Читать книгу Kolm musketäri - Alexandre Dumas - Страница 12

Härra de Tréville’i juurest lahkudes, valis sügavasse mõttesse vajunud d’Artagnan kojuminekuks kõige pikema tee.

Millele küll mõtles d’Artagnan, et tavalisest teest niiviisi kõrvale hoidis ja kord ohates, kord naeratades taevalaotusel tähti vaatles?

Ta mõtles proua Bonacieux’le. Musketäriõpilasele tundus see noor naine peaaegu armastatu ideaalkujuna. Ta oli ilus, salapärane, pühendatud kõigisse õukonna saladustesse, see andis ta võluvatele näojoontele veetleva tõsiduse. Ta paistis olevat tundliku loomuga, see on asjaolu, mis algajaid armastajaid vastupandamatult võlub. Veelgi enam, d’Artagnan päästis ta deemonite käest, kes kavatsesid teda läbi otsida ja halvasti kohelda. See tähtis teene oli tekitanud nende vahel sedaliiki tänutunde, mis kergesti hoopis õrnema iseloomu omandab.

Kujutlusvõime tiibadel liiguvad unelmad nii kiiresti, et vaimus nägi d’Artagnan juba, kuidas noore naise saadik teda kõnetab ja ulatab talle kohtumistähekese, kuldketi või teemandi. Me kõnelesime juba sellest, et noored rüütlid ilma häbitundeta oma kuningalt kingitusi vastu võtsid. Lisame veel, et sellel ajastul, kus moraalimõisted olid väga vabad, ei tundnud nad rohkem häbi ka armukeste suhtes, ja et viimased neile peaaegu alati püsivaid ning väärtuslikke kingitusi mälestuseks jätsid, otsekui oleksid nad kingituste vastupidavusega tunnete haprust alal hoida püüdnud.

Tol ajal jõuti naiste abil edasi ja seda ei häbenetud. Naised, kes olid ainult ilusad, kinkisid oma ilu – ja kahtlemata sellest ajast ongi pärit kõnekäänd: maailma kauneim neiu saab anda ainult seda, mis tal on. Kes olid rikkad, andsid osa oma rahast veel lisaks. Sellest galantsest ajajärgust võiks nimetada hea hulga kangelasi, kes ei oleks alguses saanud oma kannuseid ega võitnud lahinguid hiljem, kui nende armsam poleks sadulakaare külge kinnitanud vähem või rohkem täidetud kukrut.

D’Artagnanil ei olnud midagi. Provintslase kõhklemine – see kerge kirme, ühepäevalill, need virsikuebemed olid hajunud kolme musketäri mitte just ülimoraalsete nõuannete tuulde. Ajastu kummalise tava kohaselt tundis d’Artagnan ennast Pariisis otsekui lahinguväljal, peaaegu niisamuti, nagu ta oleks tundnud ennast Flandrias: seal olid hispaanlased, siin – naised. Kõikjal vaenlased, kellega tuli võidelda, sõjasaaki haarata…

Peame aga ütlema, et praegusel hetkel ajendas d’Artagnani hoopis õilsam ja omakasupüüdmatum tunne. Pudukaupmees oli kinnitanud, et ta on rikas; noormees võis kergesti järeldada, et härra Bonacieux’-taolise lihtsameelse mehe rahakirstu võti on kahtlemata naise käes. Kõik see ei mõjutanud aga sugugi tunnet, mis teda valdas, kui ta proua Bonacieux’d nägi, ja d’Artagnani tärkav armastus oli igasugusest omakasust peaaegu vaba. Ent lisagem: asjaolu, et ilus, noor, veetlev ja vaimukas naine on samaaegselt ka rikas, ei vähenda armumise võimalust, vaid vastupidi – suurendab seda.

Jõudeelus on palju pisiasju ja aristokraatseid kapriise, mis ilu juurde nii hästi sobivad. Õhkpeen valge sukk, siidkleit, pitsist rinnaesine, kaunis king jalas, ilus pael peas – need ei tee inetut naist ilusaks, kuid teevad kena naise kauniks, kõnelemata veel kätest, mis sellega ainult võidavad – selleks et jääda ilusaks, peavad käed, eriti naiste juures, olema tegevuseta.

Nagu meie lugeja – kelle ees me d’Artagnani varanduslikku seisu ei ole varjanud – hästi teab, ei olnud d’Artagnan miljonär. Ühel päeval lootis ta selleks kindlasti saada, kuid tähtaeg, mille ta selle õnne saabumiseks määras, oli veel üsna kaugel. Seni aga! Kui meeleheitlik on näha armastatud naist endale tuhandeid pisiasju soovimas, millest koosneb naiste õnn, ja mitte suuta talle neid kinkida! Kui naine on vähemalt rikas ja armastatu seda ei ole, kingib ta endale ise seda, mida armastatu ei suuda pakkuda. Ja kuigi seda rõõmu muretsetakse tavaliselt seadusliku mehe rahaga, ollakse väga harva selle eest mehele tänulik.

