Читать книгу Ove Sander - Margit Arndt-Kalju - Страница 14

Suur pööre tuli haigusega. Olin siis 13-aastane. See oli väga tõsine ja oluline aeg minu elus. Vahel saame neist aegadest kohe aru, üldiselt aga tõlgendame ja mõistame neid tagantjärele.

Haigestusin 1983. aasta jõulude paiku. Jällegi oli mängus suur ehitamine, mul oli Tartu kodu juures tohutu lumeonnide kompleks. Ilmselt sain seal külma ja nii jäingi haigeks. Kuid see haigus ei tahtnud kuidagi taanduda, oli tohutult halb olemine. Jaanuari algul viidi mind Maarjamõisa haigla lasteosakonda. Seal uuriti mind ega saadud aru, millega võiks olla tegu. Loomulikult ei olnud ka meditsiini tase see, mis on praegu. Olin haiglas olnud juba kümme päeva, kui seis hakkas dramaatiliselt halvenema, aga ikka ei leitud põhjust. Kuid viimane arvamus oli see, et võib-olla on midagi neerudega …

Mulle taheti teha kontrastainega neeruvalgustus. Siis aga astus sisse üks arst, kes ütles, et pole kahtlustki, tegu on neeruprobleemiga. Selgus, et mul oli äge neerupõletik. Seesama arst ütles, et neeruvalgustust ei tohi mingil juhul teha, sest see poiss seda ilmselt üle ei elaks. Siis viidi mind kohe edasi Oru tänava lastehaiglasse, kuhu ma jäin vähemalt kolmeks kuuks – praegu on seal Tartu Katoliku Kool.

Oru tänava haiglas ma siis lamasin ja sain tohutu ravi: iga nelja tunni tagant kolm süsti ja nõnda mitu kuud järjest. Mu käsivarred olid sellised, et süstlanõelad ei läinud enam sisse. Sain ka tugevat hormoonravi ning kui ma kolme kuu pärast peeglisse vaatasin, siis ei tundnud ma ennast ära. See oli kummaline kogemus, et vaatad peeglisse ja sealt vaatab vastu keegi teine. Pead ära harjuma sellega, keda näed …

Algul tundus ravi päris efektiivne. Kuid mingist punktist alates märkimisväärset paranemist enam ei toimunud. Lisandus koduigatsus, mida on raske sõnadesse panna. Märtsi algul sain paariks päevaks koju ja see oli väga suur õnnistus mulle. Seejärel pidin haiglasse tagasi minema, aga siis võttis haigus halva pöörde. Kuni tolle ajani olin veendunud, et ei ole valu, millega ma ei tuleks toime. Kuid see arusaam muutus – tookordsed valud olid tohutud ja viisid praktiliselt teadvuse kaoni. Ka siseorganid hakkasid järjest üles ütlema.