jaoks tuntud aadressil Vikerkaare 25. Lapsena nägin mitmel korral numbrita autosid ning ühel korral kuulsin ka kõrvaltoast KGB ülekuulamist. Praegugi on veel kõrvus Mardi hääl, isegi karje: „Mina kommunismivankri taga lohisema ei hakka!“ Käisin seal ligemale kümme aastat. Siis soovitas Elfriede mul edasi liikuda. Ütles, et tal ei olevat mulle enam rohkemat õpetada. Sain taas väga hea klaveriõpetaja, kes on vist siiamaani Tartu Pauluse kiriku organist – Alli Selliovi, õpetaja Selliovi minia. Nõnda ma seal õppisin mõned aastad ja võib-olla olin isegi lootustandev. Siis aga tuli tõsine neeruhaigus ja muusikutee jäi pooleli. Kuid muusikaarmastus ei ole mingil juhul pooleli jäänud, hingelt olen suuresti muusik. Seda reedab seegi, et kui läheduses on mõni klahvidega muusikainstrument, siis üsna pea leian ennast selle juurest.