Õrna armastaja kalduvustega d’Artagnan oli esialgu ainult kiindunud sõber. Tehes armuplaane pudukaupmehe naise suhtes, ei unustanud ta seejuures sõpru. Veetlev proua Bonacieux oli naine, kellega võis jalutada Saint-Denis’ väljadel või Saint-Germaini laadal Athose, Porthose ja Aramise seltsis, kelle ees d’Artagnan oleks niisuguse võiduga meeleldi uhkustanud. Pealegi, pärast pikka jalutuskäiku tekib hea isu; juba mõni aeg tagasi hakkas d’Artagnan seda märkama. Võiks korraldada väikesi mõnusaid lõunasööke, kus on võimalik ühe käega sõbra kätt ja teisega armsama jalga riivata. Ja lõpuks, väga rasketel silmapilkudel, äärmise häda korral, saaks d’Artagnan olla sõprade päästjaks.

Kuidas jääb aga härra Bonacieux’ga, kelle d’Artagnan politseinike kätte toimetas, avalikult temaga mitte tegemist tehes, kuid salaja teda päästa lubades? Peame lugejatele tunnistama, et d’Artagnan isegi ei mõelnud sellele. Ja kui mõtleski, siis ainult selleks, et endale kinnitada: seal, kus härra Bonacieux asub, on tal väga hea, olgu see siis kus tahes. Armastus on kõikidest kirgedest kõige egoistlikum.

Ent meie lugejad ärgu muretsegu: kui d’Artagnan ongi unustanud oma majaperemehe või teeb näo, nagu oleks ta unustanud, tuues ettekäändeks asjaolu, et ta ei tea, kuhu ta on viidud, siis meie ei ole ja teame isegi ta asukohta. Praegusel hetkel aga toimime armunud gaskoonlase eeskujul. Väärika pudukaupmehe juurde pöördume tagasi hiljem.

Mõtiskledes oma tulevase armastuse üle, sammus d’Artagnan mööda Cherche-Midi ehk nagu tollal nimetati, Chasse-Midi tänavat üles, kõneles üha öösse ja naeratas tähtedele. Kuna ta oli linnajaos, kus elas Aramis, tuli tal mõte sõpra külastada ja talle lähemalt seletada, mispärast ta oli lasknud Planchet’l teda kiiresti hiirelõksu juurde kutsuda. Kui Aramis juhtus Planchet’ tuleku hetkel kodus olema, jooksis ta kahtlemata kohe Fossoyeurs’i tänavale ja ei leidnud sealt võib-olla kedagi peale kahe sõbra, kellel kogu loost muidugi vähematki aimu polnud. “Tülitamine nõuab ometi seletust,” sõnas d’Artagnan valjusti.

Endamisi aga mõtles, et sellega avaneb soodus võimalus kõnelda ilusast väikesest proua Bonacieux’st, kellest olid haaratud juba kõik ta mõtted, kuigi veel mitte süda. Esimese armastuse puhul ei saa veel diskreetsust nõuda. Esimese armastusega kaasub nii suur rõõm, et see peab üle ääre ajama, sest vastasel korral ta lämmatab.

Juba kaks tundi valitses Pariisis hämarus ja linn hakkas tühjaks jääma. Kõik Saint-Germaini eeslinna tornikellad lõid üksteist. Oli mahe õhtu. D’Artagnan sammus piki väikest tänavat, mis asub seal, kus tänapäeval kulgeb Assasi tänav. Ta hingas lõhnadest küllastatud hõngu, mida tuul tõi Vaugirard’i tänava poolt ja mida saatsid siia õhtukastest ja öötuulest värskendatud aiad. Kaugusest, üle lagendiku laiali pillatud kõrtsidest kostis joodikute laulu, kuigi tugevad aknaluugid seda summutasid. Maja, kus elas Aramis, asus Cassette’i ja Servandoni tänava vahel.

D’Artagnan oli möödunud Cassette’i tänavast ja tundis juba ära sõbra maja ukse, mis oli mattunud sükomooride ja metsviinapuuväätide tihnikusse, nii et need moodustasid läve kohal laia katuse, kui ta silmas midagi varjutaolist Servandoni tänava poolt tulemas. See midagi oli mässitud mantlisse ja d’Artagnan pidas seda algul meheks. Väikesest kasvust, ebakindlast hoiakust ja kõhklevast sammust tundis ta aga peagi, et tegemist on naisega. Pealegi näis, nagu poleks naine päris kindlalt teadnud, missugust maja otsib, sest ta tõstis aeg-ajalt silmad, et õiget hoonet leida, seisatas, sammus tagasi, tuli jälle uuesti lähemale. See kõditas d’Artagnani uudishimu.

“Kui pakuksin talle abi!” mõtles ta. “Kõnnaku järgi otsustades on see noor naine. Võib-olla on ta ilus? Kindlasti. Kuid naine, kes väljub nii hilisel tunnil kodunt ja kõnnib mööda tänavaid, läheb kindlasti kohtuma oma armsamaga. Neetud! Olla tüliks kohtamise juures – see on halb algus tutvuse sobitamiseks.”

