Читать книгу Kolm musketäri - Alexandre Dumas - Страница 11

Hiirelõks ei ole meie päevil leiutatud. Niipea kui kujunev ühiskond leiutas politsei, leiutas politsei hiirelõksud.

Kuna meie lugejad ei ole veel kodunenud Jeruusalemma tänavaargooga ja kuna me sest ajast, kui me kirjutama hakkasime – sellest on juba umbes viisteist aastat – esmakordselt kasutame nimetatud sõna niisuguse mõiste kohta, siis selgitame lähemalt, mis on hiirelõks.

Kui ühes majas, ükskõik missuguses, arreteeritakse mingis kuriteos kahtlustatav isik, siis hoitakse vahistamist saladuses. Esimesse tuppa pannakse neli-viis meest varitsema, uks avatakse kõigile, kes koputavad, suletakse seejärel ja sissetulijad arreteeritakse. Nõnda saadakse kahe-kolme päeva jooksul kätte kõik, kes seda maja külastavad.

Niisugune on hiirelõks.

Isand Bonacieux’ korterist tehti hiirelõks ja ükskõik kes sinna ilmus, võeti kinni ning kardinali mehed kuulasid ta üle. Teisele korrusele, kus elas d’Artagnan, viis eraldi sissekäik, seega on iseendast mõistetav, et tema külalisi see kontroll ei puudutanud.

Pealegi tulid tema juurde ainult kolm musketäri. Nad olid käinud luurel, igaüks omaette. Athos oli isegi härra de Tréville’i küsitlenud, milline asjaolu, arvestades väärika musketäri tavalist vaikimist, üllatas kaptenit väga. Aga härra de Tréville ei teadnud midagi peale selle, et kui ta viimati nägi kardinali, kuningat ja kuningannat, siis oli kardinalil väga murelik ilme, kuningas näis rahutu ja kuninganna punased silmad tõendasid, et ta polnud kas üldse maganud või oli ta nutnud. Viimane asjaolu ei üllatanud teda aga eriti, sest abiellumisest saadik oli kuninganna sageli magamata ja nuttis palju.

Härra de Tréville soovitas Athosel igal juhul jääda alati ustavaks kuningale ja eriti kuningannale ning palus seda edasi öelda ka oma sõpradele.

D’Artagnan ei tõstnud jalgagi majast välja. Oma toa muutis ta vaatluspostiks. Aknast nägi ta, kuidas tulid inimesed, kes kõik vahistati. Kuna ta oli põrandalauad ja parketitahvlid üles kiskunud ning tema ja alumise ülekuulamistoa vahele jäid ainult laelauad, kuulis ta kõik, mis ülekuulajate ja süüdistatavate vahel toimus.

Ülekuulamine, millele eelnes arreteeritud isiku piinlikult täpne läbiotsimine, kõlas peaaegu alati järgmiselt:

“Kas proua Bonacieux andis teile midagi oma abikaasale või mõnele teisele isikule edasiandmiseks?”

“Kas härra Bonacieux andis teile midagi oma abikaasale või mõnele teisele isikule edasiandmiseks? Kas üks või teine on teile midagi suusõnal usaldanud?”

D’Artagnan mõtles endamisi, et kui nad midagi teaksid, siis ei küsitleks nad niiviisi. Mida tahtsid nad aga teada? Ilmselt seda, kas Buckinghami hertsog on Pariisis ja kas ta on kohtunud või kohtub veel kuningannaga.

D’Artagnan jäi pidama viimase mõtte juurde, mis tundus tõenäoline pärast kõike seda, mis ta oli kuulnud.

Vahepeal tegutses hiirelõks lakkamatult ja d’Artagnani valvsus ei raugenud.

Järgmisel õhtul pärast õnnetu Bonacieux’ arreteerimist, kui Athos oli just härra de Tréville’i juurde teele asunud, ja kell lõi üheksa ning Planchet, kellel oli ase valmis tegemata, hakkas voodit sättima, kuulsid nad koputust välisuksele. Otsekohe avanes uks ja sulgus siis taas: keegi oli jälle lõksu langenud.

D’Artagnan tormas sinna, kust olid eemaldatud parketitahvlid, heitis kõhuli ja kuulatas.

Peagi kostis karjeid, siis oigeid, mida püüti lämmatada. Ülekuulamisest ei olnud juttugi.

“Kurat!” ütles d’Artagnan endamisi, “mulle tundub, et see on naine: teda otsitakse läbi, ta paneb vastu, tema kallal tarvitatakse vägivalda… nurjatud!”

