Читать книгу Kolm musketäri - Alexandre Dumas - Страница 2

1625. aasta aprillikuu esimesel esmaspäeval näis Meung’i linnake, kus kunagi sündis “Roosiromaani” autor, olevat niisuguses mässutuhinas, nagu oleksid hugenotid seda teiseks La Rochelle’iks muutmas. Nähes naisi Grande-Rue suunas põgenemas ja lapsi uksekünnistel karjumas, kiirustasid paljud linnakodanikud kürassi selga tõmbama, haarasid oma pisut ebakindla enesetunde parandamiseks musketi või hellebardi ja ruttasid Vaba Möldri kõrtsi poole, mille ees tungles minutitega kasvav lärmakas ja uudishimulik rahvasumm.

Noil aegadel olid paanikahood sagedased. Möödus vähe päevi, ilma et üks või teine linn poleks registreerinud mõnda selletaolist sündmust oma ürikutes. Senjöörid sõdisid üksteisega, kuningas oli sõjajalal kardinaliga, hispaanlased aga omakorda kuningaga. Peale nende varjatud või nähtavate, salajaste või avalike sõdade olid veel vargad, kerjused, hugenotid, hundid ja lakeid, kes sõdisid kõigiga. Alati haarasid linnakodanikud relvad varaste, huntide ja lakeide vastu, sageli senjööride ja hugenottide vastu, mõnikord kuninga vastu, kuid mitte iialgi kardinali ega hispaanlaste vastu. Sellest kindlakskujunenud harjumusest tuleneski, et ülalmainitud aprillikuu esimesel esmaspäeval 1625. aastal kiirustasid linnakodanikud, kuuldes kära, kuid mitte nähes punakollast lippu või hertsog Richelieu kaardiväelaste univorme, Vaba Möldri kõrtsi poole.

Sinna jõudes võis igaüks segaduse põhjust näha ja mõista.

Keegi noormees… Kuid visandame ühe suletõmbega ta portree: kujutlege don Quijotet kaheksateistkümneaastasena, don Quijotet ilma raudrüü, rõngassärgi ja reieturvisteta, don Quijotet villases vammuses, mille sinine värv oli omandanud veinipära ja taevassinise vahepealse tabamatu värvingu. Piklik ja tõmmu nägu, esiletungivad põsesarnad – salakavaluse tunnus; väga arenenud lõualihased – märk, millest eksimatult tuntakse gaskoonlast, isegi ilma baretita, meie noormees aga kandis sulega kaunistatud baretti; avameelne ja intelligentne pilk; kongus, kuid peenejooneline nina; kasv liiga suur nooruki, aga liiga väike täismehe kohta. Kogenematu silm oleks pidanud teda reisil olevaks talupoisiks, kui poleks olnud nahkse rihma küljes rippuvat pikka mõõka, mis astumisel peksis vastu omaniku sääremarju, sadulas istudes aga vastu ratsu harevil karvu.

Sest meie noormehel oli ratsu, pealegi nii silmapaistev ratsu, et see kohe üldist tähelepanu äratas. See oli kaheteistkümne- või neljateistkümneaastane võik bearni setukas, ilma ainsagi sabajõhvita, kuid mitte ilma muhkudeta säärtel. Sammudes hoidis setukas pead põlvedest madalamal, mis tegi suuraudade kasutamise mõttetuks, kuid siiski suutis ta päevas oma kaheksa ljööd edasi liikuda. Kahjuks olid selle hobuse peidetud väärtused nii sügaval veidra karva ja isevärki kõnnaku all varjul, et tol ajal, kui igaüks oli asjatundja hobuste alal, äratas umbes veerand tunni eest Beaugency värava kaudu sisse sõitnud setuka ilmumine Meung’i linna üldist tähelepanu, mille halb mõju isegi ratsanikuni ulatus.

See tähelepanu oli noorele d’Artagnanile (nõnda oli selle teise Rocinante rüütli don Quijote nimi) seda talumatum, et ta ka ise taipas, kuivõrd naeruväärsena ta selle setuka seljas näib – olgu ta siis nii hea ratsutaja kui tahes. Seepärast oligi ta isa kingitust vastu võttes nii sügavalt ohanud. Ta teadis, et loom oli oma kakskümmend liivrit väärt, kuid sõnadel, mis seda kingitust saatsid, ei olnud üldse hinda.

