Читать книгу Kolm musketäri - Alexandre Dumas - Страница 6

D’Artagnan ei tundnud Pariisis ühtegi inimest. Nii läks ta duellile Athosega ilma sekundantideta ja otsustas rahul olla nendega, keda valib ta vastane. Pealegi oli tal kindel kavatsus musketäri ees sündsalt vabandada, sealjuures nõrkust ilmutamata. Ta kartis, et duell lõpeb nii nagu ikka juhtudel, kui noor ja tugev mees võitleb haavatud ja nõrga vastasega: kui ta kaotab, siis on vastase triumf kahekordne, peaks ta aga võitma, siis süüdistatakse teda reeturlikkuses ja liigses jultumuses.

Muuseas, oleme vist halvasti kirjeldanud meie seiklusteotsija iseloomu, aga ehk on lugeja juba märganud, et d’Artagnan ei olnud sugugi tavaline inimene. Kuigi ta kogu aeg enesele kinnitas, et ta surm on vältimatu, polnud ta valmis surema tasahiljukesi, nagu oleks seda tema asemel teinud mõni araverelisem või tagasihoidlikum mees. Ta mõtles nende meeste erinevate iseloomude üle, kellega ta täna võitlema pidi, ja olukord muutus talle selgemaks. Ta kavatses Athose ees siiralt vabandada ja lootis temaga sõbraks saada, sest tema suursugune välimus ja karm ilme meeldisid talle väga. Ta kujutles, et ajab Porthosele hirmu nahka mõõgalooga, mida ta võis – juhul, kui teda kohe ei tapeta – kõigile jutustada ja mis osavalt esitatuna pidi Porthose täielikult naeruvääristama. Lõpuks, mis puutub salakavalasse Aramisesse, siis teda d’Artagnan eriti ei kartnud: sest juhul, kui järjekord üldse temani jõuab, saadab ta Aramise teise ilma või tabab teda vähemalt näkku – nii nagu Caesar soovitas talitada Pompeiuse sõduritega – , et igaveseks rikkuda ilu, mille üle see musketär nii uhke oli.

D’Artagnan oli täis kõigutamatut otsustavust, mis rajanes ta isa nõuannetel – nõuannetel, mille sisu oli järgmine: “Mitte midagi taluda kellegi poolt, alluda ainult kuningale, kardinalile ja härra de Tréville’ile.” Niisiis, ta pigem lendas kui sammus Paljasjalgsete Karmeliitide, ehk nagu tollal nimetati, Paljasjalgsete kloostri poole. See akendeta ehitis, mida ümbritsesid viljatud väljad, oli vajaduse korral Pré-aux-Clercs’i filiaaliks – tavaliseks kohtumispaigaks inimestele, kellel oli kiire.

Kell lõi kaksteist, kui d’Artagnan silmas kloostri jalamil laiuvat tühja maa-ala. Athos oli pidanud ootama ainult viis minutit. Niisiis oli ta täpne nagu Samaritaine’i tornikell ja duelliseaduste pedantseimgi tundja ei oleks saanud nuriseda.

Athos, kellele haav ikka veel hirmsat valu tegi, kuigi härra de Tréville’i arst oli selle uuesti sidunud, istus kivil ja ootas oma vastast talle iseloomuliku kõigutamatu rahu ja väärika ilmega. D’Artagnani märgates tõusis Athos ja astus talle viisakalt mõne sammu vastu. Viimane omakorda sammus vastase poole, kübarat niiviisi käes hoides, et sulg puudutas maad.

“Mu härra,” lausus Athos, “ma teatasin duellist kahele sõbrale, kes on mulle sekundantideks, nad ei ole aga veel tulnud. Ma imestan, et nad hilinevad. Neil ei ole see kombeks.”

“Mu härra, minul ei ole sekundante,” sõnas d’Artagnan, “sest ma jõudsin alles eile Pariisi ja ei tunne siin veel kedagi peale härra de Tréville’i, kellele mind soovitas minu isa, sest tal on au tema sõprade hulka kuuluda.”

Athos jäi hetkeks mõttesse.

“Kas te tunnete siin ainult härra de Tréville´i?”

“Jah, härra, ma tunnen ainult teda.”

“Aga sel juhul,” jätkas Athos, kõneldes pooleldi enesele, pooleldi d’Artagnanile, “sel juhul, kui ma peaksin teid tapma, siis olen ma ju lapsetapja.”

