Читать книгу Ove Sander - Margit Arndt-Kalju - Страница 19

Edasise elu eelmärgid

Оглавление

Tol ajal oli mul muidugi arusaam, et mu elu saabki seotud reaalainetega. Aga ikkagi hakkas tugevalt sisse tulema humanitaarne pool ja see oli ilmselt minu edaspidise elu eelmärgiks.

Uskuge või mitte, aga oma esimese matusekõne pidasin juba põhikooli lõpus Tartus. Mul oli hea sõber, kes kahjuks võttis endalt elu. Noored inimesed, eriti poisid, on ääretult haprad ja kui siis tekib mingi raske ütlemine kodus, siis võivad olla tagajärjed traagilised. Matusel ei olnud keegi võimeline midagi ütlema. Klassijuhataja oli midagi ette valmistanud, aga ei leidunud kedagi, kes oleks olnud suuteline seda maha lugema. Mina siis tegin seda.


Nõo Keskkooli lõpetamine 1988. aastal.

Oma esimese enda koostatud matusekõne pidasin Nõos üheksandas klassis, kui lahkus mitte ainult Nõo, vaid kogu Eesti reaalainete korüfee Harry Keerutaja. Keegi pidi kooli nimel sõna võtma. Lisaks käisin igasugustel kõnevõistlustel, aga ma ei võitnud kunagi esimest kohta, kuna ei olnud komsomol. Mäletan ennast ka direktor Enn Liba kabinetis selgitamas, et miks ma ei taha komsomoliks astuda. Võin vaid aimata, miks ta minuga selliseid vestlusi arendas. Samas oli ta väga mõistev ja heatahtlik inimene. Ta teadis, et käisin oma perega Nõo kirikut remontimas. Minu seotus kirikuga ei olnud talle probleemiks.

Humanitaaria hakkas mind küll tõmbama, kuid seisin sellele tõmbele tugevasti vastu. Meenub kooli kutsesobivusvestlus 11. klassi lõpus. Õpetajad istusid koos ja esitasid küsimusi. Eesti keele ja kirjanduse õpetaja Maie Ambre küsis, et mis võiks olla mu tulevikuväljavaade. Vastasin, et loomulikult reaalala. Seepeale ütles ta umbes nii: „Teil siiski tundub võimeid olevat, te peaksite tingimata humanitaaria peale minema.“ Mida?! Kas see humanitaar siis ei tea, milleks võimeid läheb vaja! Loomulikult reaalaladeks! Humanitaarid seavad ainult sõnu ritta ning mõtlevad elukaugeid asju. Siiski hakkas too lause minus oma elu elama.

Üldine järeldus võiks olla sellest, et kui on silmi tähele panna, siis Jumal annab meile märke eelseisva tee kohta. Tema saab seda teha, kuna Temas on koos olnu, olev ja tulev. Vahel Ta laseb meil endasse piiluda. Selle sissevaate võimalikkus tuleb üksnes Temalt. Samas peab meil olema ka silmi, õigemini küll südant seda märgata.

Ove Sander

Подняться наверх