Читать книгу Kolm musketäri - Alexandre Dumas - Страница 3

Härra de Troisville, nagu tema perekonda veel Gascogne’is nimetati, või härra de Tréville, nagu ta ennast ise Pariisis nimetama hakkas, oli tõepoolest alustanud samuti nagu d’Artagnan, see tähendab ilma ühegi souta taskus, kuid varustatud julguse, terava mõistuse ja visadusega – omadustega, mis lootuste näol annavad vaesele gaskooni aadlikule kaasa hoopis suurema päranduse kui mõni perigordlane või berriilane tegelikult saab. Härra de Tréville’i kohkumatu julgus, tema häbematu õnn ajal, mil hoope sadas kui rahet, olid aidanud tal tõusta selle keeruka redeli tippu, mida nimetatakse õukonna soosinguks ja mida mööda ta oli üles läinud neli astet korraga.

Ta oli kuninga sõber, kes, nagu teada, austas sügavalt oma isa Herni IV mälestust. Härra de Tréville’i isa oli kuningat ustavalt teeninud sõdades Katoliku Liiga vastu, ja raha asemel – rahapuuduse all kannatas bearnlane kogu elu, ja kõik võlad maksis ta kinni ainsa vahendiga, mida polnud vaja laenata, nimelt teravmeelsusega – raha asemel, nagu me ütlesime, lubas valitseja tal pärast Pariisi alistumist endale vapiks võtta kuldse lõvi, kelle lõugade vahele oli kirjutatud deviis: fidelis et fortis. Aule lisas see palju, varandusele aga kasinalt. Seepärast jättis suure Henri kuulus kaaslane surres oma pojale päranduseks ainult mõõga ja deviisi. Tänu kahekordsele kingitusele ja laitmatule nimele võeti härra de Tréville noore printsi majja. Seal kasutas ta nii osavalt oma mõõka ja jäi truuks oma deviisile, et kuningriigi paremaid vehklejaid Louis XIII tavatses öelda, et kui mõni ta sõber kavatseb duelli pidada, soovitaks ta tollel sekundandiks võtta kõigepealt teda ennast ja siis härra de Tréville’i, aga võib-olla isegi de Tréville’i enne teda.

Louis XIII oli härra de Tréville’isse tõsiselt kiindunud. See oli küll kuninglik kiindumus, egoistlik kiindumus, kuid sellest hoolimata ikkagi kiindumus. Tol õnnetul ajal püüti ennast ümbritseda Tréville’i-taoliste meestega. Paljud oleksid võinud oma deviisiks võtta sõna “tugev”, mis moodustas teise poole tema vapikirjast, kuid vähesed aadlikud oleksid olnud õigustatud enese kohta tarvitama sõna “ustav”, mis oli vapikirja esimeseks pooleks. Tréville kuulus viimaste hulka. Ta oli üks neist haruldastest olevustest, kellel oli dogi paindlik taip, sõge julgus, kiire pilk, kärme käsi, kellele silmad näisid olevat antud ainult selleks, et näha, kas keegi pole kuningale vastumeelseks muutunud, ja käsi selleks, et seda vastumeelset rünnata, olgu see siis Besme, Maurevers, Poltrot de Méré või Vitry. Tréville’il oli seni ainult juhus puudunud. Kuid ta varitses juhust ja tõotas endale, et haarab sellest kinni niipea, kui see ta käeulatusse satub. Sellepärast tegigi Louis XIII temast oma musketäride kapteni, kes ustavuse või õigemini fanatismi poolest tähendasid Louis XIII-le sedasama mis Henri III-le tema ordinaarid ja Louis Xl-le šoti kaardivägi.

Selles mõttes ei jäänud ka kardinal kuningast maha. Nähes, missuguse kohutava eliitväega Louis XIII ennast ümbritses, tekkis ka sel teisel, õigemini küll esimesel Prantsusmaa kuningal soov omada ihukaitseväge.

Nagu Louis XIII sai ka tema endale musketärid ja kahte võistlevat võimukandjat võis näha kõikides Prantsusmaa provintsides ja kõikides välisriikides otsimas oma teenistusse mehi, kes olid kuulsad oma mõõgakangelastegude poolest. Sageli vaidlesid Richelieu ja Louis XIII õhtuti malemängu juures oma ihukaitsjate tubliduse üle. Kumbki kiitis oma meeste käitumist ning vaprust ja kuigi nad avalikult duellide ja kakluste vastu välja astusid, õhutasid nad salaja mehi üksteisele kallale tungima ja tundsid tõsist kurbust või mõõtmatut rõõmu nende kaotusest või võidust. Nii vähemalt kõnelevad selle mehe memuaarid, kes oli osaline mõnedes kaotustes ja paljudes võitudes.