“Sugugi mitte, härra,” vastas d’Artagnan, tehes kummarduse, milles ei puudunud väärikus, “sugugi mitte, sest te osutate mulle au, võideldes minuga hoolimata oma ebamugavast haavast.”

“Ausõna, haav on väga ebamugav, ja pean ütlema, et tegite mulle kuratlikult haiget. Aga ma võitlen nüüd vasaku käega, sellisel puhul teen ma seda alati. Ent ärge arvake, et te selle tõttu pääsete! Ma võitlen hästi mõlema käega. See tuleb teile isegi kahjuks: vasakukäelisega on tülikas võidelda inimestel, kes pole sellega harjunud. Ma kahetsen, et ei teatanud teile sellest varem.”

“Härra, te olete tõepoolest üliviisakas,” lausus d’Artagnan uuesti kummardades, “ma olen teile selle eest väga tänulik.”

“Te ajate mind segadusse,” vastas Athos peenelt. “Kui teil midagi selle vastu pole, kõnelgem millestki muust. Ah! Neetud! Küll te tegite mulle valu! Õlg lausa põleb.”

“Kui te lubaksite…” sõnas d’Artagnan arglikult.

“Mida, härra?”

“Mul on üks imepärane salv haavade parandamiseks, ema andis selle mulle kaasa ja ma olen selle ise järgi proovinud.”

“Ja siis?”

“Ma olen kindel, et see salv teeb teid vähem kui kolme päevaga terveks. Ja kui te kolme päeva pärast terve olete, härra, ka siis oleks mulle suureks auks teiega võidelda.” D’Artagnan lausus need sõnad lihtsusega, mis tegi au tema headele kommetele, ilma et oleks kuidagi tema vaprusele varju heitnud.

“Kuradi pihta, härra,” ütles Athos, “see ettepanek meeldib mulle – mitte et ma ta vastu võtaksin, aga sellest on ljöö kauguselt tunda aadlikku. Nõnda kõnelesid ja toimisid Karl Suure ajastu vaprad mehed, keda iga rüütel endale eeskujuks peab seadma. Kahjuks ei ole nüüd enam suure keisri aeg. Meie elame kardinali ajastul ja kolme päeva jooksul – nii hästi kui meie ka oma saladust hoiaksime – oleks meie võitluskavatsus kõigile teada, ja meid hakataks kohe takistama. Pagan võtaks, kas need hulkurid ei tule juba ükskord?”

“Härra, kui teil on kiire,” ütles d’Artagnan Athosele niisama lihtsalt, nagu ta hetke eest oli teinud ettepaneku lükata duell kolme päeva võrra edasi, “kui teil on kiire ja te sooviksite mind kohe teise ilma saata, siis palun teid, ärge laske end millestki segada.”

“Ka need sõnad meeldivad mulle,” ütles Athos, armastusväärselt d’Artagnanile noogutades, “nii ei kõnele kaugeltki rumal inimene, ja kindlasti on need õilsa inimese sõnad. Härra, teiesugused mehed meeldivad mulle, ja ma näen, et kui üks meist teist ei tapa, siis pakub vestlus teiega mulle hiljem tõelist lõbu. Palun teid, ootame need härrad siiski ära, mul on aega küllalt ja nii on ka korrektsem. Ahaa, üks neist ongi juba siin.”

Tõepoolest, hiiglaslik Porthos ilmus Vaugirard’i tänava lõpus nähtavale.

“Mis!” hüüatas d’Artagnan, “kas teie üks sekundant on härra Porthos?”

“Seda küll. On teil midagi selle vastu?”

“Ei, mitte kõige vähematki.”

“Ja seal on mu teine sekundant.”

D’Artagnan pöördus sinnapoole, kuhu Athos osutas ja tundis ära Aramise.

“Mis!” imestas ta veel enam, “teie teine sekundant on härra Aramis!”

“Kahtlemata! Kas teie siis ei tea, et meid ei nähta iialgi üksinda? Et meid nii musketäride kui ka kaardiväelaste seas, nii õukonnas kui ka linnas Athoseks, Porthoseks ja Aramiseks ehk kolmeks lahutamatuks nimetatakse? Ent kuna te tulite Dax’ist või Pau’st…”

“Tarbes’ist,” vastas d’Artagnan.

