Читать книгу Ove Sander - Margit Arndt-Kalju - Страница 15

Märtsi keskpaigas oli olukord sealmaal, et vanemad tõid mu koju – lihtsalt selle mõttega, et kodus on parem surra. Raviarst oli selle teo peale väga pahane. Ta oli öelnud mu vanematele, et ta soovib mu surmahetkel näidud fikseerida, kuna tal on oluline uurimistöö käsil …

Hommikul toodi mind koju. Mäletan seda väga selgelt: oli väga halb olla, aga teiselt poolt oli tohutu rõõm, et saan koju. Ega surija vist ei oskagi enam täpset vahet teha, kumba koju ta tahab, kas maisesse või taevasesse, need kaks sulavad siis kuidagi üheks. Sama päeva õhtul tuli väga kõrge palavik, üle 42 kraadi, nii et kraadiklaas enam ei näidanud. Vanemad arvasid, et nüüd ongi lõpp … Kuid minu eest palvetati Tartu Pauluse kirikus ja hommikuks olin terve. Absoluutselt terve. Seda, mida meditsiin ei olnud suutnud nelja kuuga, tegi Jumal ühe hetkega. See oli aastal 1984 ja nüüd on 2017. Ma elan, tänu Jumalale, ja elan väga hästi. See on olnud eriline armukogemus minu elus. Loomulikult olen väga tänulik, aga tunnen, et see tänu on ikkagi kuidagi väike ja väeti selle armu ja ime eest, mida kogesin.

Jumal tõi mind tagasi. 13–14-aastane inimene on alles laps, kes võib-olla ei oskagi arvestada surma reaalsusega. Või ikkagi oskab ja arvestab sellega kuidagi omal viisil? Küll aga tegi see kogemus mind vanemaks ja ilmselt täiskasvanumaks. Sain teadmise, et mind ei ole siia maailma mõttetult tagasi toodud, et pean midagi tegema. See kõlab võib-olla pateetiliselt, aga mingist hetkest tugevnes minus aimdus, et mul on ülesanne. Ja nagu inimestega ikka – ega me seda ülesannet nii ruttu ka üles ei leia, see võtab oma aja. Minu teed ei ole kunagi liiga kiiresti kohale toimetavad. Ka kiriku ja teoloogia leidmine ei tulnud kiirteed mööda.