Noor naine kõndis edasi, loendades maju ja aknaid. Tõtt-öelda ei olnud see töö ei aeganõudev ega raske. Selles tänavaosas oli ainult kolm maja ja kaks tänavapoolset akent. Üks oli paviljoni aken Aramise maja vastas ja teine oli Aramise toa aken.

“Pagana pihta!” sõnas endamisi d’Artagnan, kellele meenus teoloogiaõpetlase õetütar. “Pagana pihta! Oleks alles veider, kui see hiline tuvike meie sõbra maja otsiks. Ausõna, asi näib tõesti nii olevat. Noh, mu kallis Aramis, seekord tahan ma asjas lõplikult selgust saada.”

D’Artagnan tegi ennast nii väikeseks kui sai ja hoidis end kivipingi lähedusse tänava kõige pimedamas sopis.

Noor naine sammus edasi: lisaks tema nõtkele kõnnakule, oli ta veel kergelt köhatanud, mis laskis aimata kõlavat nooruslikku häält. D’Artagnan arvas, et köhatus oli kokkulepitud signaaliks.

Kas vastati nüüd köhatuse peale samasuguse signaaliga, mis lõpetas otsija kõhklused, või sai ta ilma võõra abita aru, et oli sihtkohta jõudnud – igatahes lähenes ta otsustavalt Aramise aknaluugile ja koputas konksus sõrmega ühepikkuste vaheaegade järel kolm korda.

“Ikkagi Aramise aken,” sosistas d’Artagnan. “Ah, härra silmakirjateener! Nüüd tean ka mina, kuidas teoloogiat uuritakse.”

Vaevalt oli kolm koputust kõlanud, kui sisemine aken avanes ja valgus tungis läbi luugipragude.

“Ahaa!” ütles pealtkuulaja. “Niisiis mitte ukse, vaid akna kaudu! Külalist oodati. Nüüd avaneb luuk ja daam ronib sisse. Suurepärane!”

D’Artagnani suureks imestuseks aga luuk ei avanenud. Isegi tuli, mis hetkeks läbi luugi oli paistnud, kadus. Kõik vajus uuesti pimedusse.

D’Artagnan mõtles, et ega sellega asi veel ei lõpe, ja jätkas pärani silmi ning kikkis kõrvu jälgimist.

Ta ei eksinud: mõne hetke pärast kostis seestpoolt kaks nõrka koputust.

Noor naine vastas tänavalt üheainsa koputusega ja luuk avanes praokile.

Võib arvata, kui ahnelt d’Artagnan kuulas ja vaatas.

Õnnetuseks oli valgus teise tuppa viidud. Noormehe silmad olid juba pimedusega harjunud. Pealegi öeldakse, et gaskoonlaste nagu kassidegi silmad näevad ka öösiti.

D’Artagnan märkas, kuidas noor naine taskust mingi valge eseme tõmbas ning kiiresti laiali laotas – see näis olevat taskurätik. Ta näitas taskurätiku nurka kaasvestlejale.

D’Artagnanile meenus taskurätik, mis ta proua Bonacieux’ jalge eest oli leidnud ja mis omakorda meenutas Aramise jalge eest leitud rätikut.

Mis pagana tähendus võis ometi olla sel taskurätikul?

Oma peidukohast ei võinud d’Artagnan Aramise nägu näha. Ta ei kahelnud hetkegi, et see on ta sõber, kes kõneleb tänaval seisva daamiga. Uudishimu sai ettevaatusest võitu ja kasutades asjaolu, et käesoleva stseeni asjaosaliste tähelepanu oli täielikult taskurätikule pööratud, lahkus ta peidukohast ja läks välgukiirusel käratult üle tänava ning surus ennast vastu müürinurka, kust tema pilk võis vabalt Aramise korterisse pilku heita.

Sinna jõudes pidi d’Artagnan üllatuse pärast peaaegu karjatama: öise külalise kaasvestleja ei olnud Aramis, vaid keegi naine. D’Artagnan nägi küllalt selleks, et riietest ära tunda naist, kuid liiga vähe selleks, et eraldada tema näojooni.

Samal hetkel tõmbas toas olev naine taskust välja teise taskurätiku ja vahetas selle taskurätiku vastu, mida talle äsja näidati. Seejärel kõnelesid mõlemad naised veel paar sõna. Lõpuks luuk suleti, väljas olev naine pöördus ümber ja möödus mantli kapuutsi alla tõmmates nelja sammu kauguselt d’Artagnanist. Ettevaatusabinõu oli liiga hilja tarvitusele võetud – d’Artagnan oli proua Bonacieux’ ära tundnud.

Proua Bonacieux! See kahtlus tärkas d’Artagnanis juba siis, kui naine oli taskurätiku taskust tõmmanud. Kui vähe tõenäoline oli aga, et proua Bonacieux, kes oli härra de La Porte’i järele saatnud, et viimane teda Louvre’isse saadaks, nüüd, kell pool kaksteist mööda Pariisi tänavaid jookseb, riskeerides lasta ennast teistkordselt röövida. Järelikult toimus see väga tähtsa asja pärast. Ent mis on tähtis kahekümne viie aastasele naisele? Armastus.