“Mu poeg,” ütles gaskooni aadlik puhtas bearni murrakus, millest Henri IV kogu eluajal ei suutnud vabaneda, “sellest on juba kolmteist aastat, kui see hobune sündis siin, sinu isamajas, ja on kogu selle aja siin mööda saatnud – asjaolu, mis peaks ta sulle armsaks tegema. Ära müü teda iialgi, lase tal rahulikult ja auväärselt vanadusse surra. Kui sa temaga sõjakäigule lähed, siis ära nõua temalt liiga palju, nagu sa vanalt teenriltki ei nõuaks. Kui sul on au õukonda minna,” jätkas isa d’Artagnan, “milleks sulle muuseas annab õiguse kuulumine vanasse aadlisuguvõsasse, siis kanna väärikalt oma aadlikunime, mida sinu esivanemad on sinu ja sinu omaste auks juba viissada aastat väärikalt kandnud. Iseenda ja omaste pärast – omaste all mõtlen ma sugulasi ja sõpru – ära alistu kellelegi peale kardinali või kuninga. Tänapäeval võib noor aadlik elus edasi jõuda ainult julgusega, pea meeles, ainult julgusega. Kes hetkekski väriseb, laseb võibolla enese eest ara näpata sööda, mille saatus talle just sel hetkel ulatab. Sa oled noor, sa pead olema julge kahel põhjusel: esiteks sellepärast, et oled gaskoonlane, ja teiseks sellepärast, et oled minu poeg. Ära karda juhust kasutada ja otsi seiklusi. Ma õpetasin sind mõõka käsitsema: sul on raudne põlveõnnal ja terasest ranne. Võitle igal võimalikul juhul. Võitle seda enam, et duellid on keelatud, mistõttu võitlemine nõuab kahekordset julgust. Mu poeg, mul ei ole sulle muud teele kaasa anda kui viisteist eküüd, hobune ja nõuanded, mis sa praegu kuulsid. Sinu ema lisab sellele veel mustlaseidelt saadud retsepti imepärase salvi valmistamiseks, mis parandab igasuguse haava, mis just südamesse ei ulatu. Püüa igast asjast kasu saada ja ela õnnelikult ning kaua. Ainult ühte tahan sulle veel öelda: tahan sulle kedagi eeskujuks seada. Mitte iseennast, sest mina olen ainult ususõdadest vabatahtlikuna osa võtnud, ma mõtlen härra de Tréville’i, kes oli vanasti minu naaber ja kellele lapsena langes osaks au olla mängukaaslaseks meie kuningas Louis XIII-le, kaitsku teda Jumal! Mõnikord muutusid nende mängud lahinguteks ja nendes lahingutes ei olnud kuningas mitte alati tugevam pool. Hoobid, mis kuningas sai, sisendasid temasse sügavat lugupidamist ja sõprust härra de Tréville’i vastu. Hiljem võitles härra de Tréville teistega: esimesel reisil Pariisi viis korda, vana kuninga surmast kuni noore kuninga täisealiseks saamiseni – kui maha arvata sõjad ja piiramised – seitse korda ja kuninga täisealiseks saamisest kuni tänaseni – võib-olla oma sada korda! Ja nüüd on ta ediktidest, määrustest ja kohtuotsustest hoolimata saanud musketäride kapteniks, see tähendab tseesarite leegioni pealikuks, kellest kuningas väga lugu peab ja keda kardab isegi kardinal, kes muidu, nagu teada, ei karda kedagi maailmas. Veelgi enam, härra de Tréville teenib kümme tuhat eküüd aastas ja järelikult on ta väga tähtis isand. Ta alustas samamoodi nagu sina, mine selle kirjaga tema juurde, võta temast igas asjas eeskuju, et jõuaksid niisama kaugele kui tema.”

Seejärel sidus isa d’Artagnan oma mõõga pojale vööle, suudles teda õrnalt mõlemale põsele ja andis talle oma õnnistuse.

Isa toast väljudes leidis noormees ema kuulsa retseptiga ootamas, äsja kuuldud nõuanded tõotasid selle sagedast kasutamist.

Jumalagajätt emaga oli palju pikem ja õrnem kui isaga, mitte sellepärast, et d’Artagnan ei oleks armastanud oma poega, oma ainsat järeltulijat, vaid sellepärast, et tema oli mees ja tema meelest ei olnud mehe vääriline lasta ennast tunnetest kaasa kiskuda. Proua d’Artagnan seevastu oli naine ja pealegi ema. Ta nuttis ohtralt; ent d’Artagnan noorema kiituseks olgu öeldud, et kuidas ta ennast ka ei pingutanud, et jääda kindlaks, nagu on sobiv tulevasele musketärile, sai loomus temast siiski võitu ja ta valas hulga pisaraid, millest suure vaevaga pooli varjata suutis.

