Читать книгу Miks jalgpall on oluline - Pelé - Страница 17

„Oma elu jooksul pole ma enam kunagi näinud nii löödud inimesi, nagu olid brasiillased pärast seda kaotust,” meenutas võiduvärava löönud Alcides Ghiggia aastaid hiljem. Juba väiksema empaatiaga lisas ta: „Ajaloo vältel on vaid kolm inimest suutnud Maracanã ainsa liigutusega vaigistada – paavst, Frank Sinatra ja mina.”

Lõpuvile kõlades hakkasid tuhanded inimesed tribüünidel nutma. Ainult jumal teab, kui paljud järgisid nende eeskuju üle kogu Brasiilia. Meeleolu oli nii sünge, et kui uruguaylased ootasid Jules Rimet’, FIFA presidendi ja jalgpalli MMile alusepanija väljakuletulekut, et tema käest vastu võtta auga välja teenitud võidukarikas, soovisid mõned neist lihtsalt riietusruumi põgeneda. „Nutsin kõvemini kui brasiillased,” rääkis Schiaffino, kes oli löönud Uruguay esimese värava, „sest nägin, kuidas nad kannatavad.”

Maracanã ümber panid vihased rahvahulgad tule otsa ajalehevirnadele – sealhulgas eeldatavasti ka nendele numbritele, mis olid Brasiilia enneaegselt maailmameistriks kuulutanud. Staadion maha ei põlenud, kuid kuju, mille linnapea oli iseendast lasknud paigaldada staadioniuste ette, lükati pikali, ning selle mahalöödud pea visati lähedalasuvasse Maracanã jõkke. Mõne tunni pärast astusid staadionilt sihitult välja Brasiilia koondise juhmistunud mängijad. Paljud neist tuikusid ümbruskonna baaridesse, mõned jäid sinna mitmeks päevaks. Brasiilia ainsa värava autori Friaça tundis ära rühm fänne, kes hakkas hüüdma võiduka Uruguay meeskonna mängijate nimesid: „Obdulio!” „Ghiggia!” Friaça rääkis: „Mõistsin, et need hüüded hakkavad mind jälitama kogu mu ülejäänud elu.”

Ja tõepoolest, järgnevatel nädalatel ja kuudel muutus kurvastus vaid ägedamaks. Kui ülesköetud ootused olid enne mängu olnud tugevad, siis lein ja enesessesüüvimine pärast mängu olid veelgi tugevamad. See oli nagu sõja lõpp, mille Brasiilia oli kaotanud, ja hulk inimesi langenud. Kaotust ei kirjutatud üheteistkümne väljakul viibinud mängija vigade, vaid kogu riigi nõrkuste arvele, tõendusena, et Brasiilia on määratud igavesele mahajäämusele ja arengupeetusele. Hakati torisema, et Brasiilia ei tule kunagi maailmameistriks ega suuda kunagi maailma juhtivate riikidega milleski võistelda.

Selle seisukoha võtsid omaks isegi mõned väga tõsiseltvõetavad inimesed. Tuntud antropoloog Roberto DaMatta ütles, et see kaotus oli võib-olla suurim tragöödia Brasiilia lähiajaloos, sest see veenis kõiki, et oleme hädavareste rahvus. Veel hullem, kaotus tuli täpselt sel hetkel, kui meie maa oli hakanud unistama millegi saavutamisest, seda nii spordis kui ülemaailmse maine seisukohast – olime riskinud, sirutanud kaelad välja, ning kõik oli läinud kohutavalt viltu. Möödus aastaid, enne kui meie rahvuslik eneseaustus taastus. „Igal riigil on oma parandamatu rahvuslik katastroof, umbes nagu Hiroshima,” kirjutas Brasiilia spordiajakirjanik Nelson Rodrigues. „Meie katastroof, meie Hiroshima, oli kaotus Uruguayle 1950. aastal.” Teine ajakirjanik, Roberto Muylaert, võrdles teralist mustvalget filmilõiku Ghiggia võiduväravast kaadritega president John F. Kennedy mõrvamisest, öeldes, et neis mõlemas on „samasugune pinge… samasugune liikumine ja rütm… samasugune halastamatu trajektoori täpsus.”