Tréville oli oma isanda nõrga külje ära tabanud ja selle osava võttega kindlustaski ta endale kuninga püsiva ja pikaajalise soosingu, kes kuulu järgi oma sõpruses kuigi püsiv ei olnud. Salakavala ilmega laskis ta oma musketäridel kardinal Armand Duplessis’ ees paradeerida, mis Tema Eminentsi hallid vurrukarvad turri ajas. Tréville mõistis suurepäraselt tolle aja sõjapidamiskunsti, kus elati oma kaasmaalaste kulul, kui ei õnnestunud vaenlaste kulul elada. Tréville’i sõdurid moodustasid elavate kuradite leegioni, kes ei kuulanud kedagi peale tema.

Kuninglikud musketärid, õigemini küll härra de Tréville’i musketärid, lohakalt riides, purjus ja kriime täis, kolasid kõrtsides, bulvaritel ja mänguplatsidel, kisendasid täiest kõrist, keerutasid vuntsi, täristasid mõõku ja müksasid naudinguga härra kardinali kaardiväelasi, kui neid kohtasid; nalja ja naeru saatel tõmmati tänaval mõõgad tupest, ja kui teinekord mõni saigi surma, siis surid nad teadmisega, et neid taga nutetakse ja nende eest kätte makstakse. Ise tapsid nad aga sageli ja olid sealjuures kindlad, et nad ei pea vangikongis hallitama, sest härra de Tréville ilmub jalamaid kohale, et neid välja nõuda. Seetõttu laulsid härra de Tréville’ile kiidulaulu kõigis helistikes mehed, kes teda imetlesid, kes kuraditki ei kartnud, kuid härra de Tréville’i ees värisesid kui koolipoisid õpetaja ees, alistusid talle sõnapealt ja olid valmis surema, et maha pesta vähimatki etteheidet.

Alguses oli härra de Tréville seda võimsat vahendit kuninga ja tema sõprade heaks kasutanud, hiljem aga – enese ja oma sõprade kasuks. Ja siiski, mitte üheski tolleaegses memuaarideraamatus – kuigi too aeg jättis päranduseks palju memuaare – ei süüdista keegi seda auväärset aadlikku – isegi mitte tema vaenlased, ehkki tal neid oli palju nii sule- kui ka mõõgarüütlite hulgas. Kuskil ei süüdistata auväärset aadlikku selles, et ta oleks lasknud oma innukatel pooldajatel endale maksta. Omades haruldast intrigeerimisannet, mis asetas ta ühele pulgale kõige osavamate intrigantidega, oli ta jäänud siiski ausaks meheks. Veelgi enam, vaatamata pikkadele väsitavatele mõõgalahingutele ja raskele treeningule oli temast saanud üks galantsemaid naiste ümber keerlejaid, peenemaid kavalere ja oma aja vaimukamaid meelitajaid. Tréville’i armulugudest kõneldi niisama palju kui kahekümne aasta eest Bassompierre’i armulugudest – ja see võrdlus ütleb juba nii mõndagi. Musketäride kaptenit imetleti, kardeti ja armastati – see oli inimliku õnne tipp.

Louis XIV varjas oma pimestava hiilgusega kõik õukonna väiksemad tähed; tema isa aga, kes oli päike pluribus impar1, jättis igale favoriidile tema isikliku sära, igale õukondlasele tema isikuväärtuse. Seetõttu oli peale kuninga ja kardinali hommikuse vastuvõtu veel üle paarisaja väiksema vastuvõtu, mida kõrgelt hinnati. Nende paarisaja hulgas oli härra de Tréville’i vastuvõtt üks otsitumaid.