Kas ta riskeeris enese või mõne teise inimese pärast? Sellele küsimusele otsis vastust noormees, kelle südant näris armukadedusekurat, otsekui oleks ta juba tegelikult armuke.

Pealegi oli lihtne kindlaks teha, kuhu proua Bonacieux läheb: tuli talle vaid järgneda. See oli niivõrd lihtne, et d’Artagnan seda instinktiivselt, pikemalt kaalumata tegi.

Märgates noormeest, kes eemaldus müüri varjust otsekui kuju nišist, ja kuuldes selja taga sammude müdinat, proua Bonacieux kiljatas ja pistis jooksma.

D’Artagnan jooksis talle järele. Ei olnud raske kinni püüda naist, kes joostes mantlisse takerdus. Seepärast tabas ta proua Bonacieux’ enne, kui see jõudis joosta kolmandiku tänava pikkusest, kuhu ta oli pöördunud. Õnnetu põgeneja jõud oli lõpukorral, ent mitte väsimusest, vaid hirmust: kui d’Artagnan talle käe õlale pani, langes ta põlvili, hüüdes lämbuva häälega:

“Tapke mind, kui tahate, aga teada ei saa te midagi!”

D’Artagnan pani käe talle piha ümber ja tõstis ta üles. Tundes proua Bonacieux’ raskusest, et ta on minestamas, kiirustas d’Artagnan teda rahustama, vandudes talle truudust. Need tõotused ei tähendanud proua Bonacieux’le midagi, sest niisuguseid tõotusi võib anda ka kõige halvema tagamõttega – hääl aga tähendas talle kõik. Häälekõla tundus talle tuttav: ta avas silmad, heitis pilgu teda kohutanud mehele, tundis d’Artagnani ära ja karjatas rõõmust.

“Oh! See olete teie!” hüüdis ta. “Jumal tänatud!”

“Jah, see olen mina, Jumal saatis mind teid valvama,” ütles d’Artagnan.

“Kas te sellepärast mulle järgnesitegi?” küsis koketselt naeratades noor naine, kelle pisut pilkehimuline iseloom sai kartusest võitu kohe, kui oli vaenlases sõbra ära tundnud.

“Ei,” ütles d’Artagnan, “pean tunnistama, et juhus saatis mind teie teele: nägin üht naist sõbra aknale koputamas.”

“Teie sõbra aknale?” katkestas teda proua Bonacieux.

“Muidugi, Aramis on minu parimaid sõpru.”

“Aramis? Kes see on?”

“Jätke juba! Kas tahate öelda, et te ei tunne Aramist?”

“Kuulen seda nime esmakordselt.”

“Te tulite siis sellesse majja esimest korda?”

“Loomulikult.”

“Ja te ei teadnud, et seal elab üks noormees?”

“Ei.”

“Üks musketär?”

“Ei.”

“Te ei tulnudki siis teda otsima?”

“Sellist kavatsust mul küll ei olnud. Pealegi te nägite ju ise, et ma kõnelesin naisega.”

“Tõsi küll, kuid see naine on Aramise sõbratar.”

“Sellest ei tea ma midagi.”

“Ta elab Aramise juures.”

“See ei puutu minusse.”

“Aga kes ta on?”

“Oo! See pole ainuüksi minu saladus.”

“Te olete veetlev, kallis proua Bonacieux, kuid samal ajal olete ka salapäraseim naine… ”

“On’s see mulle kahjuks?”

“Ei, vastupidi, te olete jumalik!”

“Niisiis, ulatage mulle oma käsivars!”

“Suurima heameelega. Ja nüüd?”

“Nüüd saatke mind!”

“Kuhu?”

“Sinna, kuhu ma lähen.”

“Aga kuhu te lähete?”

“Te saate seda näha, sest lahkute minust ukse ees.”

“Kas pean teid ootama?”

“See oleks asjatu.”

“Kas te tulete üksi tagasi?”

“Võib-olla jah, võib-olla ei.”

“Aga see, kes teid siis saadab – on ta mees või naine?”

“Ma ei tea veel.”

“Mina aga saan seda teada.”

“Mil kombel?”

“Ootan teid niikaua, kuni väljute.”

“Sellisel juhul, head aega!”

“Miks nii?”

“Ma ei vaja teid.”

“Kuid te ise palusite…”

“Aadliku abi, aga mitte spiooni nuhkimist.”

“See on liiga karmilt öeldud.”

“Kuidas nimetatakse neid, kes jälitavad inimesi vastu nende tahtmist?”

“Ebadiskreetseteks.”

“Liiga pehmelt öeldud.”

“Tõepoolest, näib, et tuleb täita kõik teie soovid, proua.”

“Miks te kohe alguses ei osutanud mulle seda teenet?”

“Kas kahetsedes ei või teenet osutada?”

“Kas te kahetsete siiralt?”

“Ma ei tea seda isegi. Tean vaid, et teen kõik, mis soovite, kui ma tohin teid saata sinna, kuhu lähete.”

“Ning seejärel lahkute minust?”

