Читать книгу Kolm musketäri - Alexandre Dumas - Страница 4

Härra de Tréville oli sel hetkel väga halvas tujus. Siiski tervitas ta viisakalt noormeest, kes tema ees peaaegu maani kummardas. Ta vastas naeratusega tervitusele, mille bearni aktsent talle omaenda noorust ja kodukohta meenutas – kahekordne mälestus, mis paneb naeratama igasuguses vanuses inimese. Ent kohe seejärel lähenes härra de Tréville eestoale ja tegi d’Artagnani suunas käeliigutuse, otsekui paludes luba teise asja lõpetamiseks, enne kui ta noormeest kuulama asub. Härra de Tréville hüüdis kolm korda, häält järjest tõstes, nii et ta hääl kõlas kõigis varjundeis, käskivast vihaseni:

“Athos! Porthos! Aramis!”

Kaks musketäri, kellega me juba tutvusime ja kes vastasid kahele viimasele kolmest nimest, eemaldusid sedamaid meesterühmast ja läksid kabinetti, mille uks sulgus niipea, kui nad olid üle läve astunud. Nende mitte küll päris rahulik, kuid sundimatu hoiak, ühteaegu väärikas ja alandlik, vaimustasid d’Artagnani, kes pidas neid mehi pooljumalusteks ja nende pealikku kõigi välkudega relvastatud Olümpose Jupiteriks.

Kui mõlemad musketärid olid sisse astunud ja uks nende järel sulgunud, kui eestoas jätkus uuesti sumin ning kõmin, millele musketäride kabinetti kutsumine oli uut kõneainet andnud, kui lõpuks vaikiv de Tréville kulmu kortsutades kolm-neli korda pikkade sammudega kabineti ühest seinast teise kõndis, möödudes Porthosest ja Aramisest, kes seisid kangelt ja tummalt nagu paraadil, peatus ta äkki otse nende ees ja mõõtis neid tigedal pilgul pealaest jalatallani.

“Kas te teate, mis ütles mulle kuningas!” kisendas ta, “ja alles eile õhtul. Kas te teate, mu härrad?”

“Ei,” vastasid mõlemad musketärid pärast hetkelist vaikust. “Ei, härra, me ei tea.”

“Aga ma loodan, et te osutate meile seda au ja ütlete meile,” lisas Aramis üliviisakalt ja kummardas armastusväärselt.

“Ta ütles, et tulevikus kavatseb ta valida oma musketäre kardinali kaardiväelaste hulgast!”

“Härra kardinali kaardiväelaste hulgast? Aga miks?” küsis Porthos ägedalt.

“Sest ta on arusaamisele jõudnud, et haput veinilaket on vaja hea veiniga värskendada.”

Mõlemad musketärid punastasid kõrvuni. D’Artagnan ei teadnud, kuhu kaduda, ja oleks meeleldi maa alla vajunud.

“Ja-jah,” jätkas de Tréville üha enam ägestudes, “Tema Majesteedil on õigus, sest ausõna, on tõsi, et musketärid mängivad õukonnas üsna haledat rolli. Eile õhtul kuningaga malet mängides jutustas härra kardinal kaastundlikul ilmel, mis mulle sugugi ei meeldinud, et üleeile need neetud musketärid, need käratsejad – kardinal rõhutas neid sõnu eriti irooniliselt, mis mulle veel vähem meeldis – , need kiitlejad, lisas ta, vaadates mulle otsa oma tiigripilguga, olid üleeile õhtul mingis Férou tänava kõrtsis lärmanud ja tema kaardiväe patrull – mulle tundus, et ta tahab mulle näkku naerda – oli sunnitud rahurikkujad arreteerima. Tuhat ja tuline! Teie peate sellest ometi midagi teadma! Arreteerida musketäre! Teie, teie olite ju seal, ärge ajage vastu, teid tunti ära ja härra kardinal mainis teie nimesid. Lõpuks, see on minu enda süü, jaa, minu süü, sest ma ise valin endale mehed. Teie, Aramis, mille kuradi pärast küsisite te minult musketärimantlit, kui preestrikuub teile palju paremini istub? Ja teie, Porthos, kas te selleks kannate kuldset mõõgarihma, et selle külge õlest mõõka riputada? Ja Athos? Ma ei näe siin Athost! Kus ta on?”