Tema maja õu Vieux-Colombier’ tänaval sarnanes sõjaväelaagriga, ja seda suviti juba hommikul kella kuuest alates ja talviti kella kaheksast alates. Pidevalt vaheldusid viis-kuuskümmend musketäri, et alaliselt mõjukas arv kohal viibiks, nad kõndisid siin lakkamatult edasi-tagasi täies relvastuses ja valmis kõigeks. Mööda ühte suurt treppi, mille asemele meie tänapäeva tsivilisatsioon juba terve maja ehitaks, sõelusid edasi-tagasi soosingut taotlevad pariislased, musketäride ridadesse pürgivad provintsiaadlikud ja iga värvi poortidega livreedes teenrid, kes tõid härra de Tréville’ile teateid oma isandatelt. Eestoas, pikkadel ringikujulistel pinkidel, istusid väljavalitud, need, keda oli kutsutud. Häältesumin kostis hommikust õhtuni, kuna samal ajal härra de Tréville kõrvalkabinetis külastajaid vastu võttis, kaebusi kuulas ja korraldusi andis; ja nagu kuningas tarvitses Louvre’is ainult rõdule minna, et inimestest ja relvadest ülevaadet saada, nii tarvitses härra de Tréville seks otstarbeks ainult oma akna juurde astuda.

Päeval, mil d’Artagnan tuli ennast esitlema, jättis kokkukogunenud seltskond üsnagi mõjuka mulje, seda eriti provintsist saabunud inimesele. Tõsi küll, see provintslane oli gaskoonlane, ja eriti tol ajal olid d’Artagnani kaasmaalased selle poolest kuulsad, et nad ennast naljalt heidutada ei lasknud. Tõepoolest, kui õnnestus läbi pääseda massiivsest kandiliste naeltega ülelöödud uksest, satuti otse õues ringilonkivate, lobisevate, kaklevate ja mängivate mõõgameeste keskele. Selleks et selles lainete möllus endale teed rajada, tuli olla vähemalt ohvitser, suursugune isand või ilus naine.

Süda rinnus põksumas, pikk mõõk vastu kõhnu jalasääri, käsi viltkübara serval, astus meie noormees keset seda möllu ja tunglemist edasi, näol kohmetu provintslase naeratus, kes tahab head muljet jätta. Pääsenud ühest musketäride salgast mööda, hingas ta kergendatult. Kuid ta taipas, et inimesed pöördusid ümber ja vaatasid talle järele. Esimest korda elus tundis d’Artagnan, kes seni enesest üsna heal arvamusel oli olnud, ennast naeruväärsena.

Trepile jõudes läks asi veelgi täbaramaks: trepi esimestel astmetel lõbustasid ennast neli musketäri harjutustega, mida kohe teile kirjeldame, kuna kümme või kaksteist kaaslast trepiplatvormil järge ootasid, et omakorda mängust osa võtta.

Üks musketär seisis ülemisel astmel, paljastatud mõõk käes, ja takistas või vähemalt püüdis takistada ülejäänud kolmel üles minemast.

Need kolm võitlesid väga osavalt oma mõõkadega esimese vastu. D’Artagnan pidas mõõku algul vehklemisflorettideks ja arvas, et need on ümmarguste otstega. Varsti aga taipas ta kriimustustest, et otse vastupidi – mõõgad olid teravaks ihutud; ja iga kriimustuse peale naersid hullupööra mitte üksnes pealtvaatajad, vaid ka võitlejad ise.

Too, kes praegusel hetkel ülemisel trepiastmel seisis, hoidis oma vastaseid imeosavalt eemal. Pealtvaatajad seisid ringis nende ümber. Tingimuseks oli, et iga saadud löögi puhul pidi kaitsja mängust lahkuma ja oma koha loovutama löögi andjale. Viie minuti jooksul said aga kõik kolm ründajat ülemise astme kaitsja poolt kriimustada – üks käerandmest, teine lõuast, kolmas kõrvast – , kuna ta ise jäi puutumata – osavus, mis mängureeglite järgi andis õiguse kolm korda oma kohale jääda.

Kui väga meie noormees ka ei püüdnud mitte millegi üle imestada, üllatas selline ajaviide reisimeest siiski. Oma kodukohas, seal, kus pead nii kiiresti kuumaks lähevad, oli ta harjunud nägema pisut pikemat sissejuhatust duellile ja nelja mängija gaskonnaad näis talle suurejoonelisemana kõigest, mis ta senini oli kuulnud – isegi Gascogne’is. Ta uskus end olevat sattunud kuulsale hiiglaste maale, kus Gulliver oli käinud ja nii väga hirmu tundnud; ja siiski ei olnud ta veel eesmärgile jõudnud: jäi veel eeskoda ja ootetuba.