“Jah.”

“Te ei jää minu väljumist luurama?”

“Ei.”

“Ausõna?”

“Aadliku ausõna.”

“Võtke mu käsi ja lähme.”

D’Artagnan ulatas proua Bonacieux’le käsivarre, kes naerdes ja värisedes sellele toetus, ja mõlemad sammusid edasi kuni La Harpe’i tänava lõpuni. Siin, nagu enne Vaugirard’i tänavalgi, noor naine kõhkles. Siiski näis ta mõningatest märkidest ühe ukse ära tundvat ja astus sellele lähemale.

“Ja nüüd, mu härra,” lausus ta, “mul on siin asjaajamisi. Tuhat tänu, et mind saatsite, pakkusite mulle kaitset kõikide hädaohtude eest, millesse üksi oleksin võinud sattuda. On saabunud hetk, et te täidaksite oma lubaduse: olen nüüd kohal.”

“Kas tagasi tulles ei ole teil enam midagi karta?”

“Ainult vargaid.”

“Kas see on siis nii tühine asi?”

“Mis oleks neil minult võtta? Mul ei ole pennigi kaasas.”

“Te unustate tolle ilusa tikitud ja vapiga kaunistatud taskurätiku.”

“Missuguse?”

“Selle, mille teie jalge eest leidsin ja teile taskusse tagasi pistsin.”

“Vaikige, vaikige, õnnetu!” hüüdis noor naine. “Kas tahate mind hukatusse saata?”

“Näete nüüd, te pole veel kaugeltki väljaspool hädaohtu, sest üksainus sõna paneb teid värisema ja te tunnistate ka ise, et kui keegi seda juhtuks kuulma, siis olete kadunud. Oo, proua!” hüüdis d’Artagnan ja haaras ta käe, vaadates talle kirgliku pilguga otsa. “Olge suuremeelsem, usaldage mind. Kas te tõesti pole mu silmist veel lugenud, et mu poolehoid ja kiindumus kuuluvad teile.”

“Kahtlemata,” vastas proua Bonacieux. “Küsige ja ma usaldan teile kõik oma saladused, kuid teiste saladusi ei või ma avaldada.”

“Olgu,” ütles d’Artagnan, “ma uurin need ise välja. Kuna need saladused mõjutavad teie elu, siis peavad nad ka minu saladusteks saama.”

“Ärge seda tehke!” hüüdis noor naine niivõrd tõsiselt, et d’Artagnan tahtmatult võpatas. “Ärge segage ennast mingil kombel minu asjadesse, ärge püüdke mind minu tegevuses aidata. Palun teilt seda poolehoiu nimel, mida mu vastu tunnete, mulle osutatud teene nimel, mida ma iialgi ei unusta. Uskuge, mida teile ütlen. Ärge mõtelge enam minu peale, mind ei ole teie jaoks enam olemas, otsekui poleks te mind iialgi näinud.”

“Kas Aramis peab samuti toimima, proua?” küsis d’Artagnan otsekui nõelatult.

“Juba teist või kolmandat korda nimetate seda nime, ja ometi ütlesin ma teile, et see nimi on mulle tundmatu.”

“Teie ei tunne inimest, kelle aknaluugile te äsja koputasite? Mis te räägite, proua! Te peate mind liiga kergeusklikuks.”

“Tunnistage parem üles, et olete kogu loo ja selle isiku välja mõelnud selleks, et mind rääkima panna.”

“Proua, ma ei mõtle midagi välja ega fantaseeri, kõnelen puhast tõtt.”

“Te kinnitate, et üks teie sõber elab selles majas?”

“Ma kinnitan seda ja kordan kolmandat korda: selles majas elab mu sõber ja see sõber on Aramis.”

“Kõik selgub hiljem,” sosistas noor naine, “nüüd aga vaikige, mu härra!”

“Kui te võiksite näha minu avatud südamesse, loeksite sealt nii palju uudishimu, et teis minu vastu kaastunne tekiks, ja nii palju armastust, et te otsekohe minu uudishimu rahuldaksite. Neid, kes teid armastavad, pole vaja karta.”

“Härra, liiga ruttu hakkasite armastusest rääkima,” ütles noor naine pead raputades.

“Armastus tärkas minus ruttu ja esmakordselt, ning ma ei ole veel kahekümneaastanegi.”

Noor naine silmitses teda vargsi.

“Kuulge, olen juba asjal jälil,” ütles d’Artagnan. “Kolme kuu eest pidin Aramisega duellile minema samasuguse taskurätiku pärast, mida näitasite naisele, kes oli tema juures. Samasuguse, vapiga taskurätiku pärast, olen selles kindel.”

“Härra,” ütles noor naine, “vannun teile, te väsitate mind hirmsasti oma küsimustega.”

“Ja teie, kes te nii ettevaatlik olete, mõtelge sellele, kui teid arreteeritakse ja see taskurätik teie juurest leitakse, kas see ei kompromiteeriks teid?”

“Aga miks? Eks ole need ju minu nimetähed: C. B. – Constance Bonacieux.”

