Читать книгу Ove Sander - Margit Arndt-Kalju - Страница 12

Mänginud olen klaverit, akordioni ja orelit. Vanaema sooviks oli, et minust saaks vaimulik. Vaidlesin talle lapsena vastu: „Ei-ei, ma kardan surnuid ja vaimulikud peavad ju nendega tegelema! See töö ei ole mulle.“ Aga kuna ma ei tahtnud talle ilmselt otseselt ei öelda, siis küsisin: „Aga kas sobiks, et ma hakkan organistiks?“ Mõttekäik oli umbes selline, et altariesine, kuhu matuste ajal surnu on pandud, orelirõdult ei paista. Vanaema lahkuski sellest elust teadmisega, et minust saab organist. Aga küllap ta teab, kuidas asjad minuga praegu on.

Vaimulikule on hea, kui tal on mingisugune muusikaline tunnetus, kuigi samas võib see olla ka koormaks. Ma olen üsna absoluutse kuulmisega ja kui midagi on häälest ära või keegi laulab valesti, siis on seda päris vaevaline üle elada. Hea muusika aitab korrastada nii mõtlemist kui ka elu. Seepärast võiks muusika meile kõigile tähtis olla. Eriti veel kristlastele ja vaimulikele. Muide, Martin Luther on öelnud midagi sellist, et muusikal olevat Sõnaga võrreldes kahekordne vägi, see pidavat aitama igal juhul.