Eeskojas enam ei mängitud, seal jutustati lugusid naistest, kuna ootetoas kõneldi õukonnasündmustest. Eeskojas d’Artagnan punastas, ootetoas läbis teda värin. Oma erga seiklejafantaasiaga, mis oli ta Gascogne’is muutnud kardetavaks toatüdrukutele ja mõnikord isegi noortele aadlidaamidele, polnud ta iialgi, isegi mitte palavikuuimas, soninud pooltestki imepärastest armulugudest ja galantsetest seiklustest, millest siin kõneldi kõige tuntumate nimede kohta ja peenemaidki üksikasju varjamata. Kui eeskojas toimunu vapustas tema sündsustunnet, siis ootetoas sai tugevasti kannatada ta lugupidamine kardinali vastu. Oma suureks üllatuseks kuulis d’Artagnan, kuidas seal avalikult kritiseeriti poliitikat, mis hoidis kogu Euroopat hirmu all; samuti arvustati siin kardinali eraelu, millesse tungimise pärast paljud kõrged ja võimsad isandad olid karistada saanud: see suurmees, keda härra d’Artagnan vanem nii väga austas, oli härra de Tréville’i musketäridele pilkealuseks. Nad naersid tema kõveraid sääri ja küürus selga; mõned laulsid pilkelaule tema armukese proua d’Aiguilloni ja tema õetütre proua de Combalet’ kohta, kuna teised sepitsesid plaane hertsog-kardinali paažide ja kaardiväelaste vastu – d’Artagnan ei suutnud seda kõike uskuda.

Kui aga mõnikord juhuslikult sattus kardinali pihta suunatud naljade ning pilgete sekka kuninga nimi, suleti justkui tropiga hetkeks pilkavad suud. Vaadati kõhklevalt ringi ja näidi nagu kahtlevat härra de Tréville’i kabineti seinte usaldatavuses; peagi aga viis mingi vihje jutu tagasi Tema Eminentsile ja siis möirati jälle täiest kõrist naerda ning ühtegi tema tegu ei jäetud valgustamata.

“Need mehed pistetakse kindlasti kõik Bastille’sse ja puuakse üles,” mõtles d’Artagnan õudusega. “Ja mind kahtlemata ühes nendega, sest sellest hetkest peale, kui ma olen pealt kuulanud, olen ma kaassüüdlane. Mida ütleks küll minu isa, kes pani mulle südamele, et austaksin kardinali, kui ta teaks, ei viibin niisuguste paganate seas?”

Seepärast on ütlematagi selge, et d’Artagnan ei julgenud jutuajamisest osa võtta: ta ainult kuulas, silmad pärani ja kõrvad kikkis, pingutades kõiki viit meelt, et mitte midagi kaotsi ei läheks. Ja kuigi tal olid isa õpetussõnad meeles, tundis ta siiski, et tema maitse ja loomus sunnivad teda pigemini kiitma kui hukka mõistma ennekuulmatuid asju, mis siin sündisid.”

Kuna keegi härra de Tréville’i õukondlastest d’Artagnani ei tundnud ja teda nähti siin esmakordselt, siis tuldi temalt pärima, mida ta soovib. D’Artagnan esitles ennast väga alandlikult ja rõhutas, et ta on härra de Tréville’i kaasmaalane, ning palus küsimuse esitanud kammerteenrit, et too paluks härra de Tréville’ilt lühikest audientsi, mida viimane kergelt üleoleval toonil lubas parajal hetkel edasi öelda.

Esialgsest jahmatusest pisut toibunud, hakkas d’Artagnan meeste riietust ja nägusid veidi lähemalt silmitsema.

Kõige elavama rühma keskel seisis pikk kõrgi ilmega musketär, kelle kummaline riietus üldist tähelepanu äratas. Hetkel ei kandnud ta univormi, mis muide polnudki rangelt kohustuslik sel piiratud vabaduse, kuid ulatusliku sõltumatuse ajastul; ta kandis kulunud ning luitunud taevakarva sinist kuube ja selle peal kuldtikandiga kaunistatud suurepärast mõõgarihma, mis sätendas nagu veepind heleda päikese paistel. Pikk karmiinpunane sametmantel langes elegantselt ta õlgadelt, paljastades ainult eestpoolt hiilgavat mõõgarihma, mille küljes rippus hiiglaslik rapiir.

