Читать книгу Kolm musketäri - Alexandre Dumas - Страница 5

Maruvihane d’Artagnan kargas kolme hüppega läbi eestoa, sööstis trepile, kust ta tahtis alla tormata, võttes neli astet korraga, kui ta äkki kiirustamistuhinas põrkas vastu musketäri, kes kõrvalukse kaudu härra de Tréville’i juurest väljus, ja lõi talle peaga vastu õlga, nii et musketär valust karjatas või õigemini ulgus.

“Vabandage,” ütles d’Artagnan ja püüdis edasi tormata, “vabandage, aga mul on väga kiire.”

Vaevalt jõudis ta esimesest trepist alla, kui raudne käsi haaras tal õlarihmast ja peatas ta.

“Või teil on kiire!” kisendas musketär, kes oli kahvatu nagu surilina. “Sel ettekäändel lööte mind ja ütlete “vabandage” ning arvate, et sellega on asi korras? Kaugeltki mitte, noormees. Kuna te juhtusite pealt kuulama, kuidas härra de Tréville kõneles meiega täna veidi ülbelt, siis arvate endal nüüd õiguse olevat kohelda meid niisamuti nagu tema? Muutke oma arvamust, vennas, teie ei ole härra de Tréville.”

“Uskuge mind,” sõnas d’Artagnan, tundes ära Athose, kes oli koju minemas pärast seda, kui arst oli teda sidunud, “uskuge, ma ei teinud seda meelega, ja kuna ma ei teinud seda meelega, siis vabandasin. Mulle tundub, et sellest piisab. Kordan veelgi, kuigi pean seda täiesti ülearuseks – ausõna, mul on kiire, väga kiire. Laske mind ometi lahti, ma palun teid, laske mul minna, kuhu vaja.”

“Härra,” ütles Athos teda lahti lastes, “te olete ebaviisakas. On näha, et olete pärit kuskilt kolkast.”

D’Artagnan oli juba kolmest-neljast trepiastmest alla tormanud, kuid Athose märkus peatas ta järsult.

“Tuhat ja tuline, härra,” ütles ta, “see ei puutu teisse, kust kolkast ma tulen, aga ma hoiatan teid: pole teie asi mulle häid kombeid õpetada!”

“Võib-olla siiski,” vastas Athos.

“Ah, kui mul ometi poleks nii kiire!” hüüdis d’Artagnan, “kui ma ei peaks ühte inimest taga ajama…”

“Härra Kiirustaja, minu leidmiseks pole teil joosta vaja.”

“Palun, öelge koht!”

“Paljasjalgsete Karmeliitide kloostri juures.”

“Mis kell?”

“Keskpäeva paiku.”

“Väga hea, olen keskpäeva paiku seal.”

“Juhul kui lasete mind oodata, raiun teil kell veerand üks jooksu pealt kõrvad peast.”

“Hästi!” karjus talle d’Artagnan, “olen kohal kümme minutit enne kahtteist.”

Ja ta tormas minema, nagu oleks tal vanakuri kannul, lootes veel kätte saada tundmatut, kes aeglaselt kõndides ei võinud veel väga kaugele jõudnud olla.

Välisukse juures ajas Porthos vahisõduriga juttu. Mõlema vestleja vahel oli parajasti niipalju ruumi, et inimene läbi mahtus. D’Artagnan, arvates, et sellest ruumist jätkub temalegi, sööstis edasi, et noolena nende kahe vahelt läbi pääseda. D’Artagnan aga ei arvestanud tuulega. Just hetkel, kui ta tahtis läbi lipsata, paisutas tuul Porthose pikka mantlit ja d’Artagnan tormas otse mantlisse. Kahtlemata oli Porthosel põhjust mitte loobuda sellest tähtsast riietusesemest, sest selle asemel, et mantlihõlmast lahti lasta, tiris ta seda enda poole, nii et d’Artagnan tegi tema kangekaelse vastuseisu tõttu tiiru ja mässis end täielikult mantlisametisse.