Noormees asus samal päeval teele, varustatud isa kolme kingitusega, milleks olid, nagu juba öeldud, viisteist eküüd, hobune ja kiri härra de Tréville’ile, nõuanded olid enesestmõistetavalt antud pealekauba.

Sellise vademeekumiga varustatult oli d’Artagnan nii moraalselt kui ka füüsiliselt Cervantese kangelase täpne koopia, kellega me teda nii õnnelikult võrdlesime, kui meie ajaloolasekohustused nõudsid tema portree visandamist. Don Quijote pidas tuuleveskeid hiiglasteks ja lambakarju armeedeks, d’Artagnan pidas iga muiet solvanguks ja iga pilku väljakutseks. Sellest tuleneski, et Tarbes’ist kuni Meung’ini hoidis ta kätt alati rusikas ja haaras kümme korda päevas mõõgapideme järele. Siiski ei langenud rusikas ühelegi lõuale ja mõõk jäi tuppe. Mitte sellepärast, et õnnetu kollase setuka nägemine möödujate nägudele muigeid poleks mananud, vaid sellepärast, et setuka seljas kõlises aukartustäratav mõõk ja mõõga kohal välkus pigem metsik kui uhke silm, mis manitses teekäijaid naerupahvakut maha suruma, või kui naer siiski ettevaatusest võitu sai, püüdsid nad naerda ühe näopoolega otsekui vanaaegsed maskid. Nii jäi ülitundlik d’Artagnan majesteetlikuks ja terveks kuni õnnetu Meung’i linnani.

Ent seal, Vaba Möldri ukse ees hobuse seljast maha tulles, ilma et keegi, ei peremees, sulane ega tallipoiss, oleks tulnud jalust hoidma, silmas d’Artagnan kõrtsi alumise korra poolavatud akna juures sihvakat ja suursuguse välimusega, kuigi veidi tusase ilmega aadlikku vestlemas kahe kaaslasega, kes näisid teda aupaklikult kuulavat. Harjumuse kohaselt arvas d’Artagnan muidugi, et jutt käib temast, ja teritas kõrva. Sel korral eksis d’Artagnan ainult osaliselt: jutt ei käinud temast, vaid tema hobusest. Aadlik näis loetlevat hobuse voorusi ja kuna kuulajad näisid jutustaja ees aukartust tundvat, pahvatasid nad ühtelugu naerma. Et aga juba väike muie meie noormehe marru ajas, siis võib arvata, missugust mõju pidi avaldama nii lärmakas lõbusus.

Siiski tahtis d’Artagnan kõigepealt selgusele jõuda, mis nägu oli jultunu, kes teda pilkas. Ta puuris võõrale oma uhke pilgu ja nägi, et too oli umbes neljakümne- kuni neljakümne viie aastane mees, tumedate läbitungivate silmade, kahvatu jume, tugeva nina ja mustade, väga hoolikalt pügatud vuntsidega. Ta kandis lillat vammust ja sama värvi paeltega põlvpükse, ainsaks kaunistuseks lõhikuga käised, millest paistis särk. Kuigi vammus ja põlvpüksid olid uued, näisid nad kortsunud, otsekui kaua kohvris seisnud reisiriided. D’Artagnan märkas seda kõike hoolika vaatleja kiirusega, kahtlemata instinktiivselt aimates, et tundmatu avaldab tema edaspidisele elule suurt mõju.

Just sel hetkel, kui d’Artagnan oma pilgu lillas vammuses aadlikule naelutas, laskis viimane lendu ühe oma teravmeelsematest ja sügavamatest märkustest bearni setuka kohta ja mõlemad kuulajad pahvatasid naerma ning ka aadlimehel endal, ilmselt tema jaoks harjumuspäratult, eksles, kui nii võib öelda, kahvatu naeratus huulil. Seekord polnud enam mingit kahtlust: d’Artagnani solvati tõepoolest. Selles täiesti veendunud, vajutas ta bareti sügavamale pähe ja püüdes matkida kõrki ilmet, mida oli mõnikord näinud Gascogne’is reisil viibivatel suurnikel, astus ta lähemale, üks käsi mõõgapidemel ja teine puusas. Õnnetuseks, mida kaugemale ta sammus, seda enam pimestas teda viha, ja väärika ning kõrgi kõne asemel, milles ta tahtis esitada väljakutset, tuli tal keelele ainult viisakusetu, vihasest käeliigutusest saadetud jämedus.

“Hei, härra!” hüüdis d’Artagnan. “Teie seal, kes te luugi taha poete! Jah, teie! Ehk ütlete ka mulle, mille üle te naerate – siis naerame koos.”