“Ehk Camille de Bois-Tracy?”

“Vaikige, vaikige ometi, härra! Kui teid ei kohuta mind ähvardav hädaoht, siis mõelge vähemalt hädaohule, millesse ise võite sattuda.”

“Mina?”

“Jah, teie. Tutvus minuga võib saata teid vangi, see võib isegi teile elu maksta.”

“Siis ma teist enam ei lahku.”

“Härra,” anus noor naine ristikäsi, “taeva nimel, sõjaväelase au nimel, aadliku rüütellikkuse nimel, lahkuge siit! Kuulake, kell lööb südaöötundi: see on tund, mil mind oodatakse.”

“Proua, ma ei suuda midagi keelata inimesele, kes niiviisi palub,” lausus noormees kummardades. “Olge mureta, ma lahkun.”

“Ja te ei järgne mulle, te ei luura mu järele?”

“Lähen otsekohe koju.”

“Ma teadsin, et olete tubli noormees!” hüüdis proua Bonacieux, sirutas ühe käe temale ja haaras teisega koputusvasarast müüris oleva väikese ukse kõrval.

D’Artagnan haaras ulatatud käe ja suudles seda kirglikult.

“Oo, kuidas sooviksin, et ma poleks teid iialgi näinud!” hüüdis d’Artagnan tolle kohtlase jõhkrusega, mida naised sageli ülipeenele viisakusele eelistavad, sest see paljastab salajasemad mõtted ja näitab, et tunded valitsevad mõistuse üle.

“Aga ei,” ütles proua Bonacieux peaaegu hellitlevalt, surudes d’Artagnani kätt, mis tema oma veel pihus hoidis. “Mina seda ei ütleks. Mis ei õnnestu täna, võib õnnestuda tulevikus. Kes teab, kui ma kord vaba olen, võib-olla rahuldan siis ka teie uudishimu.”

“Kas te tõotate sedasama minu armastuse suhtes?” hüüdis d’Artagnan rõõmujoovastuses.

“Selles suhtes ei taha ma ennast millegagi siduda, see oleneb tunnetest, mida suudate minus äratada.”

“Niisiis, täna, proua…”

“Täna te leiate minus ainult tänulikkust, mu härra.”

“Oo, te olete liiga hurmav,” lausus d’Artagnan kurvalt, “ja kasutate kurjasti minu armastust.”

“Ei, kasutan vaid teie suuremeelsust, ei midagi enamat. Uskuge mind, on inimesi, kes üksteist uuesti leiavad.”

“Teete mind kõige õnnelikumaks inimeseks maailmas. Ärge unustage tänast õhtut, ärge unustage oma lubadust!”

“Olge mureta, meenutan teile kõike õigel ajal ja õiges kohas. Minge ometi, taeva pärast, minge! Mind oodati täpselt südaööl. Olengi juba hiljaks jäänud.”

“Ainult viis minutit.”

“Seda küll, kuid teatud olukorras võib viis minutit tähendada viit sajandit.”

“Siis, kui armastatakse.”

“Ja kes teile ütles, et tegu pole armunuga?”

“Nii et teid ootab mees?” hüüdis d’Artagnan. “Mees!”

“Kuulge, me vaidlus algab jälle otsast peale,” ütles proua Bonacieux kerge naeratusega, milles tundus pisut kärsitust.

“Ei, ei, ma lähen, ma lahkun. Usun teid ja ei taha, et te kahtleksite minu kiindumuses, olgu see kiindumus kas või lollus. Elage hästi, proua, elage hästi!”

Ja otsekui tundes oma jõuetust vabastada käsi, mida ta hoidis, laskis d’Artagnan selle järsult lahti ja eemaldus jooksusammul. Samal ajal koputas proua Bonacieux samal viisil uksele, nagu oli koputanud luugile – kolm aeglast kindla rütmiga koputust. Kui d’Artagnan tänavanurgale jõudis, vaatas ta tagasi: uks oli avanenud, uuesti sulgunud, ja kaupmehe kaunis naine oli kadunud.

D’Artagnan jätkas oma teed. Ta oli andnud sõna, et ei luura proua Bonacieux’ järele. Isegi kui tema elu oleks olenenud kohast, kuhu läks proua Bonacieux, või isikust, kes teda saatma pidi, oleks d’Artagnan ikkagi koju läinud, nagu ta oli lubanud. Viis minutit hiljem oli ta Fossoyeurs’i tänaval.

“Vaene Athos, tal pole kõigest sellest aimugi,” sõnas d’Artagnan. “Mind oodates ta jäi kas tukkuma või läks tagasi koju ja märkas, et keegi naine on seal käinud. Naine Athose juures! Aramise juures oli aga kindlasti üks naine,” jätkas ta. “Kõik see on äärmiselt kummaline ja mind huvitab väga, kuidas kogu see lugu lõpeb.”

“Halvasti, härra, väga halvasti,” vastas hääl, millest noormees Planchet’ ära tundis. Kogu aeg üksinda valjusti kõneldes nagu inimene, kel on oma mõtetega tegemist, oli ta jõudnud koridori, mille lõpust viis trepp tema tuppa.

