Читать книгу Ove Sander - Margit Arndt-Kalju - Страница 22

Vahepeal oli mul veel väike Tallinna Polütehnilise Instituudi (TPI) episood. Oleks võinud minna ka Tartusse, sest Nõo omadel oli võimalus astuda ilma eksamiteta Tartu Ülikooli matemaatika teaduskonda. Nõo tase oli nii hea olnud, et tegin üsna muuseas ära sisseastumiseksami. Lisaks aitasin selle veel kahel sisseastujal paberile saada. TPI-sse jäin ma lühikeseks ajaks, olin seal vist ainult paar kuud.

Jumal on juhatanud mind mitmel korral haiguste kaudu. See, millest siin räägin, ei ole loomulikult võrreldav selle kogemusega, mis mul oli olnud viie aasta eest. Aga siiski. Pidime Koplis TPI eksperimentaalosakonnas tegema praktikat. Minu osaks oli värvimistöö ja umbes kuu aega ma siis värvisingi. Tookord olid mingid jubedad nitrovärvid ja ega kaitsevahendeid eriti olnud. Mu hingamisteed said üsna kahjustatud ning algasid kurguverejooksud. Läksin Tartusse arsti juurde, Toomemäel oli nina-kurgu-kõrvakliinik. Arst küsis umbes nii: „Armas noor inimene, ma saan küll aru, et te olete toksikomaan, aga mida täpsemalt te nuusutate?“ Ma vastasin, et peamiselt pentaftaalvärvi, aga vahel ka nitrovärvi – huumorimeelt ei tohi kunagi unustada. Jumalal on seda palju ka meiega. Arst oli vana kooli mees, teadis, mida teha – kaltsiumisüstide kuurist piisas. Verejooks lakkas ning sain taas süüa.