“Härra,” vastas Aramis kurvalt, “ta on haige, väga haige.”

“Haige, ütlete te, väga haige? Mis haigus tal on?”

“Härra, kardetakse, et tal on rõuged,” sõnas Porthos, soovides ka omalt poolt sõnakese jutuajamisse poetada. “See oleks väga hirmus, sest rõuged rikuksid kindlasti ta näo.”

“Rõuged! Kenasti luuletate, Porthos! Rõuged tema vanuses? Ei, seda mitte! … Kindlasti sai ta haavata, võib-olla on ta isegi tapetud. Ah! Kui ma vaid teaksin! … Neetud! Ma ei taha, et niiviisi mööda urkaid kolatakse, härrad musketärid, ei taha, et laskutakse tänavakaklustesse ja haaratakse mõõgad tänavanurkadel. Lõpuks ma ei soovi, et te ennast härra kardinali kaardiväelaste naerualuseks teeksite, nende naerualuseks, kes on tublid, rahulikud ja osavad mehed ja kes ei satu iialgi niisugusesse olukorda, et neid peaks arreteerima. Pealegi nemad ei laseks ennast arreteerida. Selles olen ma kindel. Nad pigem langevad, kui sammugi taganevad. Ennast päästa, jalga lasta, põgeneda – sellega saavad hakkama ainult kuninglikud musketärid!”

Porthos ja Aramis värisesid vihast. Nad oleksid heameelega härra de Tréville’i kägistanud, kui nad poleks südamepõhjas tundnud, et ainult suur armastus nende vastu sundis teda niiviisi kõnelema. Nad trampisid vaibal, hammustasid huuled verele ja pigistasid kõigest jõust mõõgapidet. Nagu ütlesime, kuuldi eestoas, kui kutsuti Athost, Porthost ja Aramist, kusjuures de Tréville’i hääletoonist võis aimata, et ta oli maruvihane. Kümme seinavaiba juurde kallutatud uudishimulikku pead kahvatasid vihast, sest nende vastu ust surutud kõrvad ei kaotanud kõneldust silpigi ja nende suud kordasid kapteni solvavaid sõnu kogu eestoa rahvale. Ühe hetke jooksul lõi kihama kogu maja – kabinetiuksest kuni välisukseni.

“Noh, küll on lugu! Kuninglikud musketärid lasevad ennast arreteerida härra kardinali kaardiväelastel!” jätkas de Tréville, sõnu ükshaaval hakkides ja neid otsekui pistodaga kuulajaile rinda torgates, sest südamepõhjas oli ta niisama vihane kui tema sõduridki. “Ennekuulmatu! Tema Eminentsi kuus kaardiväelast arreteerivad kuus Tema Majesteedi musketäri! Tuhat ja tuline! Ma olen otsustanud. Ma lähen otsekohe Louvre’isse; ma lahkun musketäride kapteni kohalt, palun end võtta kardinali kaardiväkke leitnandiks ja kui ta keeldub, siis – tuhat ja tuline! – hakkan ma preestriks.”

Nende sõnade peale paisus sumin väljas tormiks. Kõikjalt kuuldus vandumist ja teotusi. “Kuradid”, “saatanad” ja „sarvikud” lendlesid õhus. D’Artagnan otsis seinavaipa, mille taga varju leida, ja tundis vastupandamatut soovi laua alla pugeda.