“Kuidas halvasti? Mis sa sellega öelda tahad, lollpea? Mis siis juhtunud on?” küsis d’Artagnan.

“Igasugused õnnetused.”

“Missugused?”

“Kõigepealt arreteeriti härra Athos.”

“Arreteeriti! Athos arreteeritud! Aga miks?”

“Ta leiti teie juurest, ilmselt peeti teda teiks.”

“Kes ta arreteeris?”

“Politseisalk, kelle kutsusid kohale põgenema aetud musta riietatud mehed.”

“Miks ta oma nime ei öelnud? Miks ta ei öelnud, et tal selle asjaga vähimatki pistmist ei ole?”

“Ta hoidus sellest, härra. Otse vastupidi, ta tuli minu juurde ja lausus: “Praegusel hetkel tuleb jätta vabad käed mitte minule, vaid sinu isandale, sest tema teab kõik ja mina ei tea mitte midagi. Nüüd arvatakse, et ta on arreteeritud, see annab talle aega. Kolme päeva pärast ma ütlen, kes olen, ja nad lasevad mu vabaks.”

“Braavo, Athos! Õilishing!” sosistas d’Artagnan. “See on nii sinu moodi. Aga mida politseinikud tegid?

“Neli meest viisid Athose kaasa, aga pole teada, kuhu, kas Bastille’sse või Fort-l’Évêque’i; kaks meest jäid koos musta riietatud mehega maha, tuhnisid igal pool ja viisid kaasa kõik paberid. Ülejäänud kaks valvasid sel ajal ukse juures. Lõpuks, kui töö tehtud, läksid nad minema, jättes maha pärani uksed ja tühja maja.”

“Ja mida tegid Porthos ja Aramis?”

“Neid ma ei leidnud, nad ei tulnud.”

“Nad võivad iga hetk tulla. Sa ikka jätsid neile sõna, et ma ootan?”

“Just nii, härra.”

“Ära liigu siit sammugi. Kui nad tulevad, teata neile, mis minuga juhtus ja ütle, et nad ootaksid mind Männikäbi kõrtsis. Siin on ohtlik, maja võidakse valvata. Mina ise jooksen härra de Tréville’i juurde, et talle kõigest sellest teatada, ja lähen siis neile kõrtsi järele.”

“Hästi, härra,” ütles Planchet.

“Sina jääd siia, ega sa ei karda?” ütles d’Artagnan veel kord tagasi pöördudes, et oma teenrit julgustada.

“Olge mureta, härra,” ütles Planchet. “Te ei tunne mind veel küllalt. Kui ma kord asja käsile võtan, siis olen ma julge. Peaasi on kättevõtmine, ja pealegi olen ma pikardlane.”

“Jääb siis nii,” ütles d’Artagnan, “lased ennast pigem tappa, kui lahkud postilt.”

“Jah, härra, ma olen kõigeks valmis, et teile oma ustavust tõendada.”

“Tubli,” sõnas endamisi d’Artagnan, “näib, et viis, kuidas olen seda poissi kohelnud, on kandnud head vilja. Vajaduse korral kasutan seda ka tulevikus.”

Juba pisut väsinuna päevastest käikudest tõttas d’Artagnan jalgadele valu andes Colombier’ tänavale.

Härra de Tréville ei olnud kodus. Tema kompanii oli Louvre’is vahtkonnas ja ta oli nende juures.

Kuid härra de Tréville oli vaja kätte saada. Teda tuli tingimata sündmuste käigust informeerida. D’Artagnan otsustas püüda Louvre’isse sisse pääseda. Läbipääsuloaks pidi talle seejuures olema härra des Essarts’i kaardiväelase vorm.

Ta tõttas mööda Petits-Augustins’i tänavat alla ja sammus edasi piki kaldatänavat, et Pont-Neufini jõuda. Hetkeks tuli tal mõte minna parvega üle jõe, siis aga, kaldale jõudes, pistis ta käe masinlikult taskusse ja märkas, et tal ei ole ülevedajale millegagi maksta.

Jõudes Guénégaud’ tänava kohale, märkas ta Dauphine’i tänavalt tulevat paari, kelle kõnnak tema tähelepanu äratas.

Need olid mees ja naine. Naine näis sarnanevat proua Bonacieux’ga, kuna mees oli äravahetamiseni sarnane Aramisega.

Pealegi kandis naine musta mantlit, mida d’Artagnan oli oma mäletamist mööda näinud Vaugirard’i tänava aknaluugil ja La Harpe’i tänava maja uksel.

Lisaks kõigele kandis mees musketärivormi.

Naisel oli mantlikapuuts alla tõmmatud, mees hoidis aga taskurätikut näo ees. Kahekordne ettevaatus näitas, et mõlemad – just nimelt mõlemad – tahtsid jääda tundmatuks.

Nad astusid sillale. D’Artagnanil oli sama tee, kuna ta läks Louvre’isse. Ta järgnes neile.

D’Artagnan sai vaevalt paarkümmend sammu astuda, kui ta jõudis veendumusele, et naine on proua Bonacieux ja mees – Aramis.