Vaatamata oma loomupärasele ettevaatlikkusele, pidi d’Artagnan end kõigest väest vaos hoidma, et all toimuvatele sündmustele mitte vahele segada.

“Härra, ma kinnitan teile, olen maja perenaine; ma kinnitan, et olen proua Bonacieux; ma ütlen teile, et kuninganna on minu käskija!” hüüdis õnnetu naine.

“Proua Bonacieux!” sosistas d’Artagnan. “Kas tõesti olen mina see õnnelik, kes leidis naise, keda kõik otsivad?”

“Just teid me ootasime,” laususid ülekuulajad.

Hääl kostis ikka enam ja enam summutatult. Seinapaneelid põntsusid ägedast rüselemisest. Ohver pani vastu, nii nagu üks naine suudab neljale mehele vastu panna.

“Vabandust, härrad, vab…” sosistas hääl. Siis oli kuulda veel ainult ebaselgeid häälitsusi.

“Nad topivad ta suu kinni, nad viivad ta ära!” hüüdis d’Artagnan ja hüppas püsti nagu vedrust visatud. “Minu mõõk! Ah siin see on! Planchet!”

“Härra?”

“Jookse Athose, Porthose ja Aramise juurde. Üks neist kolmest on kindlasti kodus, aga võib-olla on kõik juba tagasi. Võtku relvad ja jooksku siia. Ah, mul tuleb meelde, Athos on härra de Tréville’i juures.”

“Härra, aga kuhu teie lähete? Kuhu te lähete?”

“Ma hüppan aknast alla, jõuan kiiremini,” hüüdis d’Artagnan. “Sina pane põrandalauad tagasi, pühi põrand puhtaks, välju ukse kaudu ja jookse sinna, kuhu käskisin!”

“Oh, härra, härra, te tormate surma!” hädaldas Planchet.

“Ole vait, lollpea,” ütles d’Artagnan. Klammerdudes käega aknaääre külge, laskis ta enese alla teiselt korruselt, mis õnneks ei asunud kõrgel. Ta ei saanud kriimugi.

Ta läks ja koputas otsekohe uksele, ise pomisedes:

“Ma lasen ka ennast hiirelõksu püüda, ja häda kassidele, kes niisuguseid hiiri puutuda julgevad!”

Vaevalt oli haamrikene noormehe käe all kõmisenud, kui kära vaibus, lähenesid sammud ning avanes uks ja paljastatud mõõgaga d’Artagnan kargas isand Bonacieux’ korterisse, mille uks, kahtlemata vedru tõttu, tema selja taga iseenesest kinni langes.

Siis kuulsid kõige lähemad naabrid ja ülejäänud Bonacieux’ õnnetu maja elanikud teravaid karjeid, trampimist, mõõkade kõlinat ja puruneva mööbli praksatusi. Hetke pärast võisid kära peale aknale tormanud inimesed näha, kuidas uks lahti lendas ja neli musta riietatud meest mitte ei väljunud sealt, vaid lendasid minema otsekui ehmunud varesed, jättes põrandale ja lauanurkadele oma tiivasulgi, see tähendab riideräbalaid ja mantlite riismeid.

Peab ütlema, et d’Artagnan osutus suurema vaevata võitjaks, sest ainult üks politseinikest oli relvastatud, ja toogi kaitses ennast ainult moe pärast. On tõsi, et ülejäänud kolm püüdsid toolide, taburettide ja savipottidega noormeest maha lüüa, aga paarkolm gaskoonlase mõõgakriimustust kohutas nad ära. Kümne minutiga said nad lüüa ja d’Artagnan jäi võitlusvälja peremeheks.

Naabrid, kes olid avanud aknad külmaverelisusega, mis sel mässude ja kakluste ajastul oli Pariisi elanikele omane, sulgesid need taas, niipea kui nägid nelja musta meest põgenevat. Vaist ütles neile, et selleks korraks on kõik lõppenud.

Pealegi oli juba hilja ja tol ajal nagu praegugi heideti Luxembourg’i linnaosas vara magama.

Jäänud proua Bonacieux’ga kahekesi, pöördus d’Artagnan tema poole: vaene naine lamas poolminestanult tugitoolis. D’Artagnan heitis talle kiire pilgu.

See oli sarmikas kahekümne viie kuni kahekümne kuue aastane tumedajuukseline, siniste silmadega naine, pisut ülespoole ninaga, suurepäraste hammastega, roosi- ja opaalivärvilise nahaga. Sellega piirdusidki tunnused, mille järgi teda suurilmadaamiks oleks võinud pidada.

