Читать книгу Ove Sander - Margit Arndt-Kalju - Страница 4

Väidetavalt olid Uku Masingu esimesed mälestused olnud mõnekuuselt. Minu mälestused algavad kaheaastaselt. Alati jääb muidugi küsimus, kas neid ei ole hiljem sulle tekitatud ja kas mälestus ikka on päriselt sinu enda oma. Igatahes mäletan endast, kuidas kaheaastase väikemehena, villane vest seljas ja alumiiniumist kastekann käes, varasel kevadpäeval kastsin stsillasid. Keegi hea inimene pildistas selle situatsiooni tookord ka üles. Stsillad on kompromissitult jäänud mu lemmiklilledeks siiani.

Hiljem olen mõelnud, et kastmine on alati selline tegevus, kus sa suure tõenäosusega saad ka ise märjaks, kui sa just mingi eriline esteet ei ole. Just hiljuti oli mul üks raske haiglakülastus. Aga Jumal õnnistas seda – mida ma seal ikka suutsin öelda inimesele, kes ei olnud õieti teadvusegi juures ja vaevles valudes. Sa ikkagi räägid, palvetad ja võiad seda inimest õliga ning koged, et saaja oled tegelikult sina ise. Piiblis on seegi mõte, et kastes saad sa ka ise kastetud. Andes antakse meile palju enam tagasi, kui oleme alguses ise julgenud mängu panna. Õnnistades saad õnnistatud.

Ove ristimine Tartu Pauluse kirikus. Vasakult: vanaema Pauline, ristiema Helgi Kongo, ema Taimi, isa Halvor, vend Sven ja ristiisa Ants Vink.

Õnnelikud vanemad Taimi ja Halvor oma laste Ove ja Sveniga.

Kirikus on vahel öeldud, et andke meile esimesed viis aastat ja me anname teile kõik ülejäänud tagasi. Minu esimesed viis aastat ja võib-olla isegi rohkem möödusid täielikus töö ning eriti ehitamise keskkonnas. Küllap on see jätnud jälje. Minu isa oli fanaatiline ehitaja. Meie enda perele on ta ehitanud vähemalt kolm kodu, muidugi ka teistele.