Читать книгу Miks jalgpall on oluline - Pelé - Страница 22

Dondinho rääkis mulle alati, et jalgpallis edu saavutamiseks on anne tähtis – kuid mitte piisav. Tema enda lugu tõestas seda ilmekalt. Lisaks mainis ta alati, et peab olema ka õnne. Need sõnad kumisesid mul kõrvus, kui 1956. aasta keskpaiku üritasin välja nuputada, kuidas Santose eest platsile pääseda.

Oma esimesed mängud pidasin Santose noortemeeskonnas. Lõin nii mõnegi värava, piisavalt, et klubi veenda, et katseaeg oli edukalt läbitud, ning minuga pärisleping sõlmida – kuigi see polnud täiesti seaduslik, sest olin alles alaealine. Pärast veel paari noortekohtumist saabus lõpuks minu võimalus suures mängus. Või noh, peaaegu. Santose meeskonnal oli treeningmäng – „sõpruskohtumine”, nagu neid kutsuti – lähedases Cubatão linnas. Mitu põhimeest ei saanud minna, seetõttu tõmbasin esimest korda esinduskoosseisu särgi selga ja jooksin väljakule. Võitsime 6:1 ning mina lõin neli väravat.

Pärast seda hakkasid kaasmängijad minusse pisut teistmoodi suhtuma. Lisaks hakkas mulle tähelepanu pöörama Santose ajakirjandus, kirjutades lugusid poisist sisemaalt, kes suudab palliga hämmastavaid asju korda saata.

Uudis levis ning Santose treeninguid hakkas vaatamas käima kümme tuhat inimest ja rohkemgi – kaks korda rohkem kui tavaliselt.

7. septembril 1956 – Brasiilia iseseisvuspäeval, selsamal päeval, mille järgi mu kodulinnaosa meeskond nime oli saanud – pääsesin Santose esindusmeeskonnas väljakule juba olulises mängus, Corinthiansi vastu. Tegu polnud küll hästituntud Corinthiansi meeskonnaga, vaid samanimelise väiksema klubiga Santo Andrést, ühest São Paulo tööstuslikust eeslinnast. Peaaegu kohe pärast seda, kui olin platsile saanud, lõi Pepe, üks Santose parimaid mängijaid, väravale. Väravavaht tõrjus, ning mul õnnestus tagasipõrkunud pall võrku saata – minu esimene värav elukutselise mängijana, esimene rohkem kui 1280 väravast, mille karjääri vältel lõin. Olin ülirõõmus ning jooksin mööda väljakut, ise heameelest rusikatega õhku tagudes. Kui mäng lõppes, tõusid Corinthiansi poolehoidjad püsti ja aplodeerisid meile. Ka mängijad olid väga sõbralikud ning tulid ja õnnitlesid mind.

See oli õnnestunud debüüt. Santose ajakirjandus hakkas klubilt avalikult nõudma, et ma rohkem mänguaega saaksin. Ka linna peal tundsid inimesed mu nüüd ära ja uurisid, millal hakkan sagedamini väljakule pääsema.

Ma olin valmis ootama. Olin Santoses alustanud armador’i, tagumise poolkaitsjana. Kuid nüüd kasutati mind peamiselt ründava poolkaitsjana – number kümne koha peal. Probleem oli siin selles, et Santosel oli juba kaks väga head ründavat poolkaitsjat – Del Vecchio ja Vasconcelos, sama mees, kes oli mulle esimesel päeval klubis käe ümber õlgade pannud ja mind nii soojalt tervitanud.

Oma perekonnaloo tõttu ei meeldi mulle üldse see, kuidas asjad lõpuks kujunesid. Kui Santos pidas ühel õhtupoolikul koduväljakul meistrivõistluste kohtumist São Paulo vastu, toimus Vasconcelosel kohutav kokkupõrge vastasmängijaga. Kui ta väljakul väänles, taipasime kõik, et asi on tõsine – ning oligi. Vasconcelos oli murdnud jalaluu.

Tema vigastus osutus aga minu jaoks soodsaks võimaluseks püsivalt platsile pääseda. Kui 1957. aasta alguses hooaeg taas algas ja Vasconcelos ikka veel täielikult paranenud polnud, võtsin tema koha väljakul sisse mina. Ma ei andnud seda tegelikult enam kunagi käest.

Kui ajakirjanikud aastaid hiljem Vasconceloselt uurisid, kuidas tema karjäär allamäge hakkas liikuma, oli ta oma vastuses tõeline härrasmees.

„Santose särk numbriga 10 kuulus kindlalt minule,” vastas ta, „kuni saabus keppjalgadega pisike mustanahaline poiss, kes läks ajalukku Peléna.”