Читать книгу Miks jalgpall on oluline - Pelé - Страница 14

Jalgpallil pole absoluutselt mitte mingit pistmist ei riigi suuruseega mängijate kasvuga. Loevad vaid mängutahe, oskused ja kõva töö.

Jumal küll, mina oleksin pidanud seda teadma paremini kui keegi teine.

Olime millegipärast unustanud, et Uruguay jalgpallitraditsioon oli vähemalt sama tugev kui meie oma. Nende meeskonda tunti üle maailma selle garra charrúa – kohalik väljend visaduse ja võitlusvaimu kohta – poolest. Samuti olid nad tuntud selle poolest, et olid juba 1910. aastatel võtnud meeskonda Aafrika päritolu mängijaid – palju varem, kui teised Lõuna-Ameerika riigid, sealhulgas Brasiilia. Uruguay oli juba võitnud kaks kuldmedalit olümpiamängude jalgpalliturniiridelt, ning neil oli isegi olemas üks MM-tiitel – aastast 1930, päris esimeselt MMilt, mis mängiti Uruguay pinnal! Toda MMi, nagu ka 1950. aasta oma, iseloomustas samas mitme tugeva koondise eemalejäämine. Maailm oli keset suurt majanduskriisi ning paljudel Euroopa meeskondadel polnud võimalik seda reisi ette võtta. Selle tõttu väideti ka, et Uruguay võit 1930. aastal oli olnud juhuslik õnn. Kuid see oli eksiarvamus.

Kui uruguaylased saabusid otsustavaks mänguks Riosse ja taipasid, et neisse suhtutakse nagu Brasiilia maailmameistriks kroonimise juures viibivatesse toladesse, tegid nad täpselt seda, mida võis oodata ka ise MM-tiitli pälvinud meeskonnalt – nad hakkasid vastu. Mängijad olid äärmiselt vihased ja treenisid ebatavalise usinusega. Ning just meeste raevus nägid Uruguay koondise treenerid ja asjamehed hiilgavat võimalust.

Mängupäeva hommikul võttis Manuel Caballero, Uruguay konsul Rios, kakskümmend eksemplari ajalehest, mis kuulutas, et brasiillased on juba „maailmameistrid”. Ta viis need Paissandú hotelli, kus Uruguay delegatsioon peatus. Kui meeskond mängueelseks eineks istet võttis, viskas Caballero ajalehed lauale ja kuulutas:

„Minu kaastunne; te kõik saite lüüa.”

See vallandas nördimushüüded ja oiged. Üks mängijatest, Eusebio Tejera, kelle emotsionaalsus oli hästi teada, tõusis püsti ja virutas rusikaga vastu seina.

„Ei, ei, ei! Nad ei ole maailmameistrid!” kriiskas ta. „Me veel vaatame, kes tuleb maailmameistriks!”

Ühe teise allika järgi viis Uruguay meeskonna kapten Obdulio Varela seejärel need ajalehed hotellis mängijate pesuruumi. Ta laotas lehed põrandale laiali, ning mehed urineerisid Brasiilia mängijate fotodele.

Kui Uruguay mängijad mõne tunni pärast Maracanãl väljakule joostes veel ka pisut närvilisust tundsid, hajus see, kui esimene poolaeg väravateta lõppes. Tunne, et Brasiilia on võitmatu, oli lõplikult kadunud. Isegi kui meie teise poolaja alguses värava lõime, tõstis see vaid uruguaylaste võitlustahet. Obdulio haaras väravavõrgust palli ja karjus minut aega kõigi – kohtuniku, publiku – peale. Seda tehes ei lasknud ta palli käest. Kui Obdulio nahkkera murule tagasi asetas, lubades mängul sellega jätkuda, karjus ta oma meeskonnakaaslastele:

„Me võidame selle mängu, või nad tapavad meid!”

Noh, see oli pisut üle pakutud, kuid ta polnud tol päeval ainus inimene Brasiilia pinnal, kes liialdas. Ülejäänud Uruguay meeskond vastaski kiirusega, mida Obdulio lootis, ning varsti tuli viigivärav. Pärast seda oli mängu võti Alcides Ghiggia, suurepärase paremääre käes, kes umbes kümme minutit enne kohtumise lõppu leidis end peaaegu üksi Brasiilia värava lähedalt.