See musketär oli just tulnud vahiteenistusest, ta kaebas nohu üle ja köhis aeg-ajalt afekteeritult. Seepärast olevatki ta mantli ümber võtnud, nagu ta ümberseisjatele kinnitas, ja sel ajal kui ta üleolevalt kõneles ja põlglikult vurre keerutas, imetlesid kõik vaimustusega tema kuldset mõõgarihma, d’Artagnan muidugi rohkem kui keegi teine.

“Mis parata, mood nõuab,” ütles musketär. “Ma tean, see on narrus, aga see on mood. Liiatigi, millegi peale peab ju oma vanemate pärandust kulutama.”

“Jäta, Porthos!” hüüdis üks juuresolijatest. “Ara püüa meid uskuma panna, et võlgned selle mõõgarihma isalikule heldusele: said selle kahtlemata tollelt looritatud daamilt, kellega sind möödunud pühapäeval Saint-Honoré värava juures nägin.”

“Ei, tõepoolest, annan oma aadliku-ausõna, et ostsin mõõgarihma ise, oma raha eest,” vastas too, keda Porthoseks oli nimetatud.

“Muidugi, täpselt nii, nagu minagi selle uue kukru ostsin,” sõnas teine musketär, “raha eest, mis mu armuke eelmisel õhtul vanasse kukrusse oli pistnud.”

“Tõesõna,” ütles Porthos, “maksin selle eest kaksteist pistooli.”

Imetlus kasvas kahekordseks, kuigi kahtlused ei haihtunud.

“Eks ole tõsi, Aramis?” küsis Porthos kolmanda musketäri poole pöördudes.

Too musketär oli küsija täielik vastand: ta võis olla vaevalt kahekümne kahe või kahekümne kolme aastane nooruk, naiivse ja leebe näoilmega, mustade mahedate silmadega, roosade sametiste põskedega – otsekui sügisene virsik. Ta peened vurrud joonistasid ülemisele huulele täiesti sirge joone; ta kartis lasta kätel vabalt rippuda, et nende soonekesed verd täis ei valguks, ning aeg-ajalt näpistas ta oma kõrvalesti, et nende õrna ja läbipaistvat puna alal hoida. Harilikult kõneles ta vähe ja aeglaselt, kummardas sageli, naeris hääletult, paljastades oma ilusaid hambaid, mille eest ta võrdselt välimuse hoolt kandis. Sõbra küsimusele vastas ta peanoogutusega.

See vastus näis hajutavat lõplikult kõik kahtlused mõõgarihma suhtes: seda imetleti veelgi, kuid enam sellest ei kõneldud. Mingi kiire mõttepöörde tõttu leidis jutt järsku uue kõneaine.

“Mida arvate Chalais’ tallmeistri räägitud loost?” küsis keegi teine musketär, ilma otseselt kellegi poole pöördumata, sest küsimus oli mõeldud kõigile juuresolijaile.

“Mis ta siis rääkis?” küsis Porthos kehkjalt.

“Ta räägib, et nägi Brüsselis kardinali neetud käsilast Rochefort’i kaputsiinlase rõivais; tänu valeriietusele olevat see neetud Rochefort härra de Laigues’i nagu lollikest ninapidi vedanud.”

“Nagu tõelist lolli,” lausus Porthos. “On see aga täiesti kindel?”

“Kuulsin seda Aramiselt,” vastas musketär.

“Tõesti?”

“Ah, te teate seda väga hästi, Porthos,” tähendas Aramis, “jutustasin teile ju ise eile õhtul. Ei maksa sellest nüüd enam rääkida.”

“Ei maksa enam rääkida! – see on siis teie arusaamine asjast! Ei maksa enam rääkida! Susi teid söögu! Küll teie aga muudate kiiresti oma arvamusi! Mõelge ometi! Kardinal laseb jälitada üht aadlimeest, laseb mingisugusel reeturil, teeröövlil, võllaroal tema kirjad ära varastada. Selle spiooni abil ja äravõetud kirjavahetuse põhjal laseb ta Chalais’l pea maha raiuda rumalal ettekäändel, nagu oleks ta tahtnud kuninga tappa, et kuningannat Monsieur’ga2 laulatada. Keegi ei teadnud sellest mõistatuslikust loost midagi, eile teie teatasite meile sellest meie kõigi suureks rahulduseks ja kui me nüüd täna oleme ikka veel sellest uudisest täiesti jahmunud, ütlete te, et ei maksa sellest enam rääkida!”

