Читать книгу Ove Sander - Margit Arndt-Kalju - Страница 9

Lapsepõlves olin ma kodune. Arvan, et mul oli siiski õnnelik lapsepõlv. Vanemaid ma muidugi eriti ei näinud – kes tolle aja lastest üldse vanemaid nägi! Vanemad tegid tööd ja kui nad koju tulid, siis nad tegid jälle tööd. Meie perel, aga vist enamikul eestlastest, on tööga mingi eriline suhe – me teeme igal juhul tööd, ka siis, kui me seda parasjagu ei tee. Kõigel on kuidagi töö, vaeva ja muretsemise kvaliteet.

Meid vennaga kasvatas peamiselt vanaema. Tänapäeva geeniteadlased seletavadki, et 70% me oleme oma vanavanematest. Meis on rohkem vanavanemaid kui vanemaid, sellepärast vist ka mõistame ja sobime üle põlvkonna paremini.

Ove ja Sven ema Taimi süles.

Vanaema oli see, kes mitte ainult ei palvetanud minu eest, vaid õpetas mulle kümmet käsku ja usutunnistuse pähe ning näitas sel moel tegelikult vaimuliku teealguse kätte.

Tänapäeval öeldakse, et hästi olulised on laste sotsiaalsed oskused – pigem lasteaed kui kodu. Kuid mina ütlen küll, et pigem kodu kui lasteaed. Pigem terve närvisüsteem! Ega sotsiaalsed oskused tulemata jää. Mulle on jäänud see mulje, et kodused lapsed suudavad hilisemas elus jääda kergemini indiviidideks ja iseotsustajateks. Nendega aga, kes oma peaga mõtlevad, ei ole nii kerge manipuleerida. Kelle identiteet tulebki vaid karja liikmeks olemisest, see on kerge saak. Rahva karjastamine algab just sealt, kus lapsed ei saa omas kodus kasvada. Jutt eestlase individualismist kuulub rohkem fantaasia valdkonda.