“Kuulake siis, kapten!” hüüdis Porthos enesevalitsust kaotades. “Meid oli tõepoolest kuus kuue vastu, aga nad ründasid reeturlikult ja enne kui me jõudsime mõõgad haarata, langes kaks meist surnutena ning raskesti haavatud Athos oli sama hästi kui surnud. Te tunnete ju Athost, kapten! Kaks korda püüdis ta tõusta ja kaks korda langes ta maha. Siiski ei andnud me alla. Oh ei! Meid viidi väevõimuga kaasa. Teel õnnestus meil põgeneda. Nad arvasid, et Athos on surnud ja jätsid ta rahulikult võitlusväljale lamama, arvates, et tema kaasavedamine ei tasu vaeva. Nii oli see lugu. Kurat võtaks, kapten! Kõiki lahinguid ei saa ometi võita. Suur Pompeius kaotas Pharsalose lahingu ja kuningas François I, kes oli üsna palju väärt, nagu ma kuulnud olen, kaotas siiski Pavia lahingu.”

“Ja minul on au teile teatada, et ma ühe vastase tema enese mõõgaga surmasin,” ütles Aramis, “sest minu mõõk purunes esimesel kokkupõrkel… Tapsin või torkasin surnuks, härra, kumb teile just enam meeldib.”

“Seda ma ei teadnud,” sõnas de Tréville pisut leebemalt. “Nagu ma näen, on härra kardinal pisut liialdanud.”

“Taeva pärast, härra!” jätkas Aramis, nähes, et kapteni meeleolu muutub leebemaks, ja ta söandas palvega välja tulla. “Jumala pärast, härra, ja ärge kellelegi rääkige, et Athos on haavatud. Ta oleks meeleheitel, kui see kuninga kõrvu ulatuks. Ja kuna haav on väga tõsine, sest mõõk läbistas õla ja tungis rinda, ning on karta…”

Samal hetkel lükati portjäär kõrvale ja nähtavale ilmus õilis ning ilus, kuid hirmuäratavalt kahvatu nägu.

“Athos!” karjatasid mõlemad musketärid.

“Athos!” kordas härra de Tréville.

“Te kutsusite mind, härra,” ütles Athos musketäride kaptenile nõrga, kuid täiesti rahuliku häälega, “nagu mulle teatasid kaaslased, küsisite te minu järele ja ma kiirustasin, et olla teie käsutuses. Siin ma olen, härra, mida te soovite?”

Nende sõnadega astus laitmatult riietatud musketär, mõõgarihm vööl, kindlal sammul kabinetti. Südamepõhjani sellest vaprusetõendist liigutatud, tormas härra de Tréville tema juurde.

“Ma just ütlesin neile härradele,” lisas ta, “et ma keelan musketäridel asjata oma elu kaalule panna, sest vaprad mehed on kuninga juures väga hinnas ja kuningas teab, et tema musketärid on kõige vapramad mehed maailmas. Andke mulle oma käsi, Athos!”

Ära ootamata uustulnuka vastust sellele poolehoiuavaldusele, haaras härra de Tréville Athose parema käe ja surus seda kogu jõuga, märkamata, et Athos, vaatamata tugevale enesevalitsusele, valust võpatas ja veelgi kahvatumaks muutus, ehkki see näis olevat võimatu.

Kabinetiuks jäi irvakile, sest kuigi Athose haavatasaamist hoiti saladuses, oli see üldiselt teada ja tema ilmumine tekitas suurt sensatsiooni. Kapteni viimaseid sõnu võttis vastu rahulolukõmin ja kaks või kolm pead ilmus vaimustusetuhinas portjääride vahele. Kahtlemata tahtis härra de Tréville etiketireeglite rikkumise eest teravate sõnadega noomima hakata, kui ta äkki tundis Athose kätt oma peos krampi kiskuvat. Ta vaatas Athosele otsa ja nägi, et too on minestusse langemas. Athos, kes püüdis kõigest väest valu maha suruda, ei suutnud enam vastu pidada ja langes otsekui surnult parketile.

“Arsti!” kisendas härra de Tréville. “Tooge minu arst või kuninga ihuarst! Tooge parim arst, põrgu päralt! Või muidu mu vapper Athos sureb.”

