Читать книгу Kolm musketäri - Alexandre Dumas - Страница 10

Nagu Athos ja Porthos olid arvanud – nii tuligi d’Artagnan poole tunni pärast tagasi. Ka sel korral ei tabanud ta meest, kes oli nagu nõiaväel kadunud. Mõõk käes, jooksis d’Artagnan kõik ümberkaudsed tänavad läbi, aga ta ei leidnud kedagi, kes oleks sarnanenud otsitavaga, ja lõpuks jõudis ta selleni, millest oleks pidanud võib-olla alustama: ta koputas uksele, mille vastu oli tundmatu toetunud. Kuid asjata laskis ta vasarakesel kümme-kaksteist korda järgemööda kõmiseda. Keegi ei vastanud. Kära peale tulid naabrid uksele või pistsid pea aknast välja ja kinnitasid, et see maja, mille uksed olid pealegi kõik suletud, oli juba kuus kuud täiesti inimtühi.

Sel ajal kui d’Artagnan mööda tänavaid jooksis ja ustele koputas, sai Aramis kahe kaaslasega kokku, nii et koju jõudes leidis d’Artagnan seltskonna täies koosseisus eest.

“Noh, mis juhtus?” küsisid kolm musketäri kooris, kui nägid d’Artagnani sisse astuvat, higipiisad laubal ja nägu vihast moondunud.

“Mis juhtus!” hüüdis d’Artagnan ja viskas mõõga voodile. “See mees on vanakurat ise. Ta kadus nagu fantoom, nagu vari, nagu kummitus.”

“Kas te viirastustesse usute?” küsis Athos Porthoselt.

“Mina usun ainult seda, mis ma näinud olen. Kuna ma viirastusi pole iialgi näinud, siis ei usu ma neisse.”

“Piibel käsib meil neisse uskuda,” ütles Aramis. “Samueli vaim ilmus Saulile, ja mulle ei meeldi, Porthos, et usutõed kahtluse alla seatakse.”

“Olgu ta inimene või kurat, keha või vaim, kujutlus või reaalsus, igal juhul on see mees minu needuseks ilma sündinud, sest tema põgenemine, mu härrad, ajas meil nurja suurepärase äri. Äri, millega oleks võinud teenida sada pistooli või rohkemgi.”

“Kuidas nii?” küsisid Porthos ja Aramis korraga.

Athos, sõnaaher nagu alati, vaatas ainult küsivalt d’Artagnani poole.

“Planchet,” ütles d’Artagnan teenrile, kes sel hetkel pea praokil ukse vahelt sisse pistis, et katsuda vestlusest mõne tera kinni püüda, “minge alla peremehe härra Bonacieux’ juurde ja ütelge, et ta meile pool tosinat pudelit božansii veini, saadaks. Eelistan seda marki.”

“Ah! Kas teil on siis peremehe juures krediit avatud?” küsis Porthos.

“Jah,” vastas d’Artagnan, “tänasest alates. Olge mureta, kui vein on halb, saadame uue järele.”

“Tuleb ära kasutada, aga mitte kurjasti,” lausus Aramis sügavmõtteliselt.

“Olen alati ütelnud, et d’Artagnan on meist neljast kõige nupukam,” sõnas Athos. Lausunud oma arvamuse, millele d’Artagnan kummardusega vastas, langes Athos otsekohe tagasi harjumuspärasesse vaikimisse.

“Mis siis lõpuks lahti on?” küsis Porthos.

“Usaldage meid, kallis sõber,” sõnas Aramis, “kui selles loos pole tegemist mõne daami auga: sel juhul teete paremini, kui jätate asja enda teada.”

“Olge mureta,” vastas d’Artagnan, “minu jutt ei riiva kellegi au.”

Ta jutustas sõpradele sõna-sõnalt, mis tema ning peremehe vahel juhtunud oli, ja et mees, kes oli röövinud auväärt majaomaniku naise, oli sama, kellega temal oli Vabamöldri kõrtsis kokkupõrge olnud.

“Äri pole laita,” ütles Athos, olles asjatundlikult veini maitsnud ja peanoogutusega märku andnud, et vein on hea. “Selle mehe käest võib viis-kuuskümmend pistooli välja pigistada. Nüüd tuleb ainult otsustada, kas viie-kuuekümne pistooli pärast on mõtet nelja peaga riskida.”

“Aga ärge unustage,” hüüdis d’Artagnan, “et selles loos on tegemist naisega, röövitud naisega, keda kahtlemata ähvardatakse, keda võib-olla piinatakse, ja kõike ainult sellepärast, et ta on truu oma käskijannale.”

