Читать книгу Ove Sander - Margit Arndt-Kalju - Страница 16

Üks asi tuli haiglas küll kasuks. Mul ei olnud seal midagi teha peale lugemise. Ma lihtsalt lugesin ja lugesin. Võtsin järjest läbi kõik oma õpikud: matemaatika ja füüsika olid mu lemmikud. Olin koolist olnud pool aastat eemal, kuid mul ei olnud kevadel mingeid raskusi klassi lõpetamisega, kus tuli kõik vahelejäänu peaaegu korraga ära teha.

Samuti sain aru, et inimesel on vaja õppida ja et ta saab seda teha ainult ise. Keegi teine teda selles aidata ei saa. Võib-olla saab aidata motiveerimise ja toetamise mõttes, kuid õppima peab ikkagi ise. See on olnud mõnes mõttes ka õnnetuseks minu hilisemas pedagoogilises töös, kus olen mõõtnud inimesi omaenda mõõdupuuga. Ma ei ole juba oma loomult brigadir ning mul on raskusi nende inimeste mõistmisega, kes ei saa aru, et nad ise peavad lugema, kirjutama, pingutama. Et see on õppija vastutus. Kristlastel liitub siia muidugi palve, et Jumal õnnistaks meie tööd.

Keskkooli viimases klassis.