Härra de Tréville’i hüüdmise peale tormasid kõik kabinetti, hakkasid haavatu ümber sagima, ja musketäride kapten ei mõelnudki enam kellegi ees ust sulgeda. Kogu see segadus oleks aga olnud asjatu, kui nõutud arst poleks olnud samas majas. Ta tungis rahvahulgast läbi ja astus teadvuse kaotanud Athose juurde. Kuna kogu see kära ja tunglemine arsti ainult segas, nõudis ta kõigepealt, et musketär kantaks kõrvaltuppa. Härra de Tréville avas otsekohe ühe ukse ja näitas teed Porthosele ja Aramisele, kes kandsid oma sõpra kätel. Selle grupi järel kõndis arst, ja arsti järel sulgus uks.

Nüüd muutus härra de Tréville’i kabinet, tavaliselt nii püha koht, ootetoa osakonnaks. Kõik vadistasid, seletasid, karjusid kõva häälega, vandusid ning kirusid ja saatsid kuradile kardinali ning tema kaardiväelasi.

Hetke pärast tulid Porthos ja Aramis tagasi, arst ja härra de Tréville olid jäänud haavatu juurde.

Lõpuks ilmus ka härra de Tréville oma kabinetti tagasi. Haavatu oli teadvusele tulnud; arst teatas, et sõpradel pole põhjust musketäri seisukorra üle rahutust tunda, tema nõrkus oli puhtal kujul verekaotusest tingitud.

Siis andis musketäride kapten käega märku ja kõik lahkusid, välja arvatud d’Artagnan, kes ei olnud unustanud, et ta tuli audientsile, ja oli tänu oma gaskoonlase visadusele paigale jäänud.

Kui kõik olid väljunud ja uks sulgunud, pööras härra de Tréville ümber ja nägi, et ta oli jäänud noormehega kahekesi. Asetleidnud sündmus oli ta mõtted kõrvale viinud. Ta küsis, mida kangekaelne külaline soovib. D’Artagnan nimetas oma nime ja härra de Tréville’ile, kellele kõik hetke jooksul meenus, oli pilt kohe selge.

“Vabandage,” lausus ta naeratades, “vabandage, kallis kaasmaalane, ma olin teid täiesti unustanud. Mis parata! Kapten on perekonnaisa, aga tal lasub palju suurem vastutus kui tavalisel perekonnaisal. Sõdurid on suured lapsed, aga kuna ma nõuan, et kuninga, eriti aga härra kardinali käske täidetaks…”

D’Artagnan ei suutnud muiet varjata. Selle naeratuse järgi otsustas härra de Tréville, et tal pole kaugeltki tegemist lolliga, ja kõneainet muutes asus ta asja juurde:

“Ma armastasin teie isa väga,” sõnas härra de Tréville. “Mida võin ma teha tema poja heaks? Ent tehkem kiiresti, ma pole oma aja peremees.”

“Härra,” lausus d’Artagnan, “ma lahkusin Tarbes’ist ja tulin siia, et paluda teilt sõpruse mälestuseks, mida te pole unustanud, musketärimantlit. Kuid pärast seda, mida ma siin kahe viimase tunni jooksul nägin, mõistan ma isegi, et see oleks ääretult suur soosing, ning kardan, et ma seda vaevalt väärin.”

“See on tõepoolest suur soosing, noormees,” vastas härra de Tréville, “aga see ei pruugi sugugi olla teile nii kättesaamatu, nagu te arvate või näite arvavat. Igatahes on olemas Tema Majesteedi otsus niisuguseks puhuks ja ma pean teile kahetsusega teatama, et kedagi ei võeta enne musketäriks, kui ta on osa võtnud mõnest lahingust, sooritanud mõne hiilgava kangelasteo või teeninud kaks aastat mõnes veidi tagasihoidlikumas väeosas, kui seda on meie oma.”

D’Artagnan kummardas sõnatult. Ta soov musketärimantlit selga tõmmata kasvas veelgi nüüd, kus ta teadis, kui raske oli seda saavutada.

