Читать книгу Ove Sander - Margit Arndt-Kalju - Страница 6

Ehitusasju mäletan ka kirikute juurest. Eelkõige oma kodukirikust Tartu Paulusest. Tookord oli see kirik muidugi palju väiksem, umbes üks kolmandik nüüdsest. Mälestused ulatuvad tagasi ajani, mil kirikuhoones olid kostilisteks nii spordimuuseum kui ka etnograafiamuuseum. Mäletan veel neidki jutte, et kirikuhoonest 2/3 loovutamine riigile oligi selleks tingimuseks, et kogudus sai oma kolmandikus tegutsema hakata. See muidugi toimus juba enne mind, 1960-ndate teises pooles. Toonasest õpetajast Johannes Selliovist räägiti üldse kui väga mõistlikust ning tänapäeva mõistes paindlikust mehest. Paindumine ei pruugi kaugeltki tähendada põhimõtete puudumist, pigem just tõestab nende olemasolu. Igal juhul on see kirikutööks väga vajalik omadus. Selliov oli ka see vaimulik, kes on mind Tartu Pauluse kirikus 4. oktoobril 1970 ristinud.

Kas makaroniga saab seebimulle puhuda?

Julgen väita, et Tartu Pauluse kirikus ei olnud ühtki sellist nurka ning kui liialdada, siis ka katusekivi, mida ma poleks „nimepidi“ tundnud. Millegipärast juhtus seal nõnda, et katusekivid läksid alatasa katki. Ma arvan, et need olid lihtsalt nõukogude aja kivid ning nõukogude aja asjad pidid ju ainult kommunismi tulekuni vastu pidama. See aga pidavat üsna varsti kätte jõudma … Eks ka linnud andsid katuse lagunemisse oma osa, küllap nad tahtsid kirikusse tulla. Meie aga tegutsesime selle vastu, panime kogu aeg auke kinni. Vahel teeme inimestega samamoodi.