Читать книгу Miks jalgpall on oluline - Pelé - Страница 10

Kui MM lõpuks pihta hakkas, tuli sisse paus meie tänava jalgpalli mängudele, et saaksime korralikult turniiri jälgimisele keskenduda. Mõnda aega tundus, et kogu meie hinge kinnipidav elevus oli õigustatud. Avakohtumises purustas Brasiilia ühepoolses mängus Mehhiko 4:0, kusjuures kaks väravat lõi Ademir – suurepärane mängija Vasco da Gama klubist, keda hüüti ka Lõuaks tema – mille muu kui – võimsa ja esileküündiva lõualuu tõttu. Järgmine kohtumine polnud küll kaugeltki nii särav – 2:2 viik Šveitsi vastu São Paulos Pacaembu staadionil. Kuid 2:0 võit Jugoslaavia üle rahustas inimesed taas maha, ning Brasiilia oligi pääsenud finaalgruppi.

Sellest hetkest alates tundus, nagu loom oleks puurist välja pääsenud. Brasiilia purustas küllaltki tugeva Rootsi koondise tulemusega 7:1, sealjuures lõi ainuüksi Lõug neli väravat. Neli päeva hiljem tampis meie meeskond umbes samamoodi maa sisse Hispaania, kui väravad viielt erinevalt mängijalt tõid väljakuperemeestele 6:1 võidu. Brasiilia meeskond paistis olevat kõrge tasemega ja hästi tasakaalustatud, tugeva kaitseliini ning võimsa ja mitmekülgse ründepotentsiaaliga. Brasiilia koondis mängis pealtvaatajaskonna ees, mis külvas nad üle ovatsioonide, konfettide ning kogu armastusega, mida kodupublikult eeldada võite. Ning näiliselt igasuguse vaevata, rääkimata mingist pingest, oli Brasiilia nüüd vaid ühe mängu kaugusel turniiri võitmisest. Võib-olla oli Dondinhol olnud õigus – ja me tuleme seekord tõesti maailmameistriks.

Vastasseis viimases kohtumises oli just see, mida kõik olid soovinud – mäng Uruguayga. Selles Brasiilia lõunapiiri ääres asuvas lambafarmide ja liivarandade riigikeses elas vaid pisut üle kahe miljoni inimese – palju vähem kui ainuüksi Rios. Ning erinevalt Brasiiliast oli Uruguay olnud finaalringi kohtumistes tõsistes raskustes – võideldes vaevu välja 2:2 viigi Hispaania vastu ja võites Rootsit 3:2 vaid tänu viis minutit enne mängu lõppu löödud väravale.

Ka selle kohtumise toimumispaik oli meie jaoks parim võimalikest – uhiuus Maracanã staadion Rios, mis oli ehitatud spetsiaalselt MMi jaoks. Hiiglaslike mõõtmete ja suurustleva arhitektuuri tõttu meenutas Maracanã pigem keisripaleed kui staadioni. Selle ehitamist oli pillavalt rahastatud kindla eesmärgiga kodumeeskond staadionil maailmameistriks kroonida. Brasiilia valitsus tõi Maracanãle üle kümne tuhande ehitustöölise. Kui staadion hakkas valmima, pandi töölised ehitust „testima”, kuhjates neid tribüüniosadele ning käskides neil kujuteldavate väravate üle juubeldada. Õnneks pidasid kõik tugisambad ja talad vastu. Kui tööd kaks aastat hiljem viimaks lõppesid, mahutas Maracanã pisut alla kahesaja tuhande inimese – saades sellega maailma suurimaks staadioniks, ületades rohkem kui neljakümne tuhande inimesega lähima konkurendi, Glasgow’s asuva Hampden Parki staadioni mahutavuse.

Brasiilia meedia ja poliitikud üritasid üksteist üle trumbata, võisteldes, kes kallab Maracanã – ning järelikult ka kogu Brasiilia – üle suurema kiitusega. „Brasiilia on nüüd ehitanud maailma kõige suurema ja täiuslikuma staadioni, demonstreerides sellega oma rahva oskusi ning arengut inimtegevuse kõigis valdkondades,” kirjutas ajaleht A Noite. „Nüüd on meil suurepäraste mõõtmetega areen, tänu millele saab terve maailm imetleda meie väljapaistvust ja sporditaset.”

Kui see jutt tundub ka olevat pisut üle võlli, siis ei andnud seda võrreldagi mängupäeval valitsenud elevusega. Rio tänavatel liikusid karnevalistiilis rongkäigud, lauldes spetsiaalselt Brasiilia maailma parimaks kroonimise puhuks kirjutatud laule. Paljud inimesed võtsid selle päeva töölt vabaks ning varusid koju õlut ja maiustusi, et olla valmis pärastpoole kindlasti toimuvaks metsikuks peoks. Üks ajaleht avaldas isegi esiküljel foto meie meeskonnast, pealkirjaga: NEED SIIN ON MAAILMAMEISTRID!

Kui Brasiilia meeskond väljakule jooksis, nägid mängijad rõõmuga, et Maracanã on rahvast pilgeni täis – hinnanguliselt umbes kakssada tuhat inimest, mis on tänini kõigi aegade suurim jalgpallipublik ühel mängul. Enne kohtumise algust kingiti mängijatele kuldkäekellad graveeringuga: MAAILMAMEISTRITELE. Ning siis, juhuks, kui keegi veel asjast aru polnud saanud, pöördus meeskonna, publiku ja kogu rahva poole Rio de Janeiro osariigi kuberner:

„Teie, brasiillased, keda ma pean selle turniiri võitjateks… Teie, mängijad, keda vähem kui mõne tunni pärast tervitavad hõisates miljonid kaasmaalased… Teile ei leidu siin maailmas vastaseid… Teie, kes te olete kõigist oma vastastest nii palju üle… Teie, keda ma juba tervitan kui võitjaid!”

Keset kogu seda ülistuskoori oli vaid üks hääl, mis manitses ettevaatusele. Kuid see tuli üsna murettekitavast allikast.

„See pole näidismatš. See on mäng nagu iga teinegi, ainult raskem,” kõneles päev enne mängu ajakirjanikele Brasiilia peatreener Flávio Costa. „Kardan, et minu mängijad lähevad väljakule nii, nagu nende särkidele oleks juba õmmeldud maailmameistrikarikad.”