D’Artagnan kuulis musketäri kiruvat ja püüdis voltides teed kobades mantlist välja pugeda, kuigi ta midagi ei näinud. Kõige rohkem kartis ta, et vigastab seda suurepärast, meilegi nii hästi tuntud mõõgarihma. Ta avas kartlikult silmad ja leidis enese niisuguses asendis, kus ta nina oli surutud Porthose õlgade vahekohta, seega otse vastu mõõgarihma.

Õnnetuseks! – nii nagu suurem osa asju siin maailmas paistavad silma üksnes välimuse poolest, oli ka mõõgarihm kuldne ainult eestpoolt, lihtsast pühvlinahast aga tagantpoolt. Uhkeldaja Porthos, kes endale üleni kuldset mõõgarihma muretseda ei saanud, hankis niisuguse, millest vähemalt poolgi oli kuldne. Nüüd sai täiesti selgeks ka Porthose nohu põhjus ja mantli vajalikkus.

“Kirevase päralt!” kisendas Porthos, püüdes kõigest jõust vabaneda d’Artagnanist, kes tal seljas kohmitses. “Te olete püstiogaraks läinud, et sel moel inimestele otsa tormate!”

“Vabandust,” ütles d’Artagnan, ilmudes hiiglase õla alt uuesti nähtavale, “aga mul on väga kiire, ma ajan ühte inimest taga ja…”

“Kas te unustate oma silmad maha, kui te jooksete?” küsis Porthos.

“Ei,” vastas d’Artagnan nagu nõelatult, “ei, sest tänu oma silmadele näen ma isegi seda, mida teised ei näe.”

Kas Porthos taipas või ei, igatahes andis ta oma vihale vaba voli.

“Härra,” ütles ta, “ma hoiatan teid, te saate veel naha peale, kui te ennast niiviisi vastu musketäre nühite.”

“Naha peale, mu härra,” kordas d’Artagnan, “kas see pole liiga rängalt öeldud?”

“Just paras sõna mehelt, kes on harjunud vaenlasega rinnutsi seisma.”

“Tulise pihta! Küll ma juba tean, miks te oma seljatagust kellelegi ei näita.”

Ja oma teravmeelitsemisega väga rahul, eemaldus noormees täiest kõrist naerdes.

Porthos vahutas vihast ja tegi liigutuse, nagu tahaks ta d’Artagnanile kallale tormata.

“Hiljem, hiljem,” hüüdis talle d’Artagnan, “siis kui teil pole mantlit seljas.”

“Kell üks Luxembourg’i lossi taga.”

“Hästi, kell üks,” vastas d’Artagnan ja kadus tänavanurga taha.

Aga ei sellel tänaval, kust ta läbi jooksis, ega ka sellel, millest ta pilgu üle laskis, ei näinud ta hingelistki. Kuigi tundmatu kõndis aeglaselt, oli ta võitnud teatud edumaa; aga võimalik ka, et aadlimees oli kuhugi majja sisse astunud. D’Artagnan küsis tema järele kõigi vastutulijate käest, läks alla kuni parveni, tuli tagasi Seine’i ja Croix-Rouge’i tänavat mööda, aga otsitavast ei leidnud ta jälgegi. Tagaajamisest oli aga niipalju kasu, et sedamööda kuidas higi ta laupa niisutas, jahtus ta süda.

D’Artagnan hakkas toimunu üle järele mõtlema: juhtunud oli nii mõndagi kurjakuulutavat; kell oli vaevalt üksteist ja juba hommikupoolik oli kaasa toonud härra de Tréville’i ebasoosingu, kes kindlasti arvas, et d’Artagnan oli tema juurest pisut ebaviisakalt lahkunud.

Peale selle oli ta endale kaela tõmmanud kaks duelli – mõlemad meestega, kellest kumbki oli võimeline tapma kolm d’Artagnani ja kes pealegi olid musketärid, see tähendab olevused, keda ta nii väga hindas, et ta asetas nad oma südames ja mõtteis kõrgemale kõikidest teistest.