“Siis on teil lubatud seda pisiasja mitte teada,” ütles Athos.

“Ausõna,” ütles d’Artagnan, “teil on tabavad hüüdnimed, mu härrad, ja juhul kui kuuldus minu seiklusest peaks levima, kinnitaks see vähemalt seda, et teie liit ei ole rajatud iseloomude erinevusele.”

Vahepeal oli Porthos lähenenud ja tervitas käeviipega Athost, siis pöördus ta d’Artagnani poole ja seisatas jahmunult.

Ütleme möödaminnes, et Porthos oli mõõgarihma vahetanud ja mantli ära võtnud.

“Ohoo! Mis see siis tähendab?” küsis Porthos.

“Sellesama härraga ongi mul duell,” ütles Athos, käega d’Artagnani poole viibates ja ühtlasi nagu Porthost tervitades.

“Ka mina võitlen temaga,” ütles Porthos.

“Kuid alles kell üks,” vastas d’Artagnan.

“Ja ka mina võitlen selle härraga,” ütles Aramis võitlusväljale jõudes.

“Ent alles kell kaks,” sõnas d’Artagnan samasuguse rahuga.

“Mis põhjusel sa temaga võitled, Athos?”

“Ma päriselt ei teagi, ta tegi mu õlale haiget. Aga sina, Porthos?”

“Võitlen sellepärast, et ma võitlen,” vastas Porthos punastades.

Kõike tähele panev Athos märkas gaskoonlase huulil peent muiet.

“Me vaidlesime riietusküsimuste üle,” ütles noormees.

“Ja sina, Aramis?” küsis Athos.

“Mina võitlen usuküsimuste pärast,” vastas Aramis, andes d’Artagnanile märku, et see hoiaks saladuses duelli põhjuse.

Athos nägi jälle muiet d’Artagnani huulil.

“Kas tõesti?”

“Jah, oli üks lõik „Pühas Augustinuses”, milles meie arvamused lahku läksid,” ütles gaskoonlane.

“Ilmselt tark mees,” pomises Athos endamisi.

“Nüüd, mu härrad, kus te olete kõik kokku kogunenud, lubage, et ma teie ees vabandan.”

Sõna juures “vabandan” tõmbus Athose laup pilve, põlglik naeratus libises Porthose huulile ja Aramis raputas vastuseks pead.

”Te ei mõista mind, härrad.” ütles d’Artagnan pead tõstes. Ta näol mängles sel hetkel päikesekiir, mis kuldas üle ta peened ja julged näojooned. “Ma palun teilt vabandust seks puhuks, kui ma ei saa tasuda oma võlga kõigile kolmele. Härra Athosel on õigus mind tappa esimesena, mis vähendab tunduvalt minu võlakohustuse väärtust teie suhtes, härra Porthos, ja teie suhtes, härra Aramis, muudab ta selle väärtuse nulliks. Niisiis, härrad, kordan ma teile, ma palun vabandust, aga ainult selle eest… ja nüüd, tähelepanu!” Neid sõnu lausudes tõmbas d’Artagnan mõõga rüütellikult tupest.

Veri tõusis d’Artagnanile pähe. Sel hetkel oli ta valmis haarama mõõka kõikide kuningriigi musketäride vastu, nii nagu ta seda praegu tegi Athose, Porthose ja Aramise vastu.

Kell oli veerand üks. Päike paistis seniidist ja kõrvetas ägedalt duellikohaks valitud maa-ala.

“Ilm on väga palav,” ütles Athos oma mõõka haarates, “aga siiski ei saa ma kuube ära võtta, sest just praegu tundsin, et haav jookseb verd. Ma kardan häirida härrat sellega, et näitan talle verd, mida ta ise pole voolama pannud.”

“Tõepoolest, mu härra,” vastas d’Artagnan, “kinnitan teile, et nii vapra aadlimehe vere voolamist näen ma alati suure kahetsusega, olgu see siis valatud kas minu või mõne teise poolt. Seepärast võitlen ma kuues nagu teiegi.”

“Hüva, hüva,” ütles Porthos, “aitab juba viisakustest. Ärge unustage, ka meie ootame oma järjekorda.”