Aadlik tõstis aeglaselt pilgu hobuselt ratsanikule, otsekui oleks ta aega vajanud taipamaks, et nii kummaline etteheide oli määratud temale. Kuna tal ei olnud enam võimalust selles kahelda, kortsutas ta kergelt kulmu ja vastas pärast üsna pikka pausi d’Artagnanile kirjeldamatult irooniliselt ja häbematult:

“Ma ei kõnele teiega, härra.”

“Aga mina, mina kõnelen teiega!” karjus noormees, keda oli tasakaalust välja viinud see segu jultumusest ja headest kommetest, viisakusest ja põlgusest.

Tundmatu vaatas teda veel hetke kergelt muiates, eemaldus siis akna juurest, väljus aeglaselt kõrtsist ja jäi seisma hobuse ette, kahe sammu kaugusel d’Artagnanist. Tundmatu rahulikkus ja pilkav ilme kahekordistas akna juurde jäänud kaasvestlejate naerutuju.

Nähes tundmatut enda poole tulemas, tõmbas d’Artagnan mõõga ühe jala jao tupest välja.

“See hobune on või õigemini oli nooruses kindlasti päris kullerkupp,” lisas tundmatu, jätkas uurimist ja pöördus aknale kogunenud kuulajate poole, ega märganud üldse d’Artagnani ülimat pahameelt, kuigi too seisis kuulajate ja võõra aadlimehe vahel. “Botaanikas esineb seda värvi üsna sageli, hobuste juures aga on see tänini suureks harulduseks.”

“Ainult see naerab hobuse üle, kes ei julge naerda isanda enda üle!” hüüdis maruvihaselt tulevane Tréville’i võistleja.

“Ma ei naera sageli, härra,” jätkas tundmatu, “seda te võite ka mu näost näha. Ja ma jätan endale õiguse naerda siis, kui mulle meeldib.”

“Mina aga ei taha, et naerdakse siis, kui mulle ei meeldi!” hüüdis d’Artagnan.

“Kas tõesti, härra?” küsis tundmatu rahulikumalt kui kunagi varem. “Noh, selleks on teil täielik õigus.” Ta pööras kannal ringi ja tahtis astuda kõrtsi peaukse kaudu, mille ees d’Artagnan oli saabudes näinud saduldatud hobust.

D’Artagnani iseloom aga ei lubanud niisama lihtsalt lasta käest meest, kes oli julgenud teda solvata. Ta tõmbas mõõga tupest ja tormas võõrale järele, karjudes:

“Keerake ringi, keerake ometi ringi, te pilkaja, muidu suskan teile tagumikku!”

“Mulle?” ütles too kannal ringi pöörates ja noormeest samavõrra hämmeldunult kui põlastusega silmitsedes. “No-noh, kulla mees, te olete peast põrunud!”

Seepeale lausus ta tasa, otsekui endamisi:

“Kirevase pihta! Missugune leid Tema Majesteedi jaoks, kes kõikjalt otsib vapraid mehi musketäriks.”

Ta jõudis vaevalt lõpetada, kui d’Artagnan virutas talle metsiku mõõgahoobi, ja kui ta kiiresti tagasi poleks hüpanud, oleks see arvatavasti tema viimaseks naljaheitmiseks jäänud. Tundmatu nägi nüüd, et asi ületab juba nalja piirid, tõmbas mõõga tupest ja asus kaitseasendisse. Samal hetkel aga sööstsid mõlemad pealtvaatajad peremehe saatel keppide, labidate ja tuletangidega d’Artagnanile kallale. See muutis rünnaku käiku ootamatult ja täielikult, samal ajal kui d’Artagnan ümber pööras, et hoopiderahet tagasi tõrjuda, torkas ta vastane mõõga hoolikalt tuppe ja muutus võitlejast, kelleks ta peaaegu oleks saanud, vaatlejaks, missugust osa ta täitis tavalise rahulikkusega, ise siiski endamisi pomisedes:

“Et need gaskoonlased katku kõngeksid! Upitage ta tagasi oma apelsinivärvi hobuse selga ja saatke ta minema!”

“Mitte enne, kui olen su tapnud, argpüks!” hüüdis d’Artagnan, kaitses ennast nii hästi kui suutis ega taganenud sammugi kolme vaenlase ees, kes teda materdasid.

“Hoopleb nagu gaskoonlane kunagi,” pomises aadlik, “Jumala eest, need gaskoonlased on täiesti parandamatud! Jätkake siis tantsu, kui ta seda tingimata soovib. Kui ta ära väsib, küll ta siis ise ütleb.”