Väljavaated olid viletsad. Kuna d’Artagnan ei kahelnud, et Athos ta tapab, siis arusaadavalt Porthose pärast ta enam eriti ei muretsenud. Kuna aga lootus kustub inimeses viimasena, siis hakkas ta arvama, et võib-olla õnnestub tal mõlemad duellid üle elada – endastki mõista, hirmsate haavadega. Seks puhuks, kui ta peaks elama jääma, tegi ta endale tuleviku suhtes järgmisi etteheiteid:

“Oh ma arulage, ma igavene käpard! Vapper õnnetu Athos oli just sellest õlast haavatud, mille otsa ma nagu oinas peaga tormasin. Mind paneb imestama ainult see, miks ta mind kohe maha ei löönud – tal oli selleks täielik õigus, sest tegin talle hirmsat valu. Mis puutub aga Porthosesse, oh, ausõna, mis puutub Porthosesse, – siis temaga oli lugu hoopis naljakam!”

Ja noormees puhkes tahtmatult naerma, ise siiski kogu aeg ringi vaadates, et see omaette naerupugistamine, mis võis pealtnägijale paista põhjuseta olevat, ei solvaks mõnda möödujat.

“Mis puutub Porthosesse, siis temaga oli lugu palja naljakam! Aga siiski olen ma armetu tuisupea. Kas siis niiviisi tormatakse ilma hoiatamata inimestele otsa? Ei! Ja kas niiviisi vaadatakse neile mantli alla, et näha seda, mida seal ei ole! Ta oleks mulle kindlasti andestanud, ta oleks andestanud, kui ma ei oleks hakanud rääkima sellest neetud mõõgarihmast, kuigi tegin seda varjatult, ja-jah, ilusasti varjatult! Oh, ma neetud gaskoonlane, ma püüan isegi praepannil teravmeelitseda. Noh, d’Artagnan, mu sõber,” jätkas ta, ajades iseendaga juttu ülima aupaklikkusega, mida arvas enesele võlgnevat, “kui sa peaksid sellest loost pääsema, mis ei ole küll tõenäoline, pead sa tulevikus olema üliviisakas. Edaspidi peab sind imetletama, peab sind eeskujuks toodama. Kui inimene on vastutulelik ja viisakas, ei tähenda sugugi, et ta peab olema pelgur. Vaadake pigem Aramist! Aramis on leebuse ja lahkuse kehastus. Ent kellelegi pole iialgi pähe tulnud arvata, nagu oleks Aramis argpüks. Ei, kindlasti mitte, edaspidi proovin teda endale igas asjas eeskujuks seada. Ah, siin ta ongi…”

Üha edasi kõndides ja endamisi rääkides oli d’Artagnan jõudnud mõne sammu kaugusele d’Aiguilloni villast, mille ees ta nägi Aramist kolme aadlikuga kuninga kaardiväest lõbusalt vestlemas. Ka Aramis märkas d’Artagnani, aga – kuna ta ei olnud sugugi unustanud, et just selle noormehe juuresolekul oli härra de Tréville täna hommikul nii väga ägestunud, ja tundes vastumeelsust musketäridele osaks saanud etteheidete tunnistaja suhtes, tegi Aramis näo, nagu ei märkaks ta teda. Kuid d’Artagnan, olles haaratud leppimise ja hea käitumise kavatsustest, lähenes uljale musketärile ja tervitas teda sügava kummardusega, mida saatis meeldiv naeratus. Aramis noogutas kergelt, kuid ei naeratanud üldse. Pealegi katkestasid kõik neli samal hetkel vestluse.

D’Artagnan ei olnud nii lihtsameelne, et poleks taibanud, kui üleliigne ta on. Kuid siiski ei tundnud ta piisavalt kõrgema seltskonna kombeid, et galantselt taganeda rumalast olukorrast, millesse tavaliselt satub inimene, kes ilmub seltskonda, kus teda vaevalt tuntakse, ja segab ennast vestlusse, mis temasse üldse ei puutu. D’Artagnan otsis mõttes teed, kuidas võimalikult sujuvamalt taganeda, kui ta äkki märkas, et Aramisel oli taskurätt maha kukkunud, ja kahtlemata tähelepanematusest oli too sellele peale astunud. D’Artagnanile näis see hetk oma sündsusetu käitumise heakstegemiseks väga sobilik: ta kummardus veetlevalt naeratades ja vaatamata musketäri jõupingutustele taskurätti talla all hoida tiris selle ikkagi välja ning ulatas Aramisele, öeldes:

“Härra, ma usun, teil oleks kahju, kui see taskurätt ära kaob.”