“Ettevaatust, d’Artagnan, ettevaatust!” ütles Aramis. “Minu arvates ärritute te liiga palju proua Bonacieux’ saatuse pärast. Naised on ilma loodud meile hukatuseks ja neist sünnivad kõik hädad.”

Aramise lause peale kortsutas Athos kulmu ja hammustas huulde.

“Ma ei muretse üldse proua Bonacieux’ pärast,” hüüdis d’Artagnan, “vaid kuninganna pärast, kelle kuningas on maha jätnud, keda jälitab kardinal ja kes näeb, kuidas üksteise järel langevad kõikide sõprade pead.”

“Aga miks armastab ta neid, keda meie üle kõige maailmas vihkame – hispaanlasi ja inglasi?”

“Hispaania on ta kodumaa,” vastas d’Artagnan, “ja on arusaadav, et ta armastab hispaanlasi kui oma kaasmaalasi. Mis puutub aga teise etteheitesse, siis olen ma kuulnud kõneldavat, et ta ei armasta mitte inglasi, vaid ühte inglast.”

“Ja peab tõele au andma,” ütles Athos, “et see inglane väärib armastust. Ma pole iialgi näinud suursugusema välimusega meest.”

“Rääkimata sellest, et ta riietub nagu ei keegi teine,” ütles Porthos. “Ma olin sel päeval Louvre’is, kui ta pärleid külvas, ja jumala eest, ma korjasin kaks pärlit üles ning kui ma need maha müüsin, sain kümme pistooli tükist. Kuid sina, Aramis, kas sa tunned teda?”

“Sama hästi kui teiegi, mu härrad, sest ma olin tema arreteerijate hulgas Amiens’i aias, kuhu kuninganna tallmeister härra de Putange mind viis. Käisin tol ajal seminaris ja mulle paistis see seiklus kuninga suhtes julm.”

“Mind see ei sega,” ütles d’Artagnan. “Kui teaksin, kus viibib praegu Buckinghami hertsog, võtaksin ta käekõrvale ja viiksin kuninganna juurde kas või ainult selleks, et kardinali vihale ajada. Sest meie ainus tõeline igavene vaenlane on kardinal, mu härrad, ja kui me leiame võimaluse talle mõnda julma vingerpussi mängida, siis olen ma meeleldi nõus oma elu kaalule panema.”

“Kas pudukaupmees ütles teile, d’Artagnan, et kuninganna usub, nagu oleks Buckinghamil lastud valeteate peale siia tulla,” küsis Athos.

“Ta kardab seda.”

“Oodake ometi,” ütles Aramis.

“Mida?” küsis Porthos.

“Rääkige edasi, ma katsun üht asja meelde tuletada.”

“Nüüd olen ma veendunud,” ütles d’Artagnan, “et kuninganna teenistuses oleva naise röövimine on seotud nende sündmustega ja võibolla ka härra Buckinghami Pariisis viibimisega.”

“Gaskoonlane on vast taibukas,” lausus Porthos imetlusega.

“Mulle meeldib teda kuulata,” sõnas Athos, “tema kõnepruuk teeb mulle nalja.”

“Härrad,” ütles Aramis, “kuulake mind!”

“Kuulame Aramist,” laususid kolm sõpra.

“Eile olin ma õpetatud teoloogiadoktori juures, kellega ma mõnikord õpingute pärast konsulteerin…”

Athos muigas.

“Ta elab üksildases linnaosas,” jätkas Aramis, “tema harjumused ja elukutse nõuavad seda. Just siis kui ma tema juurest lahkusin…”

“Just siis? Kui te lahkusite?” küsisid kuulajad.

Aramis näis end pingutavat otsekui inimene, kes täies valetamishoos järsku ootamatu takistuse tõttu on sunnitud vait jääma. Kolm kaaslast silmitsesid teda küsivalt, kõrvad kikkis – Aramisel ei olnud enam võimalust taganeda.

“Doktoril on õetütar,” jätkas Aramis.

“Ah või õetütar!” katkestas teda Porthos.

“Väga auväärne daam,” ütles Aramis.

Kolm sõpra puhkesid naerma.

“Kui te naerate ja mind ei usu,” jätkas Aramis, “ei saa te midagi teada.”

“Usume nagu muhameedlased ja oleme tummad nagu katafalk,” vastas Athos.

“Ma jätkan siis,” ütles Aramis. “Õetütar käib vahetevahel onu vaatamas. Eile oli ta juhuslikult samal ajal seal kui minagi ja ma pidin ta tõlla juurde saatma.”

