Читать книгу Kolm musketäri - Alexandre Dumas - Страница 13

Proua Bonacieux ja Buckinghami hertsog pääsesid raskusteta Louvre’isse. Proua Bonacieux oli seal tuntud kui kuninganna teenijaskonda kuuluv isik, hertsog aga kandis musketäride vormi, kes, nagu öeldud, olid sel õhtul vahtkonnas. Pealegi oli Germain kuningannale ustav ja võimalike sekelduste korral oleks süüdistatud ainult proua Bonacieux’d, et ta oma armastatu Louvre’isse kaasa oli toonud – ja ei midagi enamat. Proua Bonacieux võtaks kuriteo enda peale: tõsi küll, see hävitaks ta reputatsiooni, kuid mis tähtsust on siin maailmas ühe kaupmehenaise reputatsioonil?

Lossiõue pääsenud, läksid hertsog ja noor naine umbes kakskümmend viis sammu piki müüri edasi, siis lükkas proua Bonacieux väikest kõrvalust, mis päeval oli avatud, kuid õhtul tavaliselt suleti. Uks avanes, mõlemad astusid sisse ja leidsid ennast pimeduses. Ent proua Bonacieux tundis Louvre’i teenijaskonnale määratud lossiosa kõiki keerdkäike. Ta sulges enda järel ukse, võttis hertsogil käest kinni, astus kobades paar sammu, haaras käsipuust, leidis jalaga trepiastme ja hakkas trepist üles minema. Seejärel läks proua Bonacieux paremale, sealt edasi mööda pikka koridori, siis jälle ühe korruse võrra allapoole, astus veel mõne sammu, pistis võtme lukuauku, avas ukse ja lükkas hertsogi tuppa, mida valgustas ainult öölamp, öeldes:

“Jääge siia, kõrgeauline hertsog, kohe tullakse.”

Siis väljus ta sama ukse kaudu ja keeras selle enda järel lukku, nii et hertsog leidis enese sõna otseses mõttes vangis olevat.

Kuid peab ütlema, et kuigi Buckinghami hertsog osutus muust maailmast täiesti eraldatuks, ei tundnud ta hetkekski hirmu. Seiklusiha ja romantikaarmastus olid tema iseloomu silmapaistvamaid jooni. Vapper, kohkumatu ja ettevõtlik, ei pannud ta esimest korda selletaolises ettevõtmises oma elu kaalule. Ta oli teada saanud, et kiri, mida ta oli pidanud kuninganna Anna omaks ja oli seda uskudes Pariisi sõitnud, oli lõks. Selle asemel et Inglismaale tagasi pöörduda, kasutas ta tekkinud olukorda ja teatas kuningannale, et ta ei lahku teda nägemata. Alguses keeldus kuninganna kategooriliselt, siis aga tekkis tal hirm, et meeleheitele viidud hertsog võib viimaks mõne rumalusega hakkama saada. Kuninganna oli juba otsustanud, et võtab hertsogi vastu ja keelitab teda siis kohe lahkuma. Kuid samal õhtul, mil ta otsustas seda teha, rööviti proua Bonacieux, kes oli läinud hertsogit Louvre’isse tooma. Tervelt kaks päeva ei teatud, mis oli temaga juhtunud, ja ajutiselt kogu asi seisis. Aga niipea kui proua Bonacieux vabanes, niipea kui ta sai kontakti astuda La Porte’iga, hakkas kõik uuesti liikuma ja proua Bonacieux viis lõpule kardetava ettevõtmise, mille ta oleks juba kolm päeva tagasi teoks teinud, kui teda ei oleks kinni võetud.

Jäänud üksi, astus Buckingham peegli ette. Musketäri riietus sobis talle suurepäraselt.

Ta oli kolmekümne viie aastane, õigusega peeti teda ilusaimaks aadlikuks ja elegantseimaks kavaleriks kogu Prantsusmaal ja Inglismaal.