“Kui te kõnelete nii sündsusetult, siis te kõnelete ainult enda nimel, Porthos,” katkestas teda Aramis. “Mina leian, et härrad vahetasid mõtteid nii, nagu on kahele aadlikule sobiv.”

“Teie käsutuses,” ütles Athos kohale asudes.

“Ootasin ainult teie korraldust,” vastas d’Artagnan ja ristas mõõga.

Vaevalt jõudsid aga rapiirid kokkupõrkel kõliseda, kui kloostri nurga tagant ilmus salk Tema Eminentsi kaardiväelasi härra de Jussaci juhtimisel.

“Kardinali kaardiväelased!” karjatasid Porthos ja Aramis justkui ühest suust. “Mõõk tuppe, härrad! Mõõk tuppe!”

Aga oli juba hilja. Kahte võitlejat oli nähtud poosis, mis ei lubanud kahelda nende kavatsustes.

“Hei!” hüüdis de Jussac nendele lähenedes ja oma meestele märku andes, et nood talle järgneksid. “Hei! Musketärid!

Ma näen, siin peetakse duelli? Ja milleks siis edikte välja antakse?”

“Küll te olete suuremeelsed, härrad kaardiväelased,” vastas Athos raevukalt, sest de Jussac oli üks üleeilsetest kallaletungijatest. “Kinnitan teile, et kui meie näeme teid võitlemas, hoidume hoolega teid selles takistamast. Laske siis ka meid toimida oma heaksarvamise järgi ja saate end ka ilma vaevata lõbustada.”

“Härrad, pean teile kahetsusega teatama, et see on võimatu,” vastas de Jussac. “Kohustused eelkõige. Palun pange mõõgad tuppe ja tulge meiega!”

“Härra,” ütles Aramis, ahvides järele de Jussaci, “suurima heameelega võtaksime vastu teie lahke kutse, kui see oleneks ainult meist. Kahjuks on see aga võimatu: härra de Tréville keelas meil selle ära. Minge aga oma teed, see on parim, mida võite teha.”

Pilge ajas Jussaci marru.

“Kui te ei kuula meie käsku, siis me ründame,” hüüdis Jussac.

“Neid on viis,” ütles Athos poolsosinal, “meid aga ainult kolm; me saame veel kord lüüa. Peame surema siin, sest olgu teile teada: võidetuna ma kapteni palge ette enam ei ilmu!”

Sel ajal kui de Jussac oma sõdureid rivistas, liginesid Athos, Porthos ja Aramis üksteisele.

Sellest ainsast hetkest piisas d’Artagnanile otsustamiseks: see oli üks neid sündmusi, mis on määrava tähtsusega inimese elus. Tuli valida kuninga ja kardinali vahel. Kui valik oli juba kord tehtud, tuli ka selle juurde jääda. Võitlemine tähendas seaduserikkumist, see tähendas peaga riskeerimist, see tähendas korrapealt ministri, kuningast võimsama isiku vaenlaseks muutumist. Noormeesmõistissedakõike, kuidtemakiitusekspeameütlema – ta ei kõhelnud hetkegi. Pöördudes Athose ja ta sõprade poole, lausus d’Artagnan:

“Härrad, lubage, et parandan veidi teie sõnu. Te ütlesite, et teid on ainult kolm, minule aga näib, et meid on neli.”

“Teie ei kuulu ju meie hulka,” vastas Porthos.

“Tõepoolest puudub mul musketäri riietus, aga mul on musketäri hing. Ma tunnen, et mu rinnas lööb musketäri süda, ja see innustab mind.”

“Hoidke eemale, noormees!” hüüdis de Jussac, kes d’Artagnani žestidest ja näoilmest ta kavatsust taipas.

“Oleme nõus lubama teil lahkuda. Päästke oma nahk! Kaduge kiiresti!”

D’Artagnan ei liigutanudki.

“Te olete tõesti tore poiss,” ütles Athos noormehe kätt surudes.

“Kähku, kähku! Otsustage juba ükskord!” hüüdis de Jussac.

“Peab midagi ette võtma,” ütlesid Porthos ja Aramis.

“Härra on väga suuremeelne,” ütles Athos.

Kõik kolm mõtlesid d’Artagnani noorusele ja kartsid ta kogenematust.

“Meid on ainult kolm, kellest üks on haavatud, ja siis veel lisaks üks laps,” jätkas Athos, “aga pärast öeldakse ikkagi, et meid oli neli.”