Ta käed olid valged, kuid mitte peenekoelised. Ka jalad ei osutanud kõrgele päritolule. Õnneks ei osanud d’Artagnan veel niisuguste üksikasjade vastu huvi tunda.

Sel ajal kui d’Artagnan uuris proua Bonacieux’d ja oli uurimisega jalgadeni jõudnud, märkas ta põrandal peenikest batisttaskurätti, mille ta harjumuse kohaselt üles tõstis. Taskuräti nurgas tundis ta ära nimetähed, mida ta oli näinud taskurätil, mille pärast tema ja Aramis oleksid teineteisel äärepealt kõri läbi lõiganud.

Sest ajast peale umbusaldas d’Artagnan vapiga taskurätte. Nii võttis ta selle maast üles ja pistis sõna lausumata proua Bonacieux’ taskusse.

Sel hetkel tuli proua Bonacieux teadvusele. Ta avas silmad, vaatas hirmunult enda ümber ning nägi, et korter on tühi ja ta on oma vabastajaga kahekesi jäänud. Kohe sirutas ta d’Artagnanile naeratades käed. Proua Bonacieux’l oli maailma veetlevaim naeratus.

“Oh, härra,” ütles ta, “te päästsite mu. Lubage, et ma teid tänan.”

“Proua,” vastas d’Artagnan, “tegin ainult seda, mida iga aadlik oleks minu asemel teinud. Te ei võlgne mulle mingit tänu.”

“Siiski, siiski, härra. Ma loodan teile tõendada, et te ei ole tänamatule teenet osutanud. Aga mida ometi tahtsid minust need mehed, keda ma alguses varasteks pidasin? Ja miks ei ole härra Bonacieux siin?”

“Proua, neid mehi tuleb karta hoopis rohkem kui vargaid, sest need olid härra kardinali nuhid. Teie abikaasa härra Bonacieux ei ole aga sellepärast siin, ei ta arreteeriti eile ja viidi Bastille’sse.”

“Minu mees Bastille’s!” hüüdis proua Bonacieux. “Jumal! Mis ta siis teinud on? Vaene kallis mees, tema on ju süütu nagu laps!”

Midagi naeratusetaolist ilmus ikka veel ehmunud naise näole.

“Te küsite, mis ta teinud on, proua?” ütles d’Artagnan. “Ma arvan, tema ainus kuritegu seisab selles, et tal on ühtaegu õnn ja ka õnnetus olla teie mees.”

“Härra, te teate siis…”

“Ma tean, et teid rööviti, proua.”

“Aga kes mind röövis? Kas te seda teate? Oh, kui te teate, siis öelge!”

“Neljakümne kuni neljakümne viie aastane mustade juuste ja tõmmu jumega mees, kellel on haavaarm meelekohal.”

“Jah, nii see on, nii see on. Aga mis ta nimi on?”

“Tema nimi? Seda ma ei tea.”

“Kas mu mees teadis, et mind rööviti?”

“Sellest teatati talle kirjas, mille röövel ise kirjutas.”

“Kas ta aimab, miks seda tehti?” küsis proua Bonacieux kõhklevalt.

“Minu meelest arvab ta, et poliitilistel põhjustel.”

“Algul ma kahtlesin selles, aga praegu arvan ma sedasama. Niisiis kallis härra Bonacieux ei kahtlustanud mind hetkegi…”

“Ah, kaugel sellest, proua, ta oli teie tarkuse ja eriti teie armastuse üle väga uhke.”

Taas ilmus peaaegu märkamatu naeratus kauni noore naise roosadele huultele.

“Kuidas teil põgeneda õnnestus?” küsis d’Artagnan.

“Ma kasutasin hetke, kui mind üksi jäeti, ja kuna ma hommikust saadik teadsin, miks mind rööviti, laskusin ma linade abil aknast alla. Arvates, et mu mees on kodus, jooksin siia.”

“Kas selleks, et temalt kaitset otsida?”

“Oh ei! Ma teadsin hästi, et mu vaene kallis mees ei suuda mind kaitsta. Aga kuna ta võiks meile teises asjas kasulik olla, siis tahtsin talle seda teatada.”

“Mida?”

“See ei ole üksi minu saladus, ma ei või seda teile öelda.”

“Muide,” ütles d’Artagnan, “andestage, proua, aga kuigi olen valmis teid kaitsma, palun teid olla ettevaatlik – arvan, see koht ei ole kõige sobivam saladuste usaldamiseks. Põgenema aetud mehed tulevad abiväega tagasi: kui nad meid siit leiavad, oleme kadunud. Ma saatsin küll oma kolmele sõbrale sõnumi, aga kes teab, kas neid kodunt leiti.”

