Читать книгу Miks jalgpall on oluline - Pelé - Страница 7

Elu jooksul on mul olnud au mängida jalgpalli peaaegu kõigil maailma kuulsamatel staadionidel – Maracanãl Rios, Camp Noul Barcelonas, isegi Yankee Stadiumil New Yorgis. Kuid esimesed võistlusmängud pidasin „Rubens Arruda staadioni” – mis polnudki tegelikult üldse jalgpalliväljak, vaid tolmune tänav meie Baurú kodu ees – pühal pinnal. Minu esimesteks vastasteks olid naabripoisid. Väravapostidena kasutasime vanu kingi, majad jäid väljaku piiridest (enamasti) välja; ning kui viltulennanud pall purustas tänavavalguslambi või akna, põgenesime nagu meeletud, kuigi enamasti pidasid kõik süüdlaseks mind, sest linna peal teati, et olen selles kambas kõige suurem jalgpallihull. Ilmselt oli see Dondinho pojaks olemise ainus varjukülg!

Meie omavahelised mängud näitasid, miks minu arvates liidab jalgpall inimesi rohkem kui ükskõik missugune muu tegevus. Teised spordialad, nagu pesapall, kriket või ameerika jalgpall, nõuavad mitmesugust kallist erivarustust või rangelt paikapandud rollidega meeskondi. Kambale vaestele ja väheorganiseeritud jõnglastele Baurú-taolises paigas oleksid need mängud ilmselt kättesaamatuks jäänud. Kuid jalgpalli jaoks läks meil vaja vaid palli. Võisime mängida üks-ühe või üksteist-üheteistkümne vastu, ning olime täpselt sama haaratud. Naabruskonnas võisin üsna suvalisel ajal välja joosta ning leida vähemalt kuus kuni kümme poissi, kellega mängida. Meie emad olid läheduses, seega said nad meil silma peal hoida. Kuid 1940. aastate Brasiilia väikelinnas polnudki tegelikult tarvis eriti millegi pärast muret tunda – puudusid autod, rasket kuritegevust peaaegu polnud, ning ümbruskonnas tundsid kõik üksteist. Seega käis Rubens Arruda staadionil kellaajast hoolimata peaaegu alati mõni mäng, kui just kohtunik – see tähendab, minu ema – polnud seda katkestanud.

Veel üks jalgpalli suurepärane külg on, et seda võivad mängida sõna otseses mõttes kõik – võid olla lühike või pikk, turske või kleenuke, ent kui suudad joosta ja palli lüüa, sobid sa suurepäraselt jalgpalli mängima. Selle tagajärjel kogusid meie tänavavuti mängud kokku uskumatult eripalgelise jõugu poisse. Iga mäng oli nagu väike ÜRO koosolek – meie seas oli süürlasi, portugallasi, itaallasi, jaapanlasi ning loomulikult palju afrobrasiillasi, nagu mina.

Selles mõttes oli Baurú nagu väike koopia Brasiiliast, kuhu saabus miljoneid sisserändajaid kogu maailmast. Brasiilia oli tõeline rahvaste sulatusahi, täpselt sama kirju – kui isegi mitte enam – nagu USA. Paljud välismaalased ei tea, et São Paulos on siiani suurem jaapani päritolu kogukond kui üheski teises linnas väljaspool Jaapanit. Baurú on São Paulost üle kolmesaja kilomeetri eemal ja mõõtmatult väiksem, kuid ka meile saabus omajagu immigrante, kes olid varem töötanud linna lähiümbruse kohviistandustes. Minu naabritel olid sellised perekonnanimed, nagu Kamazuki, Haddad ja Marconi. Jalgpall pani meid unustama kõiki omavahelisi erinevusi ning pärast mänge käisin nende pool söömas yakisoba’t, kibbe’t või lihtsalt tavalist brasiilia riisi ubadega. See oli suurepärane sissejuhatus laia maailma ning äratas minus juba varakult huvi teiste kultuuride vastu – huvi, mida mul on olnud õnn järgnevatel aastatel väga suurel määral rahuldada.

Mul oli alati suur rutt mängima hakata, seetõttu võtsin enamasti mina poiste meeskondadeks jagamise enda peale. See oli aga keeruline ülesanne. Miks nii? Noh, soovimata hoobelda, oli kogu Dondinhoga harjutamine hakanud vilja kandma. Ning see hakkas muutuma probleemiks. Minu meeskond võitis kõik mängud tulemustega 12:3, 20:6 või umbes nii. Poisid, isegi minust palju vanemad poisid, ei soovinud enam mängida. Nõnda püüdsin alguses teiste huvi säilitada nii, et tegin erineva suurusega võistkonnad, näiteks seitse kolme vastu, ning mängisin ise väiksemas meeskonnas. Kui isegi sellest ei piisanud, hakkasin mängu esimesel poolel väravas seisma, et skoori tasavägisena hoida, ning alles lõpupoole lülitusin ümber rünnakule. Otsus neil aastatel nii sageli väravavahina mängida mõjutas hiljem mu elu kõige veidramatel viisidel, ning andis lõpptulemusena mu kõige tuntuma hüüdnime – selle, mille järgi terve maailm mind teab.