Mitut mängijat Brasiilia 1950. aasta MM-koondisest ootas ees edukas klubikarjäär. Kuid kurbusega tuleb öelda, et mitte ükski neist ei tulnud kunagi maailmameistriks. Mõned mõtlesid veel oma surivoodil selle käestlastud võimaluse peale. Zizinho, minu lemmikmängija sellest meeskonnast, rääkis, et hoidis MMi hõbemedalit peidetuna ühe auhinnakasti nurka, lastes sellel mustaks tuhmuda. „Ma ei puhasta seda,” tunnistas ta aastaid hiljem. „Brasiilias on teine koht väärtusetu. Parem on kaotada enne finaali.” Ent isegi, kui ta oleks püüdnud unustada, poleks inimesed seda lasknud. Veel aastakümneid oli Zizinho sunnitud igal 16. juulil telefonitoru hargilt maha tõstma. „Vastasel juhul heliseb see päev otsa,” nurises ta, „inimesed üle kogu Brasiilia küsivad, miks me maailmameistritiitlist ilma jäime.”

See kõik kõlas üsna karmilt, kuid oli üks kategooria mängijaid, kes sai tunda rohkem valu, kui teised – mustanahalised. Tunnustatud ajakirjanik Mário Filho kirjutas oma kuulsas raamatus „Neeger Brasiilia jalgpallis” (El negro en el fútbol brasileño) , et paljud brasiillased süüdistasid kaotuses riigi „rassilist alaväärsust” – et mustanahaline rahvus mustanahaliste mängijatega pidigi ebaõnnestuma. See oli mõistagi juba vana ja tülgastav teooria, kuid asja tegi hullemaks tõsiasi – kokkusattumus –, et kaks Brasiilia koondise kõige „mustemat” mängijat olid mõlemad seotud Uruguay löödud väravatega. Bigodet, kaitsjat, kellele oli usaldatud Schiaffino katmine esimese värava toonud olukorras, mõnitati veel aastaid hiljem kui „argpüksi”. Temast sai erak, kes ei soovinud enam suhelda sõpradega 1950. aasta MM-koondisest kartuses, et keegi võib seda mängu mainida. Ning väravavaht Barbosa… tont võtaks, tema pidi taluma kõige hullemat.

Kohtusin Barbosaga hilisematel aastatel korduvalt. Ta elas Rios ning mängis klubimeeskondade eest kuni 1962. aastani, lõpetades mängimise soliidses vanuses neljakümne ühe aastasena, olles saavutanud karjääri jooksul palju võitusid. Kuid hoolimata kõigist pingutustest ei pääsenud ta näpuganäitamisest, naeruvääristamisest ega enda pihta suunatud vihast – isegi aastakümneid hiljem. Barbosa üritas 1994. aastal külastada Brasiilia koondist nende treeninglaagris Teresópolises, lootes nad USAs toimuvale MMile innustava sõnumiga teele saata – kuid meeskond ei soovinud Barbosaga kohtuda, uskudes, et ta toob „halba õnne”. Enne oma surma 2000. aasta aprillis ütles Barbosa mulle ja teistele inimestele korduvalt: „Selles riigis on maksimaalne karistusmäär kurjategijatele kolmkümmend aastat. Mina pole kurjategija, ent olen karistust kandnud juba palju kauem.”

Karm tõde on, et Brasiilia kaotuses polnud süüdi Barbosa ega ükski teine mängija. Zizinho sõnul oli kogu see triumfaalne jutt ajalehtedes ja mujal „võimsaim relv, mida saab vastasele anda”. Kõige paremini võttis asja kokku peatreener Costa, omistades kaotuse põhjuse „ „Me oleme juba võitnud!” õhkkonnale, mis valitses fännide, ajakirjanduse ja koondise juhtkonna seas”. Brasiilia meeskonna hävitas ootusi üles kütnud meediakära. Kaotuses olid süüdi kõik, kes üritasid jalgpalli enda huvides ära kasutada, eriti poliitikud. Nad tekitasid ebarealistlikke ootusi, ning hetkel, kui selgus, et neid pole võimalik täita, oli Brasiilia meeskond määratud hukule.

„Meid ei purustanud vastase teine värav,” ütles Costa, „vaid esimene.”

Sellest hoolimata ei lepi paljud inimesed kunagi taoliste vabandustega. Ning kurval kombel pole Maracanã viirastused meid ikka veel täielikult rahule jätnud, isegi mitte praegu. Barbosa rääkis, et kõige halvem päev tema elus polnud 16. juuli 1950, vaid täiesti tavaline õhtupoolik umbes kakskümmend aastat hiljem, kui teda silmasid kaupluses üks naine ja tema väike poeg.

„Vaata teda,” ütles naine, osutades Barbosale ja rääkides piisavalt valjusti, et viimane kuuleks. „See ongi mees, kes pani terve Brasiilia nutma.”