Читать книгу Miks jalgpall on oluline - Pelé - Страница 13

Kohtumise esimest poolaega iseloomustas aktiivne mäng, kusjuures Brasiilia oli kogu aeg üritavaks pooleks. Meie viiest ründajast koosnenud imeline edurivi, mida juhtis hirmuäratav Lõug, pommitas Uruguay väravat ühe löögiga teise järel. Mängu näinud inimeste sõnul oleks seis juba esimese poolaja lõpuks võinud olla 2:0 või isegi 3:0 Brasiilia kasuks. Ometi õnnestus Uruguay väravavahil Roque Máspolil mingil moel peatada kõik pallid, mis tema värava poole tulid. Mõned tema tõrjed olevat küll olnud õnnega pooleks, nagu räägitakse. Ning tõepoolest omandas Roque järgnevatel aastatel äärmiselt õnneliku käega mehe maine – kaks korda oma elu jooksul juhtus ta olema Uruguay rahvusliku loterii võidupileti omanik. Seega arvan, et 16. juuli 1950 polnud ainus päev Roque elus, mil pall temale soodsalt põrkas.

Kui algas teine poolaeg, saatis Friaça lõpuks palli Roquest mööda väravasse. Sellal, kui ema ja isa üksteist embasid, spurtisime sõpradega majast välja, vaatama, mis ümbruskonnas toimub. Kõikjal lendasid taevasse ilutulestikuraketid, ning mu kõrvad pinisesid õndsaliku suminaga. Maracanãl pildus publik konfette ja lasi samuti õhku ilutulestikurakette. Lõpuks ometi vallandus rõõmujoovastus; üldrahvalikud pidustused olid alanud.

Kui poistega tagasi sisse läksime, oli tähistamine juba täies hoos. Isa ja tema sõbrad jõid õlut ning rääkisid oma BAC klubi mängudest, pööramata enam isegi erilist tähelepanu raadiost kostvale jutule.

Ning siis, peaaegu järelmõttena kuulsime, kuidas Rahvusraadio kommentaator pahvatas:

„Uruguay lõi värava!”

Oot – mis?

„Uruguay lõi värava!”

Kommentaator tunnistas hiljem, et oli seda kaks korda öelnud sellepärast, et teadis, et rahvas ei jää teda esimesel korral uskuma.

Kui kuulasime kordust värava toonud mänguolukorrast, jäi tuba vaikseks.

„Suurepärane kombinatsioon Uruguay ründeliinilt, ning see lõpeb viigiväravaga,” teatas kommentaator, kõlades korraga alistunult. „Bigode kaotab kahevõitluse Ghiggiale. Ghiggia annab madala tsenderduse… ilusa tsenderduse… Vasakult tuleb Schiaffino ja lööb värava!”

Brasiilia−Uruguay 1:1.

Tegelikult puudus paanikaks absoluutselt igasugune põhjus. Eeskätt väikese arvu meeskondade tõttu turniiril peeti 1950. aasta MMil ka otsustavad mängud ringsüsteemis. Selle tõttu piisas Brasiilial viimases mängus Uruguay vastu ka viigist, et ikkagi saada kroonitud maailmameistriks. Samal ajal oli mängu lõpuni jäänud ainult kakskümmend minutit – meie meeskond oli turniiri jooksul lasknud endale lüüa keskmiselt vähem kui ühe värava mängus. Kindlasti ei lase meie kaitseliin lüüa veel teist väravat?

Ent hetkel, kui Uruguay selle palli võrku saatis, juhtus midagi veidrat. Seda tundis publik Maracanãl, ning samuti meie, isegi kaugel Baurús. Tundus, nagu kogu enesekindlus ja kõik ülesköetud ootused oleksid ühtäkki pahupidi pööratud, nagu õhk oleks korraga ruumist välja voolanud. Olime vaimusilmas nii kõrgele roninud, et kukkumine oleks olnud hukatuslik. Ning äkitselt tundis terve Brasiilia, et põrnitseb eesavanevat kuristikku.

Heitsin pilgu Dondinho poole, kes oli nüüd raskelt toolile vajunud, silmad pärani.

Maracanãl muutus kahesajast tuhandest inimesest koosnev publik – mingil viisil – haudvaikseks.

See vaikus, nagu Brasiilia peatreener Costa hiljem ütles, „kohutas meie mängijaid”.

Ning tilluke Uruguay, vastu enda tahtmist autsaider, hakkas tundma vere lõhna.