Kuid tundmatu ei teadnud, millise põikpeaga tal tegemist on: d’Artagnan ei olnud mees, kes iialgi armu paluks. Nii jätkus võitlus veel mõne hetke. Lõpuks, täiesti kurnatud, laskis d’Artagnan käest mõõga, mille kepihoop oli pooleks murdnud. Teine hoop tabas teda otsaette ja paiskas ta täiesti verisena ja peaaegu meelemärkusetult maha.

Just sel hetkel joosti igalt poolt sündmuspaigale kokku. Kartes skandaali, viis peremees haavatu teenrite abiga kööki, kus tema eest natuke hoolitseti.

Aadlik aga oli läinud tagasi akna juurde ja jälgis mõninga kärsitusega rahvahulka, kelle kohalolek teda tugevasti pahandas.

“Noh, kuidas sel pöörasel läheb?” küsis ta ukse krigina peale ümber pöörates ja peremehe poole pöördudes, kes oli tulnud tema tervise järele pärima.

“Kas Teie Ekstsellents on terve?” küsis peremees.

“Jah, täiesti terve, kallis peremees. Aga kuidas läheb meie noormehel?”

“Tal läheb juba üsna hästi,” vastas peremees, “ta minestas ära.”

“Tõesti?” küsis aadlimees.

“Enne seda aga püüdis ta teid viimast jõudu kokku võttes hüüda, et teid kahevõitlusse kutsuda.”

“See poiss on ju püstikurat ise!” pomises tundmatu.

“Oh ei, Teie Ekstsellents, ta pole kellegi kurat,” jätkas peremees põlglikku grimassi tehes. “Kui ta teadvuse kaotas, otsisime ta hoolikalt läbi: reisipaunas on tal ainult üks särk ja kukrus kaksteist eküüd; kuid see ei takistanud tal enne minestusse langemist öelda, et kui niisugune asi oleks juhtunud Pariisis, oleksite teie seda otsekohe kahetsenud, nüüd aga tuleb teil seda kahetseda hiljem.”

“Sel juhul,” lausus tundmatu külmalt, “on ta arvatavasti mõni ümberriietatud prints.”

“Ütlen teile seda selleks, et oleksite ettevaatlik, armuline härra.”

“Kas ta vihahoos mõnda nime ei nimetanud?”

“Siiski. Ta patsutas taskule ja ütles: “Eks me näe, mida arvab härra de Tréville oma kaitsealuse solvamisest.””

“Härra de Tréville?” küsis tundmatu tähelepanelikuks muutudes. “Ta patsutas taskule ja mainis härra de Treville’i nime? … Kuulge, kallis peremees, olen päris kindel, et sel ajal kui noormees teadvuseta viibis, ei jätnud te pilku tema taskusse heitmata? Mis seal oli?”

“Kiri musketäride kaptenile härra de Tréville’ile.”

“Kas tõesti?”

“Tõsi mis tõsi, Teie Ekstsellents.”

Peremees, kes polnud eriti terava pilguga, ei märganud üldse ilmet, mille ta sõnad külalise näol esile kutsusid. Tundmatu eemaldus aknast, mille servale ta kogu aeg küünarnukiga oli toetunud ja kortsutas murelikult kulmu.

“Kurat!” pomises ta läbi hammaste. “Kas tõesti saatis Tréville selle gaskoonlase minu järele nuhkima? Olgu ta küll nooruke, aga mõõgahoop jääb mõõgahoobiks, ükskõik kui vana selle andja ka on; liiatigi oskad last karta vähem kui meest. Mõnikord aitab väikesest takistusest, et suurt kavatsust nurja ajada.”

Ja tundmatu vajus mõneks minutiks mõttesse.

“Kuulge, peremees,” ütles ta, “kas te ei saaks mind sellest märatsejast vabastada? Mu südametunnistus ei luba teda tappa. Kuid siiski,” lisas ta ähvardavalt, “ta on mul jalus. Kus ta praegu on?”

“Teisel korrusel, minu naise toas, kus ta haavu seotakse.”

“Kas ta kompsud ja kott on tema juures? Kas ta on oma vammuse seljast võtnud?”

“Seda küll, aga kõik on veel all köögis. Aga kui see hull noormees on teil jalus…”

“Kindlasti. Ta korraldab siin sellise skandaali, et peletab kõik korralikud inimesed eemale. Minge üles, tehke arve ja andke mu teenri kätte!”

“Kuidas? Härra tahab meilt juba lahkuda?”

“See oli teil juba teada, sest ma andsin käsu oma hobune saduldada. Kas mu käsk polegi täidetud?”

“On küll. Nagu Teie Ekstsellents võib näha, on hobune suure värava all täiesti sõiduvalmis.”

“Tubli, tehke siis, mis ma ütlesin.”