“Aga kui taganeks!” hüüdis Porthos.

“Raske,” vastas Athos.

D’Artagnan mõistis, miks nad ei suutnud otsustada.

“Härrad, katsetage siiski minuga. Vannun teile oma au juures, et ma ei lahku siit, ka kui peaksime kaotama.”

“Kuidas on teie nimi, vapper nooruk?” küsis Athos.

“D’Artagnan.”

“Olgu siis! Athos, Porthos, Aramis ja d’Artagnan, edasi!” hüüdis Athos.

“Noh, härrad, kas te jõuate lõpuks otsusele?” hüüdis de Jussac kolmandat korda.

“Asi on otsustatud, härrad,” ütles Athos.

“Mis te siis otsustasite?” küsis de Jussac.

“Meil on au teid rünnata,” vastas Aramis, tõstes ühe käega kübara ja haarates teisega mõõga.

“Ah kavatsete vastu hakata!” hüüdis de Jussac.

“Kurat võtaks! Kas see siis üllatab teid?”

Raevuhoos, kuid teatava süsteemikindlusega sööstsid üheksa võitlejat üksteise vastu.

Athos võitles kardinali soosiku, kellegi Cahusaciga, Porthos Bicarat’ga.Aramiseltuliagavõideldakahevaenlasega.D’Artagnani vastaseks oli Jussac ise.

Noore gaskoonlase süda peksis kui pöörane. Jumal tänatud, mitte küll hirmust, ta ei tundnud selle varjugi, vaid ärevusest. Ta võitles nagu märatsev tiiger, tiirutas kümme korda ümber vastase, muutis kakskümmend korda taktikat ja asukohta. De Jussaci hüüti tol ajal “mõõgaspetsiks” ja ta oli väga vilunud vehkleja. Siiski nägi ta hirmsat vaeva, et kaitsta end nobeda ja liikuva vastase vastu, kes kogu aeg mõõgahoopide eest kõrvale põikas, kes ründas igast küljest korraga ja pareeris ise sealjuures vastase hoope inimesena, kes terve nahaga pääsemisest väga lugu peab.

Lõpuks hakkas de Jussac võitluse juures kannatust kaotama. Maruvihane, et ei saa jagu vastasest, keda ta oli poisikeseks pidanud, ägestus ta ja tegi vigu. D’Artagnan, kellel puudus praktika, kuid kes see-eest oli tugev teoorias, kahekordistas rünnakutempot. De Jussac, soovides võitlust lõpetada, sihtis vastase pihta hirmsa hoobi, mis ta enese peaaegu pikali paiskas. Kuid d’Artagnan pareeris ja sel ajal kui de Jussac ennast püsti ajas, libistas d’Artagnan enese ussina mõõga alt läbi ja torkas vastasele mõõga kehasse. De Jussac prantsatas tombuna maha.

Seepeale heitis d’Artagnan kiire mureliku pilgu üle võitlusvälja.

Aramis oli juba ühe vastase tapnud, teine aga ründas teda ägedalt. Sellele vaatamata oli Aramise seisukord hea ja ta võis ennast ise kaitsta.

Bicarat ja Porthos olid teineteist kergelt haavanud. Porthos oli saanud mõõgahoobi käsivarde, Bicarat reide. Kuna aga kumbki haav ei olnud tõsine, siis võitlesid nad seda vihasemalt edasi.

Athos, keda Cahusac oli uuesti haavanud, muutus silmanähtavalt kahvatumaks. Kuid ta ei taganenud sammugi. Ta oli ainult kätt vahetanud ja võitles nüüd vasakuga.

Vastavalt tol ajal kehtivatele duellireeglitele oli d’Artagnanil õigus kedagi abistada. Vaadates ringi, et näha, kes kaaslastest vajab toetust, üllatas teda Athose pilk. See pilk oli paljuütlev. Athos oleks aga pigem surnud kui appi hüüdnud: kuid ta võis vaadata ja pilguga abi paluda. D’Artagnan mõistis. Välkkiire hüppega sööstis ta vastu Cahusaci külge, ise kisendades:

“Minu juurde, härra kaardiväelane, ma tapan teid!”

Cahusac pöördus ringi. Oli ka viimane aeg, sest Athos, keda üksnes ääretu vaprus püsti hoidis, vajus ühele põlvele.