Kahe kuninga soosikuna, miljonite valdajana, kõikvõimsana kuningriigis, mida ta oma tujude järgi mässama ajas ja jälle rahustas, elas Buckinghami hertsog Georges Villiers muinasjutulist elu, mis veel järgnevatel sajanditel tulevastes põlvedes imetlust äratas.

Iseteadvana, veendunud oma võimus ja kindel selles, et teiste inimeste üle valitsevad seadused ei küüni temani, sammus ta kõrvalekaldumatult püstitatud eesmärgi poole, kuigi see eesmärk võis olla nii kauge ja silmipimestav, et igal teisel inimesel oleks meeletus sellele mõeldagi. Sel kombel oli tal õnnestunud mitmel korral läheneda ilusale ja uhkele kuninganna Annale, kelles ta oma hiilgava isikuga oli äratanud armastuse.

Nagu öeldud, astus Georges Villiers peegli ette, kohendas kübara raskuse all maha vajunud kauneid blonde lokke, silus vurre ja naeratas iseendale lootusrikkalt ja kõrgilt, süda pakitsemas rõõmust, õnnelikuna ja uhkena kauaoodatud hetke saabumise üle.

Sel hetkel avanes peidetud uks seinas ja tuppa astus üks naine, Buckingham nägi teda peeglist. Hertsog hüüatas – see oli kuninganna!

Kuninganna Anna oli tol ajal kahekümne kuue või seitsme aastane, see tähendab – oma ilu hiilgeeas.

Ta kõndis nagu kuninganna või jumalanna. Tema ühteaegu õrnad ja majesteetlikud smaragditaoliselt helkivad silmad olid väga ilusad.

Ta suu oli väike ning õitsevpunane ja kuigi ta alumine huul ulatus ülemisest natuke ettepoole nagu kõigil Austria keisrikoja vürstidel, oli ta hurmav naeratades ja ülipõlglik põlastades.

Ta lapsepõlves blondid, nüüd kastanpruunid lokitud ja puuderdatud juuksed raamisid veetlevalt ta nägu, millele kõige karmim hindaja oleks võinud soovida ainult veidi vähem puna ja kõige nõudlikum kujur veidi rohkem peenust ninajoones.

Buckingham seisis hetke pimestatuna. Mitte iialgi ei olnud ballide, pidude ning karussellide keerises tundunud kuninganna Anna talle nii ilus kui praegusel hetkel lihtsas valges siidkleidis oma ainsa hispaania teenijanna doña Estefana saatel, keda kuninga armukadedus ja Richelieu tagakiusamised ei olnud minema kihutanud.

Kuninganna astus paar sammu lähemale. Buckingham langes ta ette põlvili ja enne kui kuninganna teda takistada sai, suudles ta tema kleidipalistust.

“Hertsog, te teate juba, et see polnud mina, kes laskis teile kirjutada.”

“Jah, ma tean, Teie Majesteet,” hüüdis hertsog, “tean, et olin meeletu, hullumeelne, uskudes, et lumi võiks elustuda, marmor soojeneda. Mis parata, kui armastatakse, siis usutakse kergesti armastusse. Pealegi pole ma selle reisiga kõike kaotanud, sest mul avanes võimalus teid näha.”

“Jah, aga te teate, miks ma sellega nõustusin,” vastas Anna. “Te ei hoolinud minu piinadest, jäite kangekaelselt siia linna, kus panete kaalule oma elu ja minu au. Ma tulin teiega kohtuma selleks, et teile öelda, et kõik siin ilmas lahutab meid – mere sügavused, kuningriikidevaheline vaen, tõotuste pühadus. Nii paljude takistuste vastu võidelda, see on jumalateotus, milord. Lõpuks nõustusin teid nägema selleks, et teile öelda: me ei tohi teineteist enam näha.”

“Rääkige, kuninganna, rääkige!” ütles Buckingham. “Teie hääle mahedus leevendab teie sõnade karmust. Te kõnelete jumalateotusest! Jumalateotus on see, kui lahutatakse kaks südant, mis on Jumala poolt teineteise jaoks loodud.”

“Milord,” hüüdis kuninganna, “te unustate, et ma ei ole iialgi teile öelnud, et teid armastan.”

