Читать книгу Miks jalgpall on oluline - Pelé - Страница 20

Veel praegu hämmastab mind, kui kiiresti see kõik muutus.

Need kaks aastat möödusid nagu kosmoseraketis viibides – äärmiselt põnevalt, kuid toimuvat mitte täielikult ohjates; kogu aeg kõrgemale sihtides, kuid liikumas täiesti tundmatu sihtmärgi poole. Mitmel korral polnud mul teha eriti muud, kui sulgeda silmad ja nautida lendu.

Minu jaoks pole see aga lugu kuulsusesärast. See pole tegelikult isegi mitte spordist, per se. See on lugu mõistmisest, et olin milleski tõeliselt hea.

Ma usun, et igaühel on annet millegi peale. Mõnda inimest on õnnistatud isegi talendiga mitmes valdkonnas. See võib olla kunst või muusika. See võib olla matemaatika või haiguste ravimine. Oluline on oma anne avastada, see korralikult välja arendada, ning siis – loodetavasti – omada piisavalt õnne, et seda annet kasutada ja selle eest väärilist tunnustust leida. Suuta seda kõike teha suhteliselt lühikese ajavahemiku jooksul, perioodil 1956−1958, oli minu elu suurim ja enim rahuldust pakkuv seiklus.

Ma tean, et minu juhtum polnud mitmes mõttes tüüpiline. Kuid minu sõprade seas on arste, ärijuhte, õpetajaid ja haiglaõdesid, ning enese tundmaõppimisest rääkides kasutavad nad paljuski samu sõnu, mis mina. Rõõm millegi hästi oskamisest, milleski tõepoolest parim olemisest – seda peaks suutma tunda igaüks. Pole midagi sellega võrreldavat – ning pole mingit vahet, kas pealt vaatab kuuskümmend tuhat inimest või polegi kedagi. Kui suudate leida selle, milles tugev olete, mis teid õnnelikuks teeb, pakub see teile rahuldust seni, kuni siin maa peal kõnnite. Minu, nagu loendamatute miljonite poiste ja tüdrukute jaoks üle maailma, oli selleks jalgpall.