Читать книгу Miks jalgpall on oluline - Pelé - Страница 18

Kuid oodake – kas ma mitte ei öelnud, et kaotus 1950. aasta MMi otsustavas mängus tegi Brasiiliale head?

Kannatage pisut.

Tõsi, sellel oli terve hulk kohutavaid tagajärgi. Barbosa ja väga paljude teiste inimeste jaoks ei selginenud taevas enam iialgi. Kuid meie, ülejäänute, jaoks oli see päev Rios suureks õppetunniks – millekski, mis aitas meid rahvana ühte liita ning mis jäi positiivsel viisil kajama veel aastakümneteks.

Raadio ümber seismine ja üheskoos kannatamine andis brasiillastele jagatud kogemuse. Esimest korda ajaloos oli rikastel ja vaestel brasiillastel midagi ühist, midagi, mida sai pagariäris, tänavanurgal või kontoris ükskõik kellega arutada, ja polnud vahet, kas Rios, Baurús, São Paulos või sügaval Amazonases. Praegu tundub see meile iseenesestmõistetavana; kuid tollal oli see äärmiselt oluline, luues sellega ühise narratiivi, mida tähendab olla brasiillane. Me polnud enam üksteisele võõrad. Ning ma arvan, et me polnud seda tegelikult enam kunagi.

Täpselt sama olulisena vabanes Brasiilia osaliselt sellest sinisilmsest süütusest, sellest lapselikkusest – võite seda nimetada isegi kergeusklikkuseks –, mis oli olnud nii ilmne tol juulikuu õhtupoolikul ning sellele eelnenud kuudel. See ei kadunud mingil juhul täielikult. Kuid pärastpoole olime me kõik pisut küpsemad ning pisut vähem varmad uskuma kõike, mida poliitikud või meedia meile rääkida püüdsid. Sellel olid järgnevatel aastatel väga olulised tagajärjed meie poliitika ja kultuuri jaoks.

Ja lõpuks – terve põlvkonna edasipürgivate noorte jalgpallurite jaoks, nagu mina, oli 16. juulil 1950. aastal selline motiveeriv jõud, mida pole võimalik üle hinnata. Kui ma nägin, kuidas isa nuttis ja ema teda lohutada üritas, lipsasin vanemate tuppa. Selle seinal rippus pilt Jeesus Kristusest. Purskasin Kristuse poole pöördudes nutma.

„Miks see nii juhtuma pidi?” nuuksusin. „Miks meiega nii juhtuma pidi? Miks, armas Jeesus, miks meid niimoodi karistatakse?”

Vastust loomulikult ei tulnud. Ent kui mu meeleheide vaibus, asendus see millegi muuga – millegi sügavama ja küpsemaga. Kuivatasin pisarad, läksin elutuppa, ning haarasin isal käest.

See, mis ma nüüd laususin – ausõna, mul pole aimugi, kust see mul pähe tuli. Võib-olla oli see vaid üheksa-aastase poisi viis oma isa lohutada. Kuid arvestades kõike, mis hiljem aset leidis, oli see kahtlemata tähelepanuväärne.

„Pole midagi, isa,” ütlesin Dondinhole. „Ma tõotan, et ükskord tulen sinu nimel maailmameistriks.”