“Samuti ei ole te iialgi öelnud, et te mind ei armasta. Ja tegelikult oleks see liiga suur tänamatus, Teie Majesteet, öelda mulle niisuguseid sõnu. Öelge, kust leiate te armastuse, mis oleks võrdne minu armastusega? Armastusega, mida ei suuda kustutada ei aeg, lahusolek ega meeleheide? Armastusega, mis rahuldub langenud paelakese, eksinud pilgu ja huultelt kogemata pudenenud sõnakesega? Kolme aasta eest nägin teid esmakordselt, madame, ja kolm aastat olen ma teid niiviisi armastanud. Tahate, ma ütlen, kuidas olite riietatud siis, kui nägin teid esmakordselt? Tahate, ma kirjeldan üksikasjaliselt iga kaunistust teie riietusel? Oo, ma sulen silmad ja näen teid praegugi sellisena nagu tookord. Te istusite hispaania kombe kohaselt patjadel, teil oli seljas kuld- ja hõbetikanditega roheline siidkleit, mille laiad puhvkäised olid suurte teemantidega teie kaunite, hurmavate käsivarte ümber kinnitatud. Teil oli plisseeritud krae, peas kandsite väikest kleidi värvi mütsikest haigrusulega. Oo, sulen silmad ja näen teid niisugusena nagu tookord. Ma avan nad jälle ja näen teid sellisena, nagu olete praegu – veel sada korda ilusam.”

“Milline meeletus!” sosistas kuninganna, söandamata pahaseks saada, sest hertsog oli säilitanud temast nii üksikasjaliku pildi. “Milline meeletus toita mõttetut kirge niisuguste mälestustega!”

“Millest peaksin ma teie arvates siis elama? Minul on ainult mälestused. Nendes on minu õnn, mu varandus, mu lootus. Iga kord, kui teid näen, sulen jälle ühe teemandi oma südame kalliskivide laekasse. See on neljas, mille täna pillate, ja mille ma üles korjan. Kolme aasta jooksul olen teid näinud ainult neli korda: esimest korda ma juba mainisin, teisel korral nägin teid proua Chevreuse’i juures, kolmandal korral kohtasin teid Amiens’i pargis.”

“Hertsog, ärge rääkige sellest õhtust,” lausus kuninganna punastades.

“Oh, madame, just sellest rääkigem. See on mu elu kõige õnnelikum ja säravam õhtu. Mäletate, kui kaunis oli see öö? Õhk oli nii mahe ja tulvil lõhnadest, taevas oli nii sinine ja tähtedest kirjatud! Ah, mu kuninganna, tookord sain ma viibida hetke teiega kahekesi. Tookord olite te valmis mulle kõigest rääkima, oma üksindusest, südamemuredest. Te toetusite minu käsivarrele, näete sellele. Teie poole kummardades tundsin, kuidas teie kaunid juuksed mu nägu riivasid, ja iga kord, kui teie juuksed mind puudutasid, värisesin ma pealaest jalatallani. Oo, kuninganna, kuninganna! Te ei tea, millist taevalikku õndsust ja paradiisirõõmu kätkeb endas niisugune hetk. Oma varanduse, rikkuse, kuulsuse, kõik päevad, mis mul on veel elada, annaksin niisuguse hetke, niisuguse öö eest! Sest sel ööl, madame, vannun teile, sel ööl armastasite te mind.”

“Milord, on tõesti võimalik, et ümbruse mõju, kauni õhtu veetlus, teie pilgu hurm, kõik need tuhat pisiasja, mis mõnikord ühe naise hukatuseks ühinevad, olid tol saatuslikul õhtul koondunud minu ümber. Kuid te nägite ise, milord, kuninganna tuli appi nõrkevale naisele: esimese sõna peale, mida julgesite öelda, esimese vabaduse peale, mida enesele lubasite, hüüdsin ma.”

