Читать книгу Miks jalgpall on oluline - Pelé - Страница 4
ESIMENE OSA
Brasiilia, 1950
2
ОглавлениеEnne seda päeva – 16. juulit 1950, kuupäeva, mida iga brasiillane teab peast nagu kalli inimese surmapäeva – oli keeruline kujutleda, mis võiks meie maad ühte liita.
Seda, mis tollal brasiillasi üksteisest lahutas, oli palju – muuseas ka meie maa tohutud mõõtmed. Meie pisike Baurú linn, mis asub São Paulo osariigi sisemaal kõrgel platool, tundus asuvat mõõtmatul kaugusel glamuursest mereäärsest pealinnast Riost, kus toimus MMi finaalmäng. Rio tähendas sambat, troopikakuumust ja bikiinides tüdrukuid – just seda, mis tuleb pähe enamusele inimestest, kui nad Brasiiliale mõtlevad. Baurús oli aga päeval, mil see finaalmäng peeti, hoopis nii külm ilm, et ema otsustas köögis pliidi alla tule teha – muidugi pillamine, kuid ta lootis sellega elutoa temperatuuri pisut tõsta ning päästa meie külalisi surnuks külmumast.
Kui juba meie tundsime tol päeval, et oleme Riost kaugel eemal, siis võin ainult aimata, mida tundsid mu kaasmaalased Amazonases, tohutul Pantanali märgalal või kaljuses ja kuivas sertão’s riigi kirdeosas. Brasiilia on pindalalt suurem kui USA mandriosa, ning tollal tundus veelgi suuremana. Sel ajal suutsid endale auto osta vaid ülirikkad, pealegi polnud Brasiilias peaaegu üldse kõvakattega maanteid. Kõigile peale väheste õnnelike jäi kodulinnast kaugemal asuva nägemine vaid unistuseks. Mina olin viieteistkümneaastane, kui esimest korda ookeani nägin, mis siis veel bikiinides tüdrukutest rääkida!
Tegelikult polnud geograafia ainus, mis meid lahutas. Kulla, nafta, kohvi ja väga palju muuga õnnistatud Brasiilia oli paljuski külluslik paik, ent tundus sageli ühekorraga olevat kaks täiesti erinevat riiki. Rio ärituusadel ja poliitikutel olid Pariisi stiilis villad, traavlid ja rannakuurordid. Kuid selsamal 1950. aastal, mil Brasiilia esimest korda MM-turniiri võõrustas, polnud umbes pooltel brasiillastel võimalik tavaliselt kõhtugi täis süüa. Vaid üks kolmest nende seas oskas korralikult lugeda. Koos oma õe ja vennaga kuulusin mina selle poole hulka riigi rahvastikust, kes käis harilikult paljajalu. See ebavõrdsus oli meie poliitikas, kultuuris ja ajaloos tugevasti juurdunud – oma suguvõsas olin ma alles kolmas põlvkond, kes oli sündinud vabana.
Palju aastaid hiljem, pärast oma mängijakarjääri lõppu, kohtusin väljapaistva Nelson Mandelaga. Kõigist inimestest, kellega mul on olnud au kohtuda – paavstid, presidendid, kuningad, filmitähed –, on mulle sügavaima mulje jätnud just tema. Mandela küsis minult: „Pelé, meil Lõuna-Aafrikas on palju rahvusi, kes räägivad paljusid erinevaid keeli. Teil Brasiilias on tohutud rikkused ning ainult üks, portugali keel. Miks siis teie maa jõukas ei ole? Miks pole teie riik ühtne?” Ma ei osanud talle tookord vastata ning mul pole head vastust võtta ka praegu. Kuid oma elu, seitsmekümne kolme aasta jooksul olen näinud, et asjad on hakanud liikuma paremuse poole. Ning ma tean, millal see minu arvates alguse sai.
Jah, inimesed võivad 1950. aasta 16. juulit kiruda niipalju, kui soovivad. Saan sellest täielikult aru, olen seda ka ise teinud! Kuid minu arvates oli see päev, mil brasiillased alustasid pikka teekonda suurema ühtsuse suunas. See oli päev, mil terve maa kogunes üheskoos raadiote ümber, juubeldas üheskoos ja langes üheskoos masendusse, ning tegi seda esimest korda kui üks rahvas.
See oli päev, mil hakkasime mõistma, missugune jõud on jalgpallil.