“Tohoo!” lausus peremees endamisi. “Kas ta pelgab seda poisikest?”

Tundmatu käskiv pilk katkestas peremehe mõtted. Ta kummardas alandlikult ja läks välja.

“See veidrik ei tohi näha mileedit,” jätkas tundmatu. “Ta peab iga hetk siia jõudma, ta ongi juba hiljaks jäänud. Tõepoolest on vist parem, kui istun sadulasse ja ratsutan talle vastu… Kui ma ainult teaksin, mida sisaldab härra de Tréville’ile saadetud kiri!”

Ja endamisi pomisedes sammus tundmatu köögi poole.

Vahepeal läks peremees, kes ei kahelnud, et noormehe sealolek oli võõra tema kõrtsist minema peletanud, naise juurde ja nägi, et d’Artagnan on meelemärkusele tulnud. Peremees püüdis noormehele selgeks teha, et ta võib politsei küüsi sattuda selle eest, et julges suursuguse isandaga tüli norida – sest peremehe arvates võis tundmatu olla ainult suursugune isand – , ja vaatamata d’Artagnani nõrkusele sundis ta noormehe üles tõusma ja oma teed minema. D’Artagnan, uimane, ilma vammuseta ja pea kinni seotud, ajas enese püsti ja hakkas peremehe käsul alla minema. Kuid kööki jõudes silmas ta otsemaid oma vaenlast, kes rahulikult vestles raske tõlla juures, mille ette oli rakendatud kaks suurt normandia tõugu hobust.

Tema vestluskaaslane, kelle pea tõllaukse vahelt paistis, oli kahekümne- kuni kahekümne kahe aastane naine. Oleme juba märkinud, kui kiiresti d’Artagnani silm inimese näojooni haaras. Juba esimene pilk ütles talle, et naine on noor ja ilus. Selletaoline ilu rabas d’Artagnani eriti, sest lõunapoolseis maakohtades, kus ta seni oli elanud, seda ei esinenud. Naine oli kahvatu, blond, pikkade õlgadele langevate käharate juuste, suurte siniste igatsevate silmade, roosade huulte ja alabastervalgete kätega. Ta oli tundmatuga elavas jutuhoos.

“Tähendab, Tema Eminents käsib mul…” ütles daam.

“Viivitamatult Inglismaale tagasi pöörduda ja talle kohe teatada, kui hertsog Londonist lahkub.”

“Ja ülejäänud juhtnöörid?” küsis kaunis reisija.

“Need on selles kastikeses, mille võite avada alles sealpool La Manche’i!.”

“Hästi. Ja mis teie teete?”

“Lähen tagasi Pariisi.”

“Ja ei annagi sellele häbematule poisikesele õpetust?” küsis daam.

Tundmatu tahtis vastata, kuid sel hetkel, kui ta suu avas, tormas kõike pealt kuulanud d’Artagnan uksele.

“See häbematu poisike annab ise teistele õpetust,” hüüdis ta, “ja ma loodan, et sel korral ei pääse isik, keda ta peab õpetama, tal käest nii kergesti kui esimesel korral.”

“Ei pääse tal käest?” kordas tundmatu kulmu kortsutades.

“Ei, sest daami juuresolekul ei julge ta põgeneda.”

“Ärge unustage, et kõige väiksemgi viivitus võib ara rikkuda kogu asja,” hüüdis mileedi, nähes aadlikku kätt mõõga järele haaramas.

“Teil on õigus,” hüüdis aadlik. “Sõitke siis edasi ja ka mina lähen oma teed.”

Tundmatu noogutas daamile hüvastijätuks ja hüppas hobuse selga; samal ajal andis ka tõllakutsar hobustele tublisti piitsa. Nii kihutasid vestluskaaslased kapates minema – kumbki eri suunas.

“Hei, teie arve!” kisendas peremees, kelle hea arvamus oma külalisest korraga sügavaks põlguseks muutus, kui ta nägi, et see arvet maksmata lahkus.

“Maksa ära, lontrus!” karjus aadlimees edasi kihutades oma teenrile, kes peremehe jalge ette kolm-neli hõbetükki viskas ja siis oma isandale järele galopeeris.

“Oh sa argpüks! Närukael! Vale-aadlik!” karjus d’Artagnan, omakorda teenrile järele joostes.

Haavatu oli aga liiga nõrk selleks, et niisugust vapustust välja kannatada. Vaevalt kümne sammu pärast hakkas tal kõrvus kumisema, silme ees lõi mustaks, verelaine tuhmistas nägemise ja ta kukkus keset tänavat maha, ise kisendades:

“Argpüks, argpüks, argpüks!”