“Oo jaa, see on tõsi. Iga teine armastus peale minu oma poleks sellele proovile vastu pidanud. Minu armastus aga tuli sellest välja püsivamana ja tugevamana. Te uskusite, et suudate Pariisi tagasi pöördudes minu eest põgeneda, uskusite, et ma ei julge lahkuda aardest, mida mu isand mul valvata käskis. Ah! Mis lähevad mulle korda kogu maailma aarded ja kõik maakera kuningad! Nädala pärast olin tagasi. Sel korral ei olnud teil mulle midagi öelda. Olin kaalule pannud kuninga soosingu, oma elu, et teid hetkekski näha. Ma ei saanud isegi teie kätt puudutada. Te andestasite mulle, nähes mind nii alandlikuna ja kahetsevana.”

“Jah, aga keelepeks haaras kinni kõikidest nendest meeletustest, milles mina ei olnud süüdi. See on teile hästi teada, milord. Kardinali poolt ülesässitatud kuningas tõstis suurt kära: proua de Vernet kihutati minema, Putange saadeti maalt välja, proua de Chevreuse sattus ebasoosingusse ja kui te tahtsite saadikuna Prantsusmaale tagasi tulla, siis oli kuningas isiklikult – pidage meeles – kuningas isiklikult selle vastu.”

“Jah, ja oma kuninga keeldumise eest maksab Prantsusmaa sõjaga. Ma ei või teid enam näha, madame. Olgu! Ma tahan, et te minust iga päev kuuleksite. Mis eesmärk oli teie arvates Ré ekspeditsioonil ja liidul La Rochelle’i protestantidega. Rõõm teid näha! Ma tean hästi, et mul pole lootust, relv käes, Pariisi tungida. Sõda aga toob endaga kaasa rahu, rahu vajab vahetalitajat ja see vahetalitaja olen mina. Siis ei öelda mulle enam ära, ma tulen tagasi Pariisi, näen teid ja olen hetkeks õnnelik. Tõsi, tuhanded inimesed maksavad minu õnne eest eluga, aga mis läheb see mulle korda, peaasi kui teid jälle näha saan! Kõik see on võib-olla meeletu, mõttetu, aga ütelge mulle, missugusel naisel on olnud kirglikum armastaja? Missugusel kuningannal on olnud kiindunum teener?”

“Milord, milord, te esitate enda kaitseks asjaolusid, mida võib teile hoopis süüks panna. Kõik need teod, milord, mis peavad tõestama teie armastust, on peaaegu kuriteod.”

“Sellepärast, et te mind ei armasta. Kui te mind armastaksite, näeksite kõike hoopis teises valguses. Kui te mind armastaksite! Oo, kui mind armastaksite, oleks see minu jaoks liiga suur õnn, ma kaotaksin mõistuse. Proua de Chevreuse, kellest äsja kõnelesite, ei olnud nii julm kui teie: Holland armastas teda ja ta vastas tema armastusele.”

“Proua de Chevreuse ei olnud kuninganna,” sosistas kuninganna Anna, nii sügavast armastusest tahtmatult haaratuna.

“Kas teie siis armastaksite mind, kui te ei oleks kuninganna, ütelge, kas armastaksite? Kas võin ma loota, et ainult seisuse väärikus sunnib teid olema minu vastu nii julm? Kas võin ma uskuda, et kui teie oleksite proua de Chevreuse, võiks vaene Buckingham loota? Olge tänatud lootustandvate sõnade eest, kaunis Majesteet, olge tuhat korda tänatud!”

“Oh, te ei kuulnud õigesti, te saite valesti aru, ma ei tahtnud öelda…”

“Vaikige, vaikige!” ütles hertsog. “Ma olen õnnelik eksituse tõttu. Ärge olge nii julm, et röövite mu õnne. Te ütlesite ise, et mind on lõksu meelitatud, võib-olla jätan ma seejuures oma elu, sest teate, see on väga kummaline, aga juba mõnda aega on mul eelaimus, et ma varsti suren.” Ja hertsog naeratas ühteaegu nukralt ja veetlevalt.

“Jumal küll!” hüüdis kuninganna hirmunult. Hüüatus tõendas, et ta tundis hertsogi vastu hoopis suuremat huvi, kui endalegi julges tunnistada.