“Ah nii, või doktori õetütrel on tõld,” katkestas teda Porthos, kellel oli see puudus, et ta ei suutnud kuidagi keelt hammaste taga hoida. “Hiilgav tutvus, mu sõber.”

“Porthos,” sõnas Aramis, “olen teie tähelepanu juba rohkem kui ühel korral sellele juhtinud, et te olete väga ebadiskreetne, ja see tuleb teile naiste juures kahjuks.”

“Härrad, härrad!” hüüdis d’Artagnan, kes aimas, mis oli seikluse taga. “Asi on tõsine ja kui võimalik, jätame naljatamise. Jätkake, Aramis, jätkake!”

“Äkki üks suur, tõmmu, aadliku hoiakuga mees… noh, umbes teie tundmatu moodi…”

“Võib-olla tema ise,” ütles d’Artagnan.

“Võimalik küll,” jätkas Aramis, “… tuli minu juurde viiekuue mehe saatel, kes järgnesid talle kümne sammu kaugusel, ja ütles mulle väga viisakal toonil: “Härra hertsog ja teie, proua,” – seda lausus ta, pöördudes daami poole minu käevangus…”

“Doktori õetütre poole?”

“Pidage suu, Porthos!” ütles Athos. “Te käitute väljakannatamatult.”

““Suvatsege tõlda astuda ja ärge proovigegi vähimatki vastupanu osutada, vähimatki kära teha.””

“Ta pidas teid Buckinghamiks!” hüüatas d’Artagnan.

“Arvan küll,” vastas Aramis.

“Aga daami?” küsis Porthos.

“Teda pidas ta kuningannaks,” ütles d’Artagnan.

“Just nii,” vastas Aramis.

“Gaskoonlane on lausa kurat!” hüüdis Athos. “Kõike ta ka taipab.”

“Tõsi ta on,” ütles Porthos, “et Aramisel on kasvu ja hoiaku poolest midagi ühist kena hertsogiga. Aga ma arvan, et musketäri riietus…”

“Mul oli seljas väga lai mantel,” ütles Aramis.

“Mis kurat, juuli keskel!” hüüdis Porthos. “Kas doktor kardab, et sind võidakse ära tunda?”

“Ma saan veel aru, et nuhk laskis ennast sinu hoiakust eksiteele viia, aga nägu…”

“Mul oli suur kübar,” ütles Aramis.

“Oh issand!” hüüdis Porthos. “Nõuab teoloogia alles ettevaatlikkust!”

“Härrad, härrad,” ütles d’Artagnan, “ei maksa lobisemisega aega viita. Lähme laiali ja otsime pudukaupmehe naist, tema on intriigi võti.”

“Nii madalast seisusest naine! Arvate tõesti nii, d’Artagnan?” küsis Porthos põlglikult huuli kõverdades.

“Ta on kuninganna usaldusteenri de La Porte’i ristitütar. Kas ma ei öelnud teile seda, härrad? Ja pealegi, võib-olla otsib Tema Majesteet seekord meelega tuge nii madalalt. Kõrged pead paistavad kaugele ja kardinalil on head silmad.”

“Olgu!” ütles Porthos. “Leppige kõigepealt pudukaupmehega tasus kokku, aga tasu olgu hea!”

“Pole vaja,” ütles d’Artagnan, “kui pudukaupmees ei maksa, saame mujalt korraliku tasu.”

Sel hetkel kuuldus trepilt kiirete sammude müdin, uks avanes ja õnnetu pudukaupmees tormas tuppa, kus toimus nõupidamine.

“Ah, härrad,” hüüdis ta, “päästke mind, päästke mind taeva nimel! Neli meest tulid mind kinni võtma. Päästke mind, päästke!”

Porthos ja Aramis tõusid püsti.

“Üks hetk!” hüüdis d’Artagnan neile märku andes, et nad pooleldi väljatõmmatud mõõgad tuppe tagasi pistaksid. “Üks hetk. Siin pole vaja vaprust, vaid ettevaatust.”

“Me ei lase ometi…” hüüdis Porthos.

“Las d’Artagnan tegutseb,” ütles Athos, “sest kordan, tema on meist kõige nupukam, ja mina isiklikult kavatsen tema sõna kuulata. Tee nii nagu õigeks pead, d’Artagnan.”

Sel momendil ilmus neli kaardiväelast eestoa uksele. Nähes seismas nelja musketäri, mõõk küljel, ei söandanud nad edasi astuda.

“Astuge sisse, astuge sisse, härrad!” hüüdis d’Artagnan, “siin olete te minu juures. Me kõik oleme kuninga ja härra kardinali truud teenrid.”

“Tähendab, härrad, te ei takista meid käsku täitmast?” küsis too, kes näis olevat salga ülem.