“Ent,” jätkas härra de Tréville, puurides kaasmaalast nii terava pilguga, nagu oleks ta tahtnud tema salajasemaid mõtteid lugeda, “lugupidamisest oma vana sõbra, teie isa vastu, tahan ma teie heaks midagi teha, noormees. Bearni noorukid ei ole tavaliselt rikkad ja ma ei usu, et olukord oleks palju muutunud sellest ajast saadik, kui mina kodukohast lahkusin. Ma arvan, et seda raha, mis te kaasa võtsite, ei ole liiga palju.”

D’Artagnan sirutas ennast uhkelt, otsekui tahtes öelda, et ta ei palu kelleltki armuandi.

“Hästi, hästi, noormees,” rahustas teda härra de Tréville, “ma tunnen seda ilmet. Mina ise tulin Pariisi, neli eküüd taskus, ja olin valmis duellile kutsuma igaühe, kes oleks julgenud öelda, et ma pole võimeline Louvre’it ära ostma.”

D’Artagnan ajas end veel rohkem sirgu. Tänu hobusemüügile oli temal oma karjääri algul neli eküüd rohkem, kui oli olnud härra de Tréville’il.

“Kui suur teie rahasumma ka ei oleks, aga te peate selle alles hoidma,” jätkas härra de Tréville. “Pealegi peate te end täiendama aadlikule vajalikes oskustes. Veel täna kirjutan ma Kuningliku Akadeemia direktorile ja alates homsest võtab ta teid vastu ilma igasuguse maksuta. Ärge keelduge sellest väikesest sõbralikkuse avaldusest. Akadeemiasse vastuvõttu on mõnikord asjata taotlenud meie maa kõige rikkamad ja tähtsamad aadlikud. Te õpite seal ratsutamist, vehklemist ja tantsimist. Te omandate seal häid teadmisi ja tulete siis aeg-ajalt mind vaatama ja räägite, kuidas olete edasi jõudnud, ja ma püüan siis teie heaks midagi teha.”

Kuigi d’Artagnan ei tundnud õukonnakombeid, mõistis ta ometi, et vastuvõtt oli jahe.

“Ah, mu härra,” ohkas d’Artagnan, “ma näen, kui hädasti oleks mul nüüd vaja seda soovituskirja, mille mu isa teie jaoks kaasa andis.”

“Tõepoolest, ma imestan,” vastas härra de Tréville, “et te võtsite ette nii pika teekonna ilma selle hädavajaliku reisirahata, mis on meile, bearnlastele, nii tarvilik.”

“Mul oli see olemas, härra, ja jumala eest, see oli täiesti korralik kiri,” hüüdis d’Artagnan, “aga see varastati mult alatult ära.”

Ta jutustas kogu juhtumi Meung’is, kirjeldas üksikasjaliselt tundmatut aadlikku, tehes kõike seda nii tuliselt ja tõepäraselt, et härra de Tréville oli võlutud.

“On vast imelik lugu,” lausus viimane mõtlikult. “Tähendab, te rääkisite minust kõva häälega?”

“Jah, härra, ma olin tõepoolest nii ettevaatamatu, kuid mis mul üle jäi – selline nimi, nagu teie oma, oli mulle teel kilbiks: võite isegi arvata, et ma sageli selle varju pugesin.”

Meelitamine oli tol ajal moes, ja härra de Tréville armastas ülistusi sama palju kui kuningas või kardinal. Musketäride kapten ei suutnud tagasi hoida ilmset heameelenaeratust, mis aga peagi hajus, ja ta pöördus tagasi Meung’i seikluse juurde.

“Ütelge,” jätkas ta, “kas sel aadlikul oli põsel väike haavaarm?”

“Jah, justkui kuuli kriimustus.”

“Kas ta oli kena mees?”

“Oli küll.”

“Pikka kasvu?”

“Jah.”

“Kahvatu jume ja tumedate juustega?”

“Jah, täpselt niisugune. Kuidas on see võimalik, et te seda meest tunnete? Ah, kui ma ta ühel päeval kätte saan, ja ma vannun teile, et saan, olgu see kas või põrgus…”

“Kas ta ootas ühte naist?” jätkas härra de Tréville.

“Igatahes lahkus ta kohe pärast vestlust daamiga, keda ta oli oodanud.”