“Ma ei ütle seda sugugi selleks, et teid hirmutada, madame. Ei, see on isegi naeruväärne, mis kõnelen, ja uskuge mind, ma ei pööra sellistele unenägudele mingit tähelepanu. Kuid sõnadega, mis praegu laususite, lootusega, mida te mulle peaaegu andsite, on kõik tasutud, isegi minu surm.”

“Ka minul,” ütles kuninganna Anna, “on eelaimusi, on unenägusid. Ma nägin teid verisena maas lamavat, te olite haavatud.”

“Eks ole, mul oli vasakus küljes noahaav?” katkestas teda Buckingham. “Jah, just nii, milord, noahaav vasakus küljes. Kes võis teile öelda, et olen niisugust und näinud? Olen seda ainult Jumalale usaldanud, ja sedagi palvetes.”

“Sellest on küllalt. Te armastate mind, madame. See on hea.”

“Mina armastan teid? Mina?”

“Jah, teie. Kas Jumal saadaks teile neidsamu unenägusid mis mulle, kui te mind ei armastaks? Kas meil oleksid samad eelaimused, kui süda ei ühendaks meie elusid? Te armastate mind, oo kuninganna. Kas te nutate minu järele?”

“Jumal küll,” hüüdis kuninganna, “see on rohkem, kui suudan taluda. Taeva nimel, hertsog, lahkuge, minge siit ära! Ma ei tea, kas armastan teid või ei. Tean ainult, et vannet ma ei murra. Halastage ometi minu peale ja lahkuge! Oh, kui hoop tabab teid Prantsusmaal ja ma võin oletada, et surma põhjuseks on armastus minu vastu, siis ei leia ma iial lohutust, siis kaotan ma mõistuse. Seepärast lahkuge, lahkuge ometi, ma anun teid!”

“Oo, kui ilus te praegu olete! Oo, kuidas ma teid armastan!” ütles Buckingham.

“Lahkuge, lahkuge, ma palun teid, ja tulge hiljem uuesti tagasi. Tulge tagasi saadikuna, ministrina, tulge tagasi ihukaitseväega, kes teid kaitseb, ja teenritega, kes teid valvavad. Siis olen ma õnnelik teid jälle nähes, sest ma ei tarvitse enam teie elu pärast karta.”

“Oo, on see kõik tõsi, mis te mulle ütlesite?”

“Jah.”

“Siis kinkige mulle midagi oma poolehoiu märgiks, mingi ese, mis mulle meenutaks, et see polnud unenägu. Mingi ese, mida olete kandnud ja mida mina võiksin omakorda kanda – sõrmus, kee või kett.”

“Kas te lahkute siis, kas te lahkute, kui annan teile, mida palute?”

“Jah.”

“Kas otsekohe?”

“Jah.”

“Te lahkute Prantsusmaalt ja pöördute tagasi Inglismaale?”

“Jah, ma vannun.”

“Siis oodake!”

Kuninganna läks oma ruumidesse ja tuli sealt peaaegu otsekohe tagasi, hoides käes väikest roosipuust laegast, millel oli kullaga inkrusteeritud monogramm.

“Võtke see, milord,” ütles ta, “ja hoidke seda mälestuseks minult.”

Buckingham võttis laeka ja langes teist korda põlvili.

“Te tõotasite mulle, et lahkute,” ütles kuninganna.

“Ma pean sõna. Ulatage mulle oma käsi, madame, ja ma lahkun.”

Kuninganna Anna ulatas käe ja sulges silmad, toetudes teise käega Estefanale, sest tundis end nõrkevat.

Buckingham surus huuled kirglikult kaunile käele, tõusis siis üles ja lausus:

“Madame, kui ma surma ei saa, siis näen teid juba enne poole aasta möödumist uuesti – isegi kui peaksin sellepärast kogu maailma pahupidi pöörama.”

Ning sõna pidades sööstis hertsog toast välja.

Koridoris kohtas ta ootavat proua Bonacieux’d, kes ta samasuguse ettevaatusega ja niisama õnnelikult Louvre’ist välja juhatas.