Taskurätt oli peene tikandiga ja ühes räti nurgas võis näha vappi ning krooni. Aramis punastas kõrvuni ja kahmas taskuräti gaskoonlase käest ära.

“Vaat, milline lugu!” hüüdis üks kaardiväelane. “Kas sa tahad ikka veel väita, diskreetne Aramis, et oled proua de Bois-Tracyga riius, kuigi see võluv daam sulle lahkelt oma taskurätte laenab?”

Aramis heitis d’Artagnanile pilgu, mis annab inimesele mõista, et ta on saanud endale surmavaenlase. Siis aga, sundides näole taas malbe ilme, lausus:

“Te eksite, mu härrad, see pole minu taskurätt, ja ma ei tea, miks tuli sel härral pähe ulatada see pigem mulle kui kellelegi teist. Minu sõnade tõenduseks on minu taskurätt siin taskus.”

Nende sõnade juures tõmbas Aramis välja taskuräti, samuti elegantse ja peenest batistist – batist oli tol ajal kallis – , mis oli kaunistatud ainult monogrammiga, kuid ilma tikandi ja vapita.

Sel korral d’Artagnan ei kõssanudki – ta sai oma eksimusest aru. Aramise sõbrad aga ei lasknud end salgamisest veenda ja üks neist pöördus teeseldud tõsidusega noore musketäri poole:

“Kui asi nii on, nagu sa ütled,” sõnas ta, “siis, kulla Aramis, olen ma sunnitud taskuräti sinult tagasi nõudma, sest teatavasti on Bois-Tracy minu hea sõber ja ma ei taha, et keegi tema naise asjadega uhkeldaks.”

“Sa ei küsinud just ilusasti,” vastas Aramis. “Kuigi ma saan aru, et sisuliselt on sul õigus seda nõuda, aga küsimuse vormi pärast keeldun ma seda sulle andmast.”

“Asi oli tõesti nii,” julges d’Artagnan arglikult lausuda, “ma ei näinud, et taskurätt oleks Aramise taskust kukkunud. Ta oli sellele peale astunud ja ei midagi enamat. Kuna taskurätt oli tema jala all, siis ma arvasin, et see kuulub temale.”

“Ja te eksisite, kallis härra,” vastas Aramis jahedalt ega pööranud tähelepanu d’Artagnani katsele asja parandada. “Pealegi,” jätkas ta, pöördudes kaardiväelase poole, kes oli enda Bois-Tracy sõbraks kuulutanud, “ma mõtlesin järele, kallis Bois-Tracy sõber, et mina olen talle niisama hea sõber kui sinagi ja nii võis see taskurätt hädapärast sama hästi ka minu taskust välja kukkuda.”

“Ei, vannun oma au juures!” hüüdis Tema Majesteedi kaardiväelane.

“Kuna sina vannud oma au juures ja mina annan ausõna, siis ilmselt üks meist kahest valetab. Tead, Montaran, teeme parem nii, et kumbki saab poole.”

“Taskurätist?”

“Jah.”

“Suurepärane,” hüüdsid teised kaardiväelased, “see on saalomonlik otsus. Aramis, sa oled tõepoolest kehastunud tarkus ise.”

Noormehed puhkesid naerma ja nagu igaüks võib arvata, lõppeski asi sellega. Hetke pärast vestlus soikus, kolm kaardiväelast ja musketär surusid üksteisel sõbralikult kätt ja lahkusid – kolm kaardiväelast ühes suunas ja Aramis teises suunas.

”Nüüd on paras hetk selle suursuguse mehega rahu sõlmida,” sõnas endamisi d’Artagnan, kes oli vestluse lõpupoole veidi eemale hoidnud. Selle hea kavatsusega astus ta Aramise poole, kes eemaldus talle tähelepanu pööramata.

