Читать книгу Kolm musketäri - Alexandre Dumas - Страница 7

Juhtum põhjustas suurt kära. Avalikult oli de Tréville musketäride peale maruvihane, salaja aga õnnitles neid. Kuid aega polnud kaotada, tuli hoiatada kuningat. De Tréville kiirustas Louvre’isse. Kahjuks oli juba hilja. Kardinal oli kuninga juures ja de Tréville’ile öeldi, et kuningas töötab ning ei võta kedagi vastu. Õhtul tuli de Tréville sel ajal, kui kuningas mängis kaarte. Kuningas võitis, ja kuna Tema Majesteet oli väga kitsi, siis oli ta suurepärases tujus. Sellepärast hüüdis ta juba kaugelt, märgates de Tréville’i:

“Tulge aga siia, härra kapten, tulge aga tulge, ma tahan teiega tõrelda. Kas te teate, et Tema Eminents kaebas teie musketäride peale ja on veel praegugi ärritusest haige. Ah, need teie musketärid, need kiidukuked, nad on ju lausa kõrilõikajad!”

“Mitte sugugi, teie kõrgus,” vastas de Tréville, kes nägi esimesest pilgust, missuguse pöörde asi võtab, “otse vastupidi, nad on head inimesed, vagad nagu tallekesed, kellel on vaid üksainus soov, uskuge mind: tõmmata mõõk tupest ainult Teie Majesteedi teenimiseks. Aga mis parata, kui kardinali kaardiväelased vahetpidamata tüli norivad? Juba oma väeosa au pärast on noormehed sunnitud võitlema.”

“Pidage, härra de Tréville!” hüüdis kuningas. “Pidage! Võiks arvata, et jutt on mõnest ususeltsist! Tõesti, mu kallis kapten, ma võtaksin teilt heameelega ära teie kaptenitunnistuse ja annaksin selle preili Chemerault’le, kelle ma kloostriülemaks lubasin määrata. Ärge aga arvake, et ma teid niiviisi sõnapealt usun. Mind nimetatakse Louis Õiglaseks, härra de Tréville, ja kohe saame näha…”

“Just sellepärast, et ma teie õiglustunnet usaldan, teie kõrgus, ootan ma rahulikult ja kannatlikult, mida Teie Majesteet suvatseb teha.”

“Kannatust, härra,” vastas kuningas, “ma ei lase teid kaua oodata.”

Tõepoolest, õnn pöördus ja kuna kuningas hakkas kaotama seda, mis ta enne oli võitnud, siis oli ta rõõmus, kui leidis ettekäände – antagu meile andeks kaardimängijate väljendus, mille päritolu, peame tunnistama, on meile teadmata – , et mängida Karl Suurt3. Mõne hetke möödudes kuningas tõusis ja pani taskusse tema ees laual olnud raha, millest suurem osa oli võidetud.

“La Vieuville, tulge minu asemele,” ütles kuningas, “mul on härra de Tréville’iga tähtis jutt. Ah jaa… mul oli seal kaheksakümmend luidoori: pange välja niisama palju, et kaotajad ei nuriseks. Õiglus eelkõige!”

Siis pöördus ta de Tréville’i poole, sammus temaga aknaorva juurde ja jätkas:

“Või nii, härra, teie ütlete siis, et Tema Eminentsi kaardiväelased norisid musketäridega tüli?”

“Just nii, teie kõrgus, nagu alati.”

“Kuidas see siis õieti juhtus, kõnelge. Te teate ju, kallis kapten, et kohtunik peab mõlemad pooled ära kuulama.”

“Jumal! Kõik oli nii lihtne ja loomulik. Kolm minu parimat sõdurit, keda Teie Majesteet nime järgi tunneb, kelle ustavust ta rohkem kui ühel korral on hinnanud, kes kogu hingega on andunud kohusetäitmisele, võin seda Teie Majesteedile kinnitada, ühesõnaga, kolm minu parimat sõdurit, härrad Athos, Porthos ja Aramis olid jalutamas ühe noore gaskoonlasega, keda ma neile samal hommikul olin soovitanud. Nad pidid minema Saint-Germaini, arvan ma, ja kohtumiskohaks olid nad määranud Paljasjalgsete Karmeliitide kloostri, kus neid tulid segama härrad de Jussac, Cahusac, Bicarat ja veel kaks kaardiväelast, kellel nii hulgakesi koos oli kindlasti kavatsus kuninglikku edikti rikkuda.”

“Ah või nii oli asi! Te panete mind mõtlema,” ütles kuningas, “muidugi läksid nad ise sinna võitlema.”

“Ma ei süüdista neid, teie kõrgus, aga arvaku Tema Majesteet ise, mis teevad viis relvastatud inimest nii üksildases paigas, nagu on seda karmeliitide kloostri ümbrus.”

“Jah, teil on õigus, Tréville, teil on õigus.”

”Kui nad märkasid musketäre, muutsid nad oma kavatsust, unustasid omavahelise viha ühise vihavaenu tõttu musketäride vastu. Teie Majesteedil on ju teada, et musketärid, kes on ustavad kuningale, ja ainult kuningale, on loomulikult kardinali kaardiväelaste vaenlased.”

“Ja-jaa, Tréville,” sõnas kuningas nukralt. “Uskuge mind, nii kurb on vaadata, et Prantsusmaal on kaks parteid, et kuningriigil on kaks pead. