Читать книгу Miks jalgpall on oluline - Pelé - Страница 25

Koondise kutse saamine tegi mulle au ning olin selle tõttu elevil, kuid teadsin samas täpselt, mis meid ees ootab – suur segadus.

Katastroofist Maracanãl oli möödunud kaheksa aastat, kuid Brasiilia polnud ikka veel suutnud vähimaidki edusamme teha. Meie meeskond oli pääsenud 1954. aasta MMile, mis peeti Šveitsis – jällegi riigis, mis oli Teisest maailmasõjast eemale jäänud ning seetõttu valmis üritust korraldama. 1954. aasta MM oli mitmes mõttes märkimisväärne – esimest korda kanti turniiri üle televisioonis ning taas lubati osaleda Saksamaal. Brasiilia pidi aga koju sõitma juba pärast veerandfinaalmängu, kus meie meeskonna purustas tulemusega 4:2 väga kõrgeklassiline Ungari koondis – maagilised madjarid, nagu neid kutsuti. Ungari kaotas omakorda finaalmängus Saksamaale.

Seekord üleüldist hullustust polnud – tegelikult jäi reaktsioon üldse tagasihoidlikuks, terve rahvus oleks vaid nagu õlgu kehitanud. Ajavahe Euroopaga tähendas, et paljud mängud peeti Brasiilia aja järgi väga hilistel öötundidel. Vaid vähestel jõukatel brasiillastel olid televiisorid, ning nagu kurdeti, oli Šveitsist tehtavate raadioülekannete kvaliteet samuti kehvapoolne. Kuid ükskõiksuse peapõhjuseks oli selgelt asjaolu, et brasiillaste hinges olid 1950. aastast ikka veel sügavad haavad. See trauma oli nii värske, et inimestel oli raske end 1954. aasta MM-koondisega emotsionaalselt siduda. Ning võib-olla oligi nii parem.

Pärast 1954. aasta turniiri teiste Lõuna-Ameerika koondiste vastu MM-valikmänge pidades süvenes Brasiilia maine meeskonnana, kes näitab nõrgemate vastaste vastu säravat ja pingevaba mängu, kuid lämbub endast tugevamate haardes. 1957. aastal nüpeldas Brasiilia koondis Ecuadori 7:1 ja Colombiat 9:0, ent sai kolki Argentinalt 0:3 ning – see tegi kõige rohkem haiget – jäi 2:3 alla meie vanale kirstunaelale Uruguayle. 1958. aasta MMile pääsemiseks oli vaja nüüd võitu Peruu üle, ning see tuli kõige napimalt – kahe mängu kokkuvõttes 2:1. Meeskonnas valitses samal ajal organisatsiooniline kaos, koondise koosseis oli sageli üllatav ja sealjuures muutus kogu aeg, ning meeskonna juhtimine käis pidevalt käest kätte, viimase kolme aasta jooksul oli olnud seitse peatreenerit. Neli kuud enne MM-finaalturniiri algust Rootsis oli peatreeneri koht veel vaba.