“Härra,” ütles d’Artagnan, “ma loodan, te andestate mulle.”

“Ah, mu härra,” katkestas teda Aramis, “lubage öelda, et te ei käitunud sugugi galantsele mehele kohaselt.”

“Kuidas, mu härra!” hüüdis d’Artagnan, “kas te arvate…”

“Härra, ma arvan, te ei ole rumal, ja kuigi olete pärit Gascogne’ist, arvatavasti teate, et taskurättidel ei tallata ilma põhjuseta. Kurat võtaks, Pariis pole ometi batistiga sillutatud!”

“Härra, te teete vea, kui püüate mind alandada,” ütles d’Artagnan, kelle tülinorijaloomus hakkas rahulike kavatsuste üle võimust võtma. “Ma olen tõepoolest Gascogne’ist pärit, ja kuna te seda teate, siis pole mul vajadust teile rõhutada, et gaskoonlased ei ole eriti kannatlik rahvas: kui nad kord on juba vabandust palunud – kas või mõne tehtud rumaluse pärast – siis on nad veendunud, et nad on teinud juba poole rohkem kui vaja.”

“Härra,” vastas Aramis, “mina ei öelnud seda sugugi selleks, et teiega tüli norida. Jumal hoidku, ei! Ma pole kakleja, ja kuna ma olen musketär ainult ajutiselt, siis võitlen ma vaid juhul, kui mind selleks sunnitakse, kusjuures ma teen seda alati väga vastumeelselt. Seekord on asi aga tõsine, sest te olete kompromiteerinud daami.”

“See tähendab, et meie oleme kompromiteerinud,” hüüdis d’Artagnan.

“Miks olite nii taipamatu, et ulatasite mulle taskuräti?”

“Miks olite nii kohmakas, et lasksite sellel kukkuda?”

“Ma ütlesin juba ja kordan veel, mu härra, et see taskurätt ei kukkunud minu taskust.”

“Siis valetate juba teist korda, sest ma ise nägin, kui see kukkus.”

“Või niisugust tooni hakkate kasutama, härra Gaskoonlane. Olgu, ma õpetan teile veidi elu!”

“Ja mina saadan teid tagasi missat lugema, härra abee! Eks tõmmake siis mõõk tupest – ja otsekohe!”

“Ei, ma palun teid, kulla sõber, vähemalt mitte siin. Kas te ei näe siis, et vastas on d’Aiguilloni villa, mis kubiseb kardinali meestest? Ja kes teab, võib-olla on Tema Eminents ise teinud teile ülesandeks viia talle minu pea? Muide, ma olen oma peast naeruväärselt heas arvamises, sest et ta istub mul üsna korralikult õlgadel. Ja ärge muretsege, mul on kindel kavatsus teid teise ilma saata, aga tahan teha seda vaikselt, üksildases varjatud kohas, kus te oma surmaga kellegi ees hoobelda ei saa.”

“Nõus, aga ärge olge ülearu enesekindel, ja võtke oma taskurätt, on ta siis teie oma või mitte. Võib-olla läheb teil seda tarvis.”

“Kas härra on gaskoonlane?” küsis Aramis.

“Seda küll. Kas härra lükkab duelli edasi ettevaatuse pärast?”

“Ma tean, härra, et ettevaatus on musketäri jaoks üsna kasutu voorus, kuid kirikuinimesele on see hädavajalik. Kuna olen musketär ainult ajutiselt, eelistan ma olla ettevaatlik. Mul on au oodata teid kell kaks härra de Tréville’i majas. Seal teatan ma teile sobiva koha.”

Mõlemad noormehed kummardasid ja Aramis eemaldus tänavat mööda, mis viis üles Luxembourg’i lossi juurde, kuna d’Artagnan, nähes, et kell on juba palju, hakkas sammuma Paljasjalgsete Karmeliitide kloostri poole, sõnades endamisi:

“Nüüd on selge, et sellest supist ma enam terve nahaga ei pääse. Kui ma aga pean surema, siis suren vähemalt musketäri käe läbi.”