“Ega te ei tea, millest nad rääkisid?”

“Mees andis daamile kastikese, öeldes, et see sisaldab juhtnööre tema jaoks, ja soovitas tal seda enne Londoni jõudmist mitte avada.”

“Oli see naine inglanna?”

“Mees nimetas teda mileediks.”

“Jah, see on tema,” sosistas de Tréville, “see on tema. Ma arvasin, et ta on veel Brüsselis.”

“Ah, härra, kui teie seda meest tunnete,” hüüdis d’Artagnan, “siis ütelge mulle, kes ta on ja kus ta asub, siis ei palu ma teilt enam midagi, isegi mitte seda, et te mind musketäride hulka vastu võtaksite. Kõigepealt tahan ma kätte maksta.”

“Hoiduge sellest, noormees,” hüüdis härra de Tréville. “Kui ta tuleb teile tänaval vastu, siis minge üle tee! Niisuguse kaljuga kokku põrgates purunete te kildudeks, justkui oleksite klaasist.”

“See ei takista mind,” hüüdis d’Artagnan, “kui ma ta ükskord vaid kätte saan…”

“Esialgu aga,” jätkas härra de Tréville, “võtke mu nõu kuulda ja ärge teda otsima minge.”

Korraga, haaratuna äkilisest kahtlushoost, jäi härra de Tréville vait. Äge viha, mida noor rändur ilmutas nii avalikult mehe suhtes, kes oli varastanud talt isa kirja, mis iseendast oli küllaltki väheusutav, kas see viha polnud pigem mingi salakaval nõks? Järsku oli noormehe saatnud Tema Eminents? Äkki tuli nooruk talle lõksu üles panema? Äkki oli see nõndanimetatud d’Artagnan kardinali nuhk, keda püüti tema majja sokutada, et ta musketäride kapteni usalduse võidaks ja hiljem ta hukutaks, nagu seda teistega tuhandeid kordi oli juhtunud. Ta puuris pilguga d’Artagnani teravamalt kui varem. D’Artagnani salakavalusest, vaimukusest ja teeseldud alandlikkusest särav ilme ei rahustanud teda põrmugi.

“Ma tean küll, ta on gaskoonlane,” mõtles härra de Tréville. “Aga ta võib olla niisama hästi kardinali kui minu poolt. Paneme ta õige proovile. Mu sõber,” sõnas ta aeglaselt, “ma tahan hüvitada jaheduse, mida te algul märkasite minu vastuvõtus. Kuna ma usun kaotatud kirja lugu, siis avaldan teile kui oma sõbra pojale meie poliitika saladused. Kuningas ja kardinal on parimad sõbrad, nende näilised tülid on ainult rumalate petmiseks. Ma ei taha, et minu kaasmaalane, tubli noormees ja hea kavaler, kes on otse loodud selleks, et elus edasi jõuda, oleks kõikide nende teeskluste ohver ja otsekui lihtsameelne lollike langeks lõksu, nagu paljud enne teda on langenud. Mõistke, et ma olen truu kahele kõikvõimsale isandale ja et igal mu teol on vaid üks eesmärk – teenida kuningat ja kardinali, seda silmapaistvat geeniust, kelle Prantsusmaa on sünnitanud. Niisiis, noormees, võtke see teatavaks ja kui teie kas perekonna, sidemete või kirgede tõttu tunnete vaenulikkust kardinali vastu, nagu seda võib näha mõne aadliku juures, siis öelge mulle hüvasti ja lahkuge. Ma aitan teid mis tahes olukorras, aga oma isikuga ma teid ei seo. Igal juhul loodan ma, et minu avameelsus teeb meid sõpradeks, sest teie olete esimene noormees, kellega ma olen nii siiralt rääkinud.”

Endamisi aga sõnas Tréville:

“Kui kardinal, kes väga hästi teab, kui väga ma teda jälestan, on tõesti minu juurde saatnud selle noore rebase, siis ei jätnud ta kindlasti spioonile ütlemata, et parim vahend minu meelitamiseks on kõige hullem kardinali laimamine. Vaatamata minu jutule vastab nüüd kavalpea kindlasti, et ta vihkab Tema Eminentsi.”