“Otse vastupidi, härrad, kui vaja, aitame teid.”

“Mis ta ometi räägib?” pomises Porthos.

“Sa oled loll,” ütles Athos. “Pea suu!”

“Aga te ometi lubasite mulle…” ütles vaene pudukaupmees üsna tasa.

“Saame päästa teid ainult siis, kui jääme ise vabaks,” vastas d’Artagnan kiiresti ja väga tasa. “Kui teeme näo, et kaitseme teid, siis võetakse meid koos teiega kinni.”

“Siiski, mulle näib…”

“Tulge, tulge, härrad,” ütles d’Artagnan valjusti, “mul ei ole mingit põhjust toda härrat kaitsta. Nägin teda täna esmakordselt ja mis puhul, seda ütleb ta teile ise: ta tuli üüriraha nõudma. Kas see on tõsi, härra Bonacieux? Vastake!”

“See on tõsi!” hüüdis pudukaupmees, “Aga härra ei ütle teile…”

“Mitte ainustki sõna minust, mu sõpradest ja eelkõige kuningannast, või muidu saadate meid kõiki hukatusse ja ennast ka. Minge, minge, härrad, viige see mees minema!”

Ja d’Artagnan lükkas täiesti segadusse sattunud pudukaupmehe kaardiväelaste käte vahele, öeldes talle:

“Olete lurjus, mu kallis. Te tulete minu, musketäri käest raha nõudma! Vanglasse! Härrad, ütlen teile veel kord, pistke ta puuri ja hoidke teda niikaua luku ja riivi taga kui võimalik, siis on mul aega maksta.”

Politseisõdurid tänasid üliviisakalt ja viisid oma saagi kaasa.

Sel hetkel, kui nad hakkasid alla minema, patsutas d’Artagnan nende ülemale õlale ja ütles:

„Ehk jooksime teineteise terviseks?” Ta täitis kaks klaasi božansii veiniga, mis oli saadud tänu Bonacieux’ lahkusele.

“See oleks mulle suureks auks,” ütles politseiohvitser, “võtan teie pakkumise tänuga vastu.”

“Niisiis teie terviseks härra… kuidas on teie nimi?”

“Boisrenard.”

“Härra Boisrenard.”

“Teie terviseks, kõrgeausus! Palun, kuidas on teie nimi, kui tohib küsida?”

“D’Artagnan.”

“Teie terviseks, härra!”

“Ja kõigepealt kuninga ja kardinali terviseks!” hüüdis d’Artagnan õhinaga.

Kui vein oleks olnud halb, oleks politseiohvitser võibolla d’Artagnani siiruses kahelnud, et aga vein oli hea, siis jäi ta teda uskuma.

“Mis neetud sigadusega te nüüd hakkama saite?” ütles Porthos, kui politseiohvitser oli oma kaaslastega liitunud ja neli sõpra olid üksi jäänud. “Ptüi, kurat! Neli musketäri lasevad ühe õnnetu kinni võtta, kes kisendab abi järele! Aadlik joob kokku mingisuguse kohtuteenriga.“

“Porthos,” ütles Aramis, “Athos juba juhtis sinu tähelepanu sellele, et sa oled lollpea, ja mina nõustun tema arvamusega. D’Artagnan, sina oled suur inimene ja kui sa ühel päeval härra de Tréville’i kohale asud, siis palun sinu protektsiooni kloostriülema koha taotlemisel.”

“Ma ei saa enam millestki aru,” ütles Porthos, “te kiidate d’Artagnani teguviisi heaks!”

“Muidugi, pagan võtaks!” ütles Athos. “Ma mitte ainult ei kiida tema teguviisi, vaid ka õnnitlen teda sel puhul.”

“Ja nüüd, härrad,” ütles d’Artagnan, ilma et oleks Porthosele oma käitumist lähemalt seletanud, “meie deviisiks olgu – “üks kõigi, kõik ühe eest!” – eks ole?”

“Aga,” ütles Porthos.

“Siruta käsi välja ja vannu!” hüüdsid Athos ja Aramis kooris.

Teiste eeskujust haaratuna, ometi tasakesi omaette pomisedes, sirutas Porthos käe ja neli sõpra kordasid ühel häälel d’Artagnani poolt dikteeritud deviisi:

“Üks kõigi, kõik ühe eest!”

“Hästi, nüüd läheb igamees oma koju,” ütles d’Artagnan nii, nagu poleks ta oma eluajal muud teinudki kui käsutanud, “ja ettevaatust, sest nüüdsest peale oleme me kardinaliga vaenujalal.”