“Põrgu päralt! Palun teid, noormees, ärge tapke teda,” hüüdis ta d’Artagnanile. “Kui terveks saan, on mul temaga üks vana arve õiendada. Tehke ta relvituks, lööge tal mõõk käest! Nii! Hästi! Suurepärane!”

Selle hüüatuse põhjustas Cahusaci mõõk, mis lendas omanikust kahekümne sammu kaugusele. D’Artagnan ja Cahusac tormasid korraga mõõga juurde: üks selleks, et mõõka tagasi saada, teine selleks, et seda endale võtta. Väledam d’Artagnan jõudis ette ja pani jala mõõga peale.

Cahusac jooksis Aramise poolt tapetud kaardiväelase juurde, haaras viimase mõõga ja tahtis d’Artagnani juurde tagasi tulla. Teel sattus ta aga Athose peale, kes tänu d’Artagnanile oli saanud vahepeal hetke hinge tõmmata. Athos tahtis uuesti võitlusse astuda, kartes, et muidu d’Artagnan tapab ise ta vastase. D’Artagnan sai aru, et kui ta nüüd vahele segaks, oleks see Athosele karuteene. Ja tõepoolest, mõne hetke pärast langeski Cahusac, kõri mõõgaga läbi lõigatud.

Samal ajal hoidis Aramis mõõka mahapaisatud vastase rinnal ja sundis teda armu paluma.

Jäid järele veel Porthos ja Bicarat. Porthos suurustas ja hooples, küsides Bicarat’lt võitluse ajal kella ja soovis talle õnne seltskonna arvel, kelle hulka ta vend Navarra rügemendis oli sattunud. Kuigi Porthos kogu aeg pilkas, ei saavutanud ta ometi midagi. Bicarat oli neid raudseid mehi, kes langevad ainult surnuna.

Siiski oli vaja lõpetada. Iga hetk võis saabuda patrull ja kõik võitlejad kinni võtta, nii haavatud kui ka terved, nii kuninga kui ka kardinali mehed. Athos, Aramis ja d’Artagnan piirasid Bicarat’ sisse ja sundisid ta alistuma. Kuigi ta oli üksinda kõigi vastu, pealegi reiest haavatud, tahtis ta edasi võidelda. Ennast istukile ajanud de Jussac hüüdis talle, et ta alistuks. Bicarat oli gaskoonlane nagu d’Artagnangi. Ta tegi, nagu ei kuulekski, ja ainult naeris.

Kahe mõõgahoobi pareerimise vaheajal leidis ta aega osutada mõõgateraga lapikesele maale.

“Siin,” ütles ta piiblisalmi matkides, “siin sureb Bicarat, ainus nendest, kes on temaga.”

“Aga sinu vastu on neli meest. Lõpeta! Ma käsin!”

“Käsk on iseasi,” ütles Bicarat. “Kuna sa oled minu ülem, siis pean ma sõna kuulama.”

Ta hüppas tagasi, murdis mõõga põlve peal pooleks, et see vaenlaste kätte ei satuks, viskas tükid üle kloostrimüüri ja pani käed rinnal risti, ise kardinalistlikku laulukest vilistades.

Vahvust austatakse alati, isegi vaenlaste juures. Musketärid tervitasid Bicarat’d mõõkadega ja pistsid need siis tuppe. D’Artagnan tegi niisamuti ja toimetas seejärel Bicarat’ abiga, kes ainukesena oli püsti jäänud, de Jussaci, Cahusaci ja Aramise poolt haavatud vastase kloostri eeskotta. Nagu ütlesime, oli neljas surnud. Nad helistasid uksekella ja viies kaasa neli mõõka viiest, sammusid rõõmujoovastuses härra de Tréville’i maja poole.

Musketärid sammusid käe alt kinni hoides, võttes enda alla kogu tänava ja haarates tee pealt kaasa iga vastutuleva musketäri, nii et nende käik kujunes lõpuks tõeliseks triumfimarsiks. D’Artagnan oli õnnejoovastuses, ta kõndis Athose ja Porthose vahel ning surus ennast õrnalt nende vastu.

“Kui ma ei ole veel musketär,” ütles ta oma uutele sõpradele üle de Tréville’i maja läve astudes, “siis on mind vähemalt õpilaseks vastu võetud, eks ole?”