“Räägime siis pealegi, kui te seda soovite,” lausus Aramis kannatlikult.

“Oleksin mina vaese Chalais’ tallmeister, tuleks sel Rochefort’il minuga raske silmapilk üle elada!” hüüdis Porthos.

“Ja teil tuleks veeta raske veerandtund Punase Hertsogiga,” sõnas Aramis.

“Oo! Punane Hertsog! Braavo, braavo! Punane Hertsog!” hüüdis Porthos käsi plaksutades ja pead noogutades. “Punane Hertsog – milline hurmav nimi! Olge mureta, küll mina juba selle lendu lasen. On Aramis aga vaimukas! Kui kahju, et te ei ole järgnenud oma kutsumusele, mu kallis! Kui suurepärane abee teist oleks saanud!”

“See on ainult lühiajaline viivitus,” vastas Aramis. “Ühel päeval saan ma selleks. Te teate, Porthos, et just sel eesmärgil ma teoloogiaõpinguid jätkangi.”

“Ta teeb, nagu ütleb,” lausus Porthos. “Varem või hiljem ta seda teeb.”

“Varem,” vastas Aramis.

“Ta ootab veel ainult ühte, enne kui tõmbab uuesti selga preestrikuue, mis tal musketäriunivormi taga ripub, lisas üks musketäridest.

“Ja mida ta siis ootab?” küsis teine.

“Ta ootab, kuni kuninganna Prantsusmaa kroonile pärija kingib.”

“Ärge naljatage niisuguste asjadega, härrad!” ütles Porthos. “Jumal tänatud, kuninganna on alles aastais, mis seda lubavad.”

“Räägitakse, et härra Buckingham olevat Prantsusmaal,” jätkas Aramis pilkava naeratusega, mis andis sellele näiliselt süütule lausele teravalt kahemõttelise tähenduse.

“Aramis, mu sõber, seekord te eksisite,” katkestas teda Porthos. “Teie teravmeelitsemise maania viib teid alati üle igasuguste piiride; kui härra de Tréville teid kuuleks, läheks teil nende sõnade pärast haprasti.”

“Kas teie tulete mind õpetama, Porthos!” hüüdis Aramis ja tema mahedates silmades välgatas midagi.

“Mu kallis, olge kas musketär või abee. Olge üks või teine, aga mitte mõlemad korraga. Mäletate, Athos ütles teile alles hiljuti: te kipute sööma mitmest nõust korraga. Oo, ei maksa vihastuda, ma palun teid, see oleks asjatu. Te teate ju, missugune kokkulepe on minu, Athose ja teie vahel. Te käite proua d’Aiguilloni juures ja austate teda; te suhtlete proua de Chevreuse’i onutütre proua de Bois-Tracyga, kes kuulu järgi teie vastu väga armuline olevat. Oo, jumala pärast, ärge kõnelge teistele oma õnnest, keegi ei nõua teilt teie saladusi, igaüks teab, et olete väga diskreetne. Kui te aga juba kord nii diskreetne olete, siis kasutage seda ka Tema Majesteedi suhtes, pagan võtaks! Rääkigu kardinalist ja kuningast, kes tahab ja kuidas soovib, kuninganna on aga püha, ja kui temast kõneldakse, siis tuleb kõnelda ainult head.”

“Porthos, hoiatan teid, te olete ennast täis otsekui Narkissos. Te teate, et ma vihkan moraali, välja arvatud ainult siis, kui Athos seda jutlustab. Teil aga, mu kallis, on selleks liiga uhke mõõgarihm, et te niisuguses asjas tugev võiksite olla. Mina hakkan abeeks siis, kui see mulle sobib; senikaua olen ma musketär. Musketärina ütlen ma seda, mis mulle meeldib. Praegusel hetkel meeldib mulle öelda seda, et te käite mulle närvidele.”

“Aramis!”

“Porthos!”

“Härrad, härrad, jätke ometi järele!” hüüti ümberringi.

“Härra de Tréville ootab härra d’Artagnani,” ütles teener kabineti ust avades.

Nende sõnade juures, mille lausumise vältel uks oli lahti, jäid kõik vait, ja keset üldist vaikust sammus noor gaskoonlane läbi ootetoa ning astus musketäride kapteni tööruumi, ise ennast kogu südamest õnnitledes, et tal õnnestus õigel ajal pääseda selle veidra tüli lõpu nägemisest.