Hüüdnimedega on Brasiilias naljakas lugu – see on peaaegu kõigil, ning mõnel on neid lausa kolm või neli. Tol ajal tunti mind endiselt kui Dicot – ning mu pere kutsub mind siiani nii. Minu venda Jairi hüüti Zocaks. Kui me Zocaga parasjagu jalgpalli ei mänginud, seiklesime koos sõpradega linna peal – raudteejaam asus meie majast vaid mõne kvartali kaugusel ning käisime seal vaatamas São Paulost ja mujalt saabuvaid inimesi – see oli meie jaoks aken laia maailma. Teistel päevadel läksime Baurú jõe äärde raudteesilla alt kala püüdma; mõistagi polnud meil raha õngeritvade ega tamiilirullide jaoks, seetõttu laenasime suured ümmargused puidust servaga sõelad, ning kühveldasime jõest kala sel moel. Sageli jooksime koos sõpradega linna ümbritsenud metsa, kus noppisime puu otsast värskeid mangosid ja ploome ning pidasime jahti lindudele, sealhulgas tiziu’ks kutsutud liigile, millest sai lühikeseks ajaks ka minu järjekordne hüüdnimi – sest tiziu’d on väikesed, mustad ja väledad!

Mõistagi ei koosnenud mu elu ainult mängimisest ja logelemisest. Perekonna kasina majandusliku olukorra tõttu hakkasin osalise ajaga tööl käima juba seitsmeaastaselt. Onu Jorge laenas mulle veidi raha ning ostsin endale kingapuhastuskomplekti – karbikese, mille sees olid mõned harjad ning mille küljes oli nahkrihm, millega seda kaasas kanda. Harjutasin alguses pereliikmete ja sõprade kingade peal ning kui olin puhastusvõtted selgeks saanud, läksin raudteejaama ja hakkasin seal kingi läikima hõõruma. Järgnenud aastatel töötasin ka kingavabrikus. Lühikest aega viisin kaubitsejale müügiks meie naabruses elanud süürialanna valmistatud pastel’e – need on maitsvad õlis praetud brasiilia pirukad, mille täidiseks on tavaliselt hakkliha, juust või palmisüdamikud. Kaubitseja müüs pastel’id maha rongides, mis läbi meie linna sõitsid.

Selle kõigega ei teeninud just palju – Baurú oli vaene, nagu ka ülejäänud Brasiilia. Sageli tundus, et linnas on liiga palju kingapuhastajaid ja liiga vähe kingi. Kuid kogu raha, mis mul õnnestus teenida, andsin kohusetundlikult emale, kes selle eest meile süüa ostis. Parematel aegadel andis ta mulle mõned mündid, et saaksin pühapäeval päevasele kinoseansile minna.

Ning lisaks oli veel kool. Kardan, et siin polnud mu esitus võrreldav sellega, mida saatsin korda jalgpalliplatsil. Eelkõige just minu kirg jalgpalli vastu tegi minust keerulise ning tihti mässumeelse õpilase. Mõnikord kõndisin lihtsalt klassiruumist välja ja hakkasin hoovi peal kokkukägardatud paberilehega triblama. Õpetajad andsid endast siiski parima – nad üritasid mind distsiplineerida, pannes mu põlvitama kuivatatud ubadele ning toppides mu suu täis kokkukortsutatud paberit, et ma rääkida ei saaks. Üks õpetaja pani mu nurka seisma, käed väljasirutatud, umbes nagu Lunastaja Kristuse kujul Rios. Mäletan, et ükskord sattusin suurde pahandusse, kui roomasin õpetaja laua alla ning tema jalge vahelt ülespoole piilusin.

Aja jooksul lasin end koolil heidutada. Oli nii palju muud, mida teha, ning pean kahetsusega tunnistama, et minu kooliskäimine muutus juhuslikuks. Kahjuks oli see tollel ajal tüüpiline – 1940. aastate lõpus käis üldse koolis vaid iga kolmas Brasiilia laps. Ainult üks kuuest jõudis keskkooli. See polnud siiski eriline vabandus. Kahetsesin hiljem, et polnud koolis õpetatavale rohkem tähelepanu pööranud, ning nägin selle korvamiseks kõvasti vaeva.

Oli, mis oli, igatahes keskendasin suurema osa oma rohkest energiast jalgpallile. Väljakul ei pidanud me mõtlema vaesusele, vanematele ega ammutoimunud tragöödiatele. Jalgpalliplatsil polnud keegi rikas ega vaene; see oli koht, kus saime lihtsalt mängida. Veetsime päevi, rääkides jalgpallist, sisse hingates jalgpalli ja elades jalgpallis. Meil polnud aimugi, et jalgpallist saab peagi foon suurimale sündmusele, mis Brasiilias eales aset oli leidnud.