“Ta on tõesti viimane argpüks,” pomises peremees d’Artagnani juurde astudes ja teda meelitustega lepitada püüdes, just samal kombel, nagu valmis käitus haigur teoga.

“Jah, viimane argpüks,” ühmas d’Artagnan. “Daam aga oli väga ilus.”

“Missugune daam?” küsis peremees.

“Mileedi,” kogeles d’Artagnan.

Ja minestas uuesti.

“Olgu pealegi, et kaotasin kaks külalist,” ütles peremees, “aga üks jääb mulle ikkagi; olen päris kindel, et ta vähemalt mõned päevad siin viibib. Üksteist eküüd teenin ikkagi.”

Teatavasti oli d’Artagnani kukrus järel just üksteist eküüd.

Peremees rehkendas, et reisija haigus kestab üksteist päeva ja ta kasseerib iga päeva eest ühe eküü. Kuid ta oli teinud oma rehkendused ilma reisijata. Järgmise päeva hommikul tõusis d’Artagnan kell viis üles, läks ise alla kööki ja nõudis lisaks mõnele ainele, mille kohta meil puudub nimekiri, veini, õli ning rosmariini. Ema retsept peos, valmistas ta salvi, millega võidis oma arvukaid haavu, uuendas ise kompresse ja ei lubanud enda lähedale ühtegi arsti. Kahtlemata tänu mustlaseide salvi mõjule ja arsti puudumisele oli d’Artagnan juba samal õhtul jalul ja järgmisel päeval peaaegu täiesti terve.

Kui d’Artagnan tahtis tasuda õli, rosmariini ja veini eest, mis olid isanda ainsateks kulutusteks – ta ise oli pidanud ranget dieeti sel ajal, kui tema võik hobune, nagu väitis kõrtsmik, oli söönud kolm korda rohkem, kui seda looma kogu järgi arvata oleks võinud – , leidis d’Artagnan oma taskust ainult väikese kulunud sametkukru üheteistkümne eküüga. Härra de Tréville’ile adresseeritud kiri oli aga kadunud.

Algul otsis noormees kirja väga kannatlikult, pööras paarkümmend korda kõik oma taskud pahupidi, tuhnis uuesti ja uuesti oma koti läbi ja tegi kukru lahti ja pani jälle kinni, ja kui ta lõpuks veendus, et kirja on võimatu leida, tabas teda kolmandat korda raevuhoog, mille tõttu ta oleks äärepealt veel kord aromaatset õli ja veini tarvitama pidanud. Nähes, et noor tuisupea on uuesti keema minemas ja ähvardab majas kõik puruks peksta, haaras peremees kätte mingisuguse vana piigi, ta naine luuavarre ja teenijad samad sõjariistad, mida nad üleeile õhtul olid kasutanud.

“Minu soovituskiri!” hüüdis d’Artagnan. “Minu soovituskiri! Jumala eest! Muidu ajan teid kõiki nagu kanu vardasse!”

Õnnetuseks takistas üks asjaolu noormeest oma ähvardust täide saatmast: nagu öeldud, murdus ta mõõk esimeses lahingus pooleks ja selle oli ta täiesti unustanud. Kui d’Artagnan tahtis siis tõepoolest mõõka haarata, jäi talle pihku ainult kümne- kuni kaheteistkümnetolline mõõgajupp, mille peremees hoolikalt tuppe oli torganud. Tera murdunud poole oli ta osavalt kõrvale toimetanud, et sellest praevarrast teha.

See pettumus ei oleks meie keevalist noormeest arvatavasti peatanud, kui peremees poleks järele mõtelnud, et külalise nõudmine on täiesti õigustatud.

“Aga tõepoolest, kus on siis kiri?” ütles ta piiki langetades.

“Jah, kus on kiri?” karjus d’Artagnan. “Ma hoiatan teid, see kiri oli määratud härra de Tréville’ile ja see tuleb üles leida. Ja kui see päevavalgele ei tule, siis küll härra de Tréville selle ise üles leiab.”

See ähvardus hirmutas peremehe lõplikult ära. Peale kuninga ja kardinali oli härra de Tréville’i nimi see, mida kõige sagedamini sõjaväelaste ja isegi linnakodanike suust kuulda võis. Tõsi küll, oli veel isa Joseph, aga tema nime lausuti vaid sosinal – nii suur oli hirm, mida sisendas Hall Eminents, nagu tollal kardinali usaldusmeest hüüti.

Seepärast viskas ta oma piigi eemale, käskis naisel luua ning teenritel malakatega sedasama teha ja asus ise eeskuju andes kadunud kirja otsima.