“Ja-jaa, teil on õigus,” hüüdis proua Bonacieux ehmunult. “Põgeneme, päästame end!”

Nende sõnade juures võttis ta d’Artagnanil käe alt kinni ja tiris teda kärsitult kaasa.

“Kuhu me põgeneme?” küsis d’Artagnan. “Kuhu ennast peita?”

“Kõigepealt eemale sellest majast, siis vaatame, mis saab edasi.”

Naine ja noormees ei hakanud ukse sulgemisega aega viitma, vaid tõttasid kiiruga mööda Fossoyeurs’ tänavat alla, pöördusid sealt Fossés-Monsieur-le-Prince’i tänavale ja peatusid alles Saint-Sulpice’i väljakul.

“Ja mis me nüüd teeme?” küsis d’Artagnan, “kuhu ma pean teid viima?”

“Pean tunnistama, olen suures kimbatuses ega tea, mis teile vastata. Ma kavatsesin härra de La Porte’ile oma mehega sõna saata, et ta meile täpselt teataks, mis on viimase kolme päeva jooksul Louvre’is juhtunud, ja kas mul ei ole ohtlik sinna ilmuda.”

“Mina võin teate härra de la Porte’ile viia,” ütles d’Artagnan.

“Kahtlemata. Seejuures on ainult üks häda: Louvre’is tuntakse härra Bonacieux’d ja ta lastakse läbi, teid aga ei tunta ja teie ei pääse sisse.”

“Häh!” ütles d’Artagnan. “Kindlasti on teil mõne Louvre’i sissekäigu juures ustav uksehoidja, kes parooli peale… ”

Proua Bonacieux vaatas teravalt noormehele otsa.

“Ja kui ütlengi teile parooli,” lausus ta, “kas unustate selle otsekohe, kui olete seda kasutanud?”

“Ausõna, aadliku ausõna,” ütles d’Artagnan nii veenvalt, et selles oli võimatu kahelda.

“Olgu, usun teid: näite olevat tubli noormees. Pealegi, võibolla naeratab teile kunagi õnn tasuks teie andumuse eest.”

“Ma ei oota mingeid lubadusi, vaid toimin südametunnistuse järgi, et teenida kuningat ja olla meelepärane kuningannale,” sõnas d’Artagnan. “Aitan teid nagu sõber!”

“Aga kus mina vahepeal olen?”

“Kas teil ei ole kedagi, kelle juurde härra de la Porte teile järele võiks tulla?”

“Ei, ma ei taha kedagi usaldada.”

“Oodake üks hetk,” ütles d’Artagnan. “Me oleme Athose maja ligidal. Jah, tõepoolest.”

“Kes on Athos?”

“Üks mu sõber.”

“Äkki ta on kodus ja näeb mind?”

“Ta ei ole kodus ja kui olen teid tema korterisse lasknud, võtan võtme kaasa.”

“Kui ta aga koju tuleb?”

“Ta ei tule koju. Pealegi öeldakse talle, et ma tõin ühe naise kaasa, ja see naine on tema juures.”

“Saage ometi aru, et see kompromiteerib mind hirmsasti!”

“Mis tähtsust sel on! Keegi ei tunne teid. Pealegi oleme olukorras, kus me ei saa mõningatest konventsionaalsustest hoolida.”

“Lähme siis teie sõbra juurde. Kus ta elab?”

“Paari sammu kaugusel, Férou tänaval.”

“Lähme!”

Ja nad sammusid koos edasi. Nagu d’Artagnan oli arvanud, polnud Athost kodus. Ta võttis võtme, mida oli harjutud talle kui Athose sõbrale andma, läks trepist üles ja viis proua Bonacieux’ meie poolt juba kirjeldatud väikesesse korterisse.

“Tundke ennast nagu kodus,” ütles d’Artagnan. “Keerake uks lukku ja ärge avage kellelegi, juhul kui ei koputata niiviisi kolm korda järjest, kuulake!” Ja ta koputas kolm korda: kaks korda tugevasti, väikese vahega, kolmas kord suurema vaheaja järel ja nõrgalt.

“Hästi,” sõnas proua Bonacieux, “nüüd on minu kord teile juhtnööre anda.”

“Ma kuulan.”

“Minge Échelle’i tänava poolt Louvre’i sissekäigu juurde ja küsige Germaini.”

“Hästi. Ja mis edasi?”