Samal hetkel tundis ta oma südames armukadeduseussi tärkavat.

Teda oli kahekordselt petetud – sõbra poolt ja naise poolt, keda ta juba jumaldas nagu armastatut. Proua Bonacieux oli talle kõigi jumalate nimel vandunud, et ei tunne Aramist, ja veerand tundi pärast vande andmist leiab d’Artagnan ta Aramise käevangust.

D’Artagnan ei andnud endale aru, et ta tundis kaupmehe kaunist naist alles kolm tundi ja et too ei võlgnenud talle midagi peale väikese tänutunde musta riietatud röövijate käest vabastamise eest; pealegi ei olnud ta temale midagi lubanud. D’Artagnan tundus endale teotatud, petetud ja väljanaerdud armastajana. Veri ja vihapuna tõusis talle näkku, ta otsustas kõiges selgust saada.

Märgates, et neid jälitatakse, kiirendasid noormees ja noor naine sammu. D’Artagnan kiirustas veel enam, möödus neist ja pöördus neile vastu just sel hetkel, kui nad jõudsid Samaritaine’i juurde, mille ees põlev latern heitis valgust kogu sillaosale.

D’Artagnan peatus ja ka nemad peatusid.

“Mida te soovite, härra?” küsis musketär võõra aktsendiga, ise sammu võrra taganedes. Tundmatu aktsent tõestas d’Artagnanile, et üks jagu tema oletustest osutus valeks.

“Te ei ole Aramis!” hüüdis ta.

“Ei, härra, ma ei ole Aramis. Teie hüüatusest ma järeldan, et pidasite mind kellekski teiseks, ja seepärast andestan teile.”

“Teie andestate mulle!” hüüdis d’Artagnan.

“Jah,” vastas tundmatu. “Laske mul edasi minna, sest teil pole minuga mingit pistmist.”

“Härra, teil on õigus, teiega pole mul mingit pistmist,” vastas d’Artagnan, “küll aga daamiga.”

“Daamiga! Teie ei tunne teda,” ütles võõras.

“Te eksite, mu härra, ma tunnen teda.”

“Oh!” hüüdis proua Bonacieux etteheitvalt. “Oh, härra, te andsite mulle sõjamehe ausõna ja aadliku tõotuse, uskusin, et võin nendega arvestada.”

“Ja minule, proua,” ütles d’Artagnan kohmetult, “tõotasite teie…”

“Võtke mu käe alt kinni, proua, ja jätkame oma teed,” lausus tundmatu.

Uimasena, mahalööduna, hävitatuna kõigest sellest, mis oli juhtunud, seisis d’Artagnan, käed risti rinnal, musketäri ja proua Bonacieux’ ees, ning ei liikunud paigast.

Musketär astus paar sammu edasi ja tõukas d’Artagnani teelt eest.

D’Artagnan hüppas sammu tagasi ja tõmbas mõõga tupest.

Samal ajal haaras ka tundmatu välkkiirelt mõõga.

“Taeva pärast, milord!” hüüdis proua Bonacieux, tormas võitlejate vahele ja haaras mõõkadest kinni.

“Milord!” hüüdis d’Artagnan, valgustatuna äkilisest mõttesähvatusest. “Milord! Vabandust, härra. Kas te olete siis…”

“Tema kõrgus Buckinghami hertsog,” ütles proua Bonacieux sosinal. “Nüüd saadate meid kõiki hukatusse.”

“Milord, proua, palun tuhat korda vabandust. Ma armastan teda, milord, ja olin armukade. Milord, te ju mõistate, mis tähendab armastada. Andestage mulle ja ütelge, kuidas võiksin anda oma elu teie kõrguse eest.”

“Olete tubli noormees,” ütles Buckinghami hertsog, ulatades d’Artagnanile käe, mida viimane lugupidavalt surus. “Te pakute mulle oma teeneid, võtan teie ettepaneku vastu. Järgnege meile kahekümne sammu kaugusel kuni Louvre’ini ja kui keegi peaks meid jälitama, siis tapke ta.“

D’Artagnan pani halja mõõga kaenla alla, jäi proua Bonacieux’st ning hertsogist kakskümmend sammu maha ja järgnes neile, olles valmis sõna-sõnalt täitma kuningas Charles I suursuguse ning elegantse ministri käsku.

Õnneks ei olnud hertsogi noorel liitlasel juhust oma ustavust tõendada. Noor naine ning ilus musketär pääsesid Échelle’i tänava sissekäigu kaudu märkamatult Louvre’isse.

D’Artagnan aga läks otseteed Männikäbi kõrtsi, kus Porthos ja Aramis teda juba ootasid.

Kuid d’Artagnan ei selgitanud lähemalt, miks ta neid tülitas, ja ütles ainult, et on ise asja korda ajanud, milleks oli arvanud nende abi vajavat.

Ent nüüd, kus jutuhoog on meid köitnud, jätkem meie kolm sõpra koduteele ja jälgigem Buckinghami hertsogit ja tema teejuhti Louvre’i keerdkäikudes.