“Kas kirjas oli midagi väärtuslikku?” küsis peremees pärast mõneminutilist asjatut otsimist.

“Põrguvälk, muidugi oli!” hüüdis gaskoonlane, kes kavatses selle kirja abil endale kuningakojas teed sillutada. “See kiri oli kogu mu varandus.”

“Kas maksutähed Hispaania valitsusele?” küsis peremees murelikult.

“Maksutähed Tema Majesteedi eravarakambri nimele,” vastas d’Artagnan, kes oli kavatsenud selle soovituse abil kuninga teenistusse astuda ja sellepärast arvas, et ta selle veidi liiga julge vastusega ei ole sõnagi valetanud.

“Kurat küll!” hüüdis peremees täielikus meeleheites.

“Aga see ei tähenda midagi, rahast pole lugu, kiri on tähtis,” ütles d’Artagnan gaskoonliku innuga. “Pigem oleksin kaotanud tuhat pistooli kui selle kirja.”

Ta oleks võinud niisama hästi ka kakskümmend tuhat öelda, aga teatud nooruslik ujedus hoidis teda tagasi.

Lennutades kuradeid, kuid sellest hoolimata midagi leidmata, sähvatas peremehe peas korraga äkiline valguskiir.

“Kiri pole üleüldsegi kadunud!” hüüdis ta.

“Ah!” ohkas d’Artagnan.

“See on varastatud.”

“Varastatud! Kes varastas?”

“Eilne aadlimees. Ta käis köögis, kus rippus teie vammus. Oli seal omapead. Vean kihla, et just tema varastaski.”

“Arvate?” küsis d’Artagnan kaheldes, sest ainult tema teadis selle kirja puhtisiklikku väärtust ja ei näinud selles midagi, mida keegi teine oleks võinud himustada. Ükski teener, ükski reisija ei oleks selle paberi omastamisega midagi võitnud.

“Te kahtlustate siis seda häbematut aadlikku,” jätkas d’Artagnan.

“Olen selles täiesti kindel,” vastas peremees, “kui ma talle ütlesin, et isand on härra de Tréville’i kaitsealune, et teil on kaasas isegi kiri sellele suursugusele aadlikule, näis ta väga rahutuks muutuvat ja küsis, kus kiri on; pärast seda läks ta kohe kööki, kus teadis teie vammuse olevat.”

“Siis on varas leitud,” ütles d’Artagnan. “Ma kaeban härra de Tréville’ile ja härra de Tréville esitab kaebuse kuningale.” Siis tõmbas ta majesteetlikult taskust kaks eküüd, andis need peremehele, kes teda kübarat käes hoides ukseni saatis, ronis oma võigu selga ja jõudis ilma uute vahejuhtumiteta Pariisi Saint-Antoine’i väravani. Seal müüs noormees oma kronu kolme eküü eest maha, mis oli küllaltki hea hind, sest d’Artagnan oli teda viimase sõiduga tublisti kurnanud. Ja parisnik, kellele noormees hobuse ülalmainitud üheksa liivri eest ära andis, tunnistas avameelselt, et ta soostus nii kõrget hinda maksma ainult looma omapärase värvi tõttu.

Nii sammus d’Artagnan Pariisi jalgsi, väike pakk kaenla all. Ta kõndis seni, kuni leidis vaba üüritoa, mille hind talle taskukohane oli. Tuba oli midagi katusekambritaolist ja asus Luxembourg’i lähedal Fossoyeurs’i tänaval.

D’Artagnan maksis üüriraha ära ja asus kohe oma korterisse. Kogu ülejäänud päeva veetis ta sellega, et õmbles vammusele ja pükstele poorte, mis ema oli isa d’Artagnani peaaegu uuelt vammuselt ära lõiganud ja salaja pojale kaasa andnud. Pärast seda läks ta Ferraille’ kaile ja laskis mõõgale uue tera panna. Siis tuli ta Louvre’isse, et esimeselt vastujuhtuvalt musketärilt järele pärida, kuidas jõuda härra de Tréville’i maja juurde. Viimane asus Vieux-Colombier’ tänaval, seega just d’Artagnani üüritoa naabruses – asjaolu, mis näis talle ennustavat reisi kordaminekut.

Ning siis, igati rahul oma käitumisega Meung’is, midagi kahetsemata, olevikku usaldades ja lootusrikkalt tulevikku vaadates, heitis ta voodisse ja magas õiglase mehe und.

Tema veel täiesti provintslik uni kestis kuni kella üheksani hommikul, mil ta üles tõusis, et minna kuulsa härra de Tréville’i juurde, kes ta isa hinnangu järgi oli tähtsuselt kolmas mees kuningriigis.