Kõik kujunes aga hoopis teisiti, kui härra de Tréville oli arvanud, sest d’Artagnan vastas väga lihtsalt:

“Härra, ma tulin Pariisi just samasuguste mõtetega. Isa soovitas mul kuulda võtta mitte kellegi muu kui ainult kuninga, härra kardinali ja teie käske, sest nemad on tema arvates Prantsusmaa kolm tähtsamat meest.”

Nagu märgata võisite, lisas d’Artagnan härra de Tréville’i nime kahele eelmisele omalt poolt juurde. Ta arvas, et see ei või talle kuidagi kahju tuua.

“Ma pean väga lugu härra kardinalist ja hindan kõrgelt tema tegusid. Seda parem minule, härra, kui te kõnelete avameelselt, nagu kinnitate. Te austate mind sellega, et hindate meie maitsete ühtsust. Kui te aga mind millegipärast umbusaldate, mis on muide arusaadav, siis tunnen ma, et hukutan enda, kõneldes tõtt. Ent olgu pealegi, teie ei hinda mind seepärast vähem, see aga on mulle kõige tähtsam maailmas.”

Härra de Tréville oli äärmiselt üllatunud. Selline läbinägelikkus ja avameelsus äratasid temas küll imetlust, kuid ei hajutanud aga täielikult tema kahtlusi – mida võimsam oli noormehe üleolek teistest omaealistest, seda enam oli põhjust kartuseks, kui ta temas eksis. Kõigest hoolimata surus ta d’Artagnani kätt, öeldes:

“Olete aus noormees, aga praegu ei saa ma teie heaks rohkem teha, kui ma äsja lubasin. Minu maja on teile alati avatud. Tulevikus võite te igal ajal minu juurde tulla ja kui haarate kinni igast võimalusest, siis saavutate arvatavasti seda, mida soovite.”

“Härra,” ütles d’Artagnan, “te siis ootate, et selle au vääriline oleksin. Olge mureta,” lisas ta gaskoonlase familiaarsusega, “teil ei tule kaua oodata.”

“Oodake ometi,” ütles härra de Tréville teda tagasi hoides, “ma lubasin ju teile Akadeemia direktori jaoks soovituskirja kaasa anda. Kas olete liiga uhke, et seda minu käest vastu võtta, mu noor aadlik?”

“Ei, härra,” ütles d’Artagnan, “ma luban, et selle kirjaga ei juhtu sama mis eelmisega. Vannun, et hoian seda nii hoolikalt, et see jõuab sihtkohta, ning häda mehele, kes seda mult varastama tuleks!”

Härra de Tréville muigas sellise hooplemise peale: ta jättis noore kaasmaalase seisma aknaorva, kus nad olid vestelnud, ja läks ise laua juurde lubatud soovituskirja kirjutama. Samal ajal d’Artagnan, kellel polnud midagi targemat teha, põristas aknaruudul mingit marsiviisi ja jälgis, kuidas musketärid üksteise järel lahkusid, saates neid pilguga, kuni nad tänavanurga taha kadusid.

Härra de Tréville lõpetas kirja, pitseeris selle kinni, tõusis ja tuli noormehe juurde, et seda temale anda. Ent sel hetkel, kui d’Artagnan sirutas käe, et kirja vastu võtta, nägi härra de Tréville hämmeldusega, kuidas tema kaitsealune vihast punetades järsku eemale hüppas, kabineti ukse poole tormas ja kisendas:

“Ah sa vanakurat! Seekord ta mu käest ei pääse!”

“Kes nimelt?” küsis härra de Tréville.

“Tema! Varas!” vastas d’Artagnan. “Ah sa reetur!”

Ja d’Artagnan kadus.

“Püstihull!” pomises härra de Tréville. “Kui see minemajooksmine ei ole ehk ainult osav manööver, sest ta nägi, et ei õnnestunud mind lõksu meelitada,” lisas ta juurde.