Читать книгу Miks jalgpall on oluline - Pelé - Страница 8

Nagu praegu, nii ei tekitanud ka tollal inimestes üle kogu maailma miski enam elevust kui jalgpalli MM. See turniir toob iga nelja aasta järel jalgpallist, vaatemängust ja pidustustest tulvil kuuks ajaks kokku inimesed kõige erinevamatest maadest. See on justkui hiiglaslik pidu, kuhu on kutsutud terve planeet. Viimased 56 aastat olen kohal olnud kõigil neil mängudel, kas siis mängija, kaasaelaja või jalgpalli kui spordiala ametliku „suursaadikuna”. Selle kogemuse põhjal võin julgelt öelda, et midagi paremat pole olemas. Ka olümpiamängud on loomulikult suurepärane üritus, kuid minu maitse jaoks toimub seal erinevatel spordialadel ühekorraga liigagi palju. MMil on ainult jalgpall – turniir, mis üha kogub ja kogub pinget, kuni vaimustava haripunktini, finaalmänguni, millel pühitsetakse sisse uued maailmavalitsejad.

Praeguseks on jalgpalli MM nii väljakujunenud institutsioon, et tundub, nagu toimuks see juba mäletamatutest aegadest saati. Kuid 1950. aastal, kui seda turniiri esimest korda Brasiilias peeti, oli MM alles küllaltki uus nähtus – ning selle jalgealune oli mõneti ebakindel. Esimene MM oli toimunud vaid 20 aasta eest − 1930. aastal. Selle ürituse otsustas korraldada maailma jalgpalli juhtorgani FIFA president prantslane Jules Rimet, et populaarsust koguv spordiala enam tähelepanu pälviks. Tema plaan oli tuua koondised kokku iga nelja aasta tagant, vaheldumisi suveolümpiamängudega – lootuses, et see tõstab rahvusmeeskondade mainet, ning ühtlasi aitab leida riikidevahelist kooskõla. Kahjuks mängisid tookord vaid meeskonnad – möödus veel mitu aastakümmet, enne kui suure hilinemisega tuldi lõpuks ometi mõttele korraldada MM ka naiskondadele.

Esimestel MMidel osalesid ennast juba tõestanud jalgpalli suurvõimude, nagu Brasiilia ja Itaalia koondise, kõrval meeskonnad nii erinevatest riikidest, nagu Kuuba, Rumeenia ja Hollandi Ida-India (praegune Indoneesia). MM kogus üha prestiiži ja pealtvaatajaskonda, ning 1938. aastal peeti Prantsusmaal toimunud turniiri mängud juba suurtel staadionidel ja neid jälgisid kümned tuhanded huvilised. Seda 1938. aasta MMi varjutas aga ka mitu kurjakuulutavat seika – nagu Austria meeskonna sunnitud loobumine viimasel hetkel, kuna kolm kuud varem oli Saksamaa nende riigi alla neelanud. Mitu Austria paremat mängijat võeti Saksamaa koondisse, ent see langes Pariisis vaenulikult meelestatud ja pudeleid loopiva publiku ees turniirilt välja juba avaringis. Kahjuks polnud see viimane kord, kui jalgpalliväljakul toimuvasse sekkus poliitika.

Kui aasta hiljem puhkes Teine maailmasõda, peatus mõneks ajaks MM-turniiride – nagu ka väga paljude teiste ürituste – korraldamine. Sõda lõppes 1945. aastal, kuid suurem osa Euroopast oli sõjast purustatud ning keskendus oma linnade ja tehaste uuesti ülesehitamisele. Möödus veel aastaid, enne kui peeti taas võimalikuks ülemaailmse jalgpalliturniiri organiseerimist. 1950. aastaks tundus viimaks, et MM võiks jälle toimuda, kuid korraldajatel oli selle pidamiseks vaja sõjast puutumata jäänud riiki, mis suudaks ehitada staadione ja muid ürituseks vajalikke rajatisi. Siinkohal astuski mängu Brasiilia.

Isegi pärast seda, kui Brasiilia nõustus 1950. aasta MMi läbi viima, puudusid mitmel riigil ikka veel rahalised võimalused, et oma meeskonda Lõuna-Ameerikasse lähetada. Sel ajal polnud reaktiivlennukiga reisimine veel üldlevinud, ning Euroopast Brasiiliasse jõudmiseks võis kuluda 30 tundi, lisaks tuli teha vahemaandumised näiteks Roheneemesaartel ja Brasiilia kirderannikul Recifes. Endiselt liitlaste poolt okupatsioonitsoonideks jagatud Saksamaal osaleda ei lubatud. Sama kehtis Jaapani kohta. Viimasel hetkel loobusid Šotimaa ja Türgi. Lõpuks osales Euroopast, mis oli Lõuna-Ameerika kõrval maailmas teine jalgpallikants, vaid kuus riiki. Sellest oli kahju, ent Brasiiliale see sobis! Me ootasime ikka veel oma esimest MM-tiitlit ning leidsime, et oleks pidanud selle juba ammu saama. Kuidas me võiksime mitte võita vaid väheste konkurentidega turniiri, mis peetakse meie kodupinnal?

Baurús, nagu mujalgi Brasiilias, tabas meid kõiki jalgpallipalavik – isegi mitte niivõrd MMi enese tõttu, vaid seepärast, et olime täiesti kindlad, et meid kroonitakse maailmameistriteks. Olin vaid üheksaaastane, ent igatahes piisavalt vana, et sellest haaratud olla. Mäletan isa üha uuesti enesekindlalt kordamas: „Me võidame MMi!”, kui õhtuti raadiost turniiriettevalmistuste kohta uudiseid kuulasime. „Me tuleme maailmameistriks, Dico!”

Minu sõbrad rääkisid muudkui võiduparaadidest ning arutasid, kellel neist võiks õnnestuda MMi karikat oma silmaga näha. Mängisime omavahel tänavajalgpalli ning samal ajal kujutasime ette, et oleme maailmameistrid. Tegelikult oli täitsa hämmastav, et ükskõik kuhu ma ka ei läinud, ei leidnud ma kedagi, kes oleks isegi kaalunud võimalust, et Brasiilia ei võida seda turniiri.