“Ta küsib, mis te soovite, ja teie vastate kahe sõnaga: “Tours ja Brüssel”. Otsekohe täidab ta teie korralduse.”

“Ja mis korralduse ma talle annan?”

“Et ta otsiks üles kuninganna kammerteenri härra de la Porte’i.”

“Ja kui ta on seda teinud ja kui härra de la Porte tuleb?”

“Saatke ta minu juurde.”

“Väga hea, aga kus ja kunas võin ma teid jälle näha?”

“Kas te tahate nii väga mind näha?”

“Kahtlemata.”

“Oodake rahulikult ja jätke see minu mureks.”

“Usun teie sõna.”

“Võite sellele kindel olla.”

D’Artagnan kummardas proua Bonacieux’le ja heitis sellele veetlevale väikesele isikule meeletult armunu pilgu. Trepist alla minnes kuulis ta, kuidas uks tema taga suleti ja kaks korda lukku keerati. Mõne hetke pärast oli d’Artagnan Louvre’is. Kui ta Échelle’i tänava jalgväravast sisse astus, lõi kell kümme. Kõik äsjajutustatud sündmused olid toimunud poole tunni jooksul.

Kõik läks nii, nagu proua Bonacieux oli öelnud. Kuuldes kokkulepitud parooli, Germain kummardas. Kümne minuti pärast oli La Porte juba väravavahi toas. d’Artagnan jutustas mõne sõnaga sündmustest ja andis teada proua Bonacieux’ peidukoha. La Porte kordas aadressi kaks korda ja lahkus kiirustades. Astunud vaevalt kümme sammu, pöördus ta tagasi. “Noormees,” ütles ta d’Artagnanile, “kuulake minu nõuannet!”

“Ja nimelt?”

“Need sündmused võivad teile sekeldusi tuua.”

“Arvate?”

“Jah.”

“On teil mõni sõber, kelle kell jääb taha?”

“Mis siis?”

“Minge tema juurde, et ta võiks tõendada, et te pool kümme tema juures olite. Kohtus nimetatakse seda alibiks.”

D’Artagnan pidas nõuannet arukaks. Ta võttis jalad selga ja jooksis härra de Tréville’i juurde. Aga selle asemel, et minna koos teistega vastuvõtutuppa, palus ta luba minna kabinetti. Kuna ta oli majas igapäevaseks külaliseks, siis ei tehtud talle takistusi ja härra de Tréville’ile teatati, et tema noor kaasmaalane palub tähtsa asja pärast eraaudientsi. Viis minutit hiljem küsis härra de Tréville d’Artagnanilt, mida võib ta tema heaks teha ja mis on nii hilise külaskäigu põhjuseks.

“Vabandage, härra!” ütles d’Artagnan, kes oli kasutanud hetke, mil viibis üksi toas, et kella kolmveerand tundi tagasi lükata. “Kuna kell on alles kakskümmend viis minutit kümne peal, arvasin, et ei ole veel liiga hilja teie juurde ilmumiseks.”

“Kakskümmend viis minutit kümnel!” hüüdis härra de Tréville seinakellale vaadates. “Võimatu!”

“Vaadake ise, härra, nii see on,” ütles d’Artagnan.

“Jah, tõepoolest,” lausus härra de Tréville, “mina arvasin, et aeg on hoopis hilisem. Aga olgu, mis te minust tahtsite?”

Siis jutustas d’Artagnan härra de Tréville’ile kuningannast pika loo. Ta rääkis kartustest, mis tal olid Tema Majesteedi isiku suhtes, kõneles sellest, mis oli kuulnud kõneldavat kardinali plaanidest Buckinghami vastu, ja tegi seda kõike niivõrd rahulikult ja veendunult, et härra de Tréville jäi teda uskuma. De Tréville langes seda kergemini pettuse ohvriks, et ka tema ise oli märganud midagi uut kardinali, kuninga ja kuninganna suhetes.

Kui kell lõi kümme, lahkus d’Artagnan härra de Tréville’i juurest, kes teda teadete eest tänas ja soovitas ikka kuningale ja kuningannale truuks jääda, ning pöördus siis oma vastuvõtutuppa tagasi. Jõudnud trepist alla, tuli d’Artagnanile meelde, et ta oli oma kepi maha unustanud, seepärast läks ta kiiresti trepist üles, astus kabinetti ja lükkas sõrmeliigutusega kella õigeks, et hommikul kella tagasilükkamist ei märgataks. Edaspidise suhtes muretu, sest tal oli alibit tõestav tunnistaja, sammus ta trepist alla ning oli peagi tänaval.