Читать книгу Miks jalgpall on oluline - Pelé - Страница 2

Sulen silmad ja näen endiselt esimest palli, millega vutti mängisin.

Tegelikult oli see vaid puntraks kokku seotud kimp sokke.

„Laenasime” sõpradega neid naabrite pesunööridelt ning togisime oma „palli” tundide kaupa. Kihutasime naerdes ja kilgates mööda tänavaid ning madistasime järjest tundide viisi, kuni päike lõpuks looja läks. Nagu arvata võite, ei meeldinud see just kõigile ümbruskonna inimestele! Meie olime aga jalgpalli järele hullud ning liiga vaesed, et endile midagi muud lubada. Igatahes said sokkide omanikud need alati tagasi, võib-olla küll pisut räpasematena kui siis, kui me need leidnud olime.

Järgnevatel aastatel harjutasin greibi, puntraks kokku seotud nõudepesukaltsude ning isegi prügiga. „Päris” palliga hakkasime mängima alles siis, kui lähenesin juba teismeeale. Kui ma 1958. aastal seitsmeteistkümneselt oma esimesel MMil osalesin, mängisime lihtsa, kokkuõmmeldud nahkpalliga – ent ka see tundub tänapäeval täieliku igandina. Lõpuks on jalgpall ju nii palju muutunud. 1958. aastal pidid brasiillased ootama tervelt kuu aega, kui soovisid kinos näha kroonikalõiku MM-finaalmängust Brasiilia ning korraldajamaa Rootsi vahel. 2010. aastal Lõuna-Aafrika Vabariigis peetud MMi finaalkohtumist Hispaania ja Hollandi vahel jälgis aga otseülekandes televisiooni või interneti vahendusel 3,2 miljardit inimest – umbes pool meie planeedi elanikkonnast. Ilmselt pole see juhus, et tänapäeval kasutatavad pallid on läikivad sünteetilised mitmevärvilised kerad, mida katsetatakse tuuletunnelites, tagamaks, et need õigesti pöörleks. Minu jaoks meenutavad need pigem tulnukate kosmoselaeva kui eset, mida jalaga lüüakse.

Mõtlen kõigile nendele toimunud muutustele ja ütlen endale: „Pagan küll, ma olen vana!“ Kuid samas imetlen, kuidas maailm viimase seitsmekümne aasta jooksul arenenud on – ning seda suuremalt jaolt paremuse poole. Kuidas sattus Brasiilia maapiirkonnast pärit vaene mustanahaline poiss, kes kasvas üles tolmustel tänavatel jalaga puntrasseseotud sokke ja prügi tagudes, keskmesse globaalsel spordisündmusel, mida üle kogu maailma jälgisid miljardid inimesed?

Selles raamatus püüan kirjeldada neid aukartustäratavaid muutusi ja juhtumusi, mis mu teekonna võimalikuks tegid. Samuti räägin sellest, kuidas jalgpall on minu eluaja jooksul aidanud maailma pisut paremaks paigaks muuta, ühendades erinevaid kogukondi ning andes rasketest oludest lastele nagu mina eneseuhkuse ja eesmärgi, mille poole püüelda. See pole tavapärane autobiograafia või mälestusteraamat – neil lehekülgedel pole kirjas kõik, mis minuga elu jooksul juhtunud on. Selle asemel olen püüdnud jutustada omavahel põimuvaid lugusid sellest, kuidas ma inimese ja mängijana arenenud olen, ning veidi ka sellest, kuidas on arenenud jalgpall ja kogu maailm. Keskendusin seda tehes viiele erinevale jalgpalli MMile, alustades 1950. aastal Brasiilias peetud MMist, mil ma olin alles poisike, ning lõpetades turniiriga, mida Brasiilia 2014. aastal taas uhkusega võõrustab. Eri põhjustel on just need MMid olnud minu elus verstapostideks.

Jutustan neid lugusid alandlikkusega ning endale täielikult aru andes, kui palju mul on elus õnne olnud. Olen tänulik jumalale ja oma perekonnale nende toetuse eest. Olen tänulik kõigile inimestele, kes mulle sel teekonnal toeks on olnud. Ning olen äärmiselt tänulik jalgpallile, kauneimale kõigist mängudest, et ta võttis tillukese poisi, kelle nimi oli Edson, ning võimaldas tal kogeda „Pelé” elu.

Edson Arantes Do Nascimento („Pelé”)

Santos, Brasiilia (september 2013)