Читать книгу Miks jalgpall on oluline - Pelé - Страница 24

Ühel õhtupoolikul läksin Santose staadioni allkorrusel asuvasse peatreeneri ruumi, et teha iganädalane telefonikõne koju Baurússe.

Kui Dondinho telefonitoru võttis, tundus, et ta hingeldab.

„Dico,” ütles ta, „ma arvan, et sind kutsuti rahvuskoondisse!”

Hakkasin elevusest hõiskama ning tegin sealsamas kabinetis isegi väikese rõõmutantsu. See tähendas, et saan koondisse õigel ajal, et mängida 1958. aasta MMil − kõigest seitsmeteistkümneaastasena!

„Oota – oota üks hetk, poja. Võta rahulikult,” lausus Dondinho. „Ütlesin, et ma arvan, et sind kutsuti koondisse.”

„Sa… ma… Mida?”

Tundsin, et mu süda on lõhkemas, kui Dondinho seletas mulle, mis oli juhtunud. Ta istus kodus ja kuulas raadiot, kui diktor hakkas ette lugema koondisse kutsutud mängijate nimesid. Dondinho ütles aga, et ta ei saanud aru, kas diktor oli öelnud Pelé või Telé – kes oli mängija Fluminensest, ühest Rio klubist.

„Võib-olla peaksid minema ja treeneritelt küsima,” pani Dondinho ette. „Siis saad mulle tagasi helistada.”

Virutasin toru hargile ning jooksin mööda staadioni all olevaid klubi ruume, üritades leida kedagi – ükskõik keda –, kes mulle asjad selgeks teeks. Esimesed paar inimest, keda kohtasin, kehitasid vaid õlgu ja ütlesid, et nemad pole midagi kuulnud. Lõpuks tabasin Modesto Roma, kes oli sel ajal Santose klubi juhatuse esimees.

Kui rääkisin talle oma segadusest, naeris ta tükk aega.

„Oh, diktor ütles päris kindlasti Pelé,” ütles Roma. „Mulle helistati mõne tunni eest. Õnnitlen sind, poiss, sa oled pääsenud rahvuskoondisse.”

Nagu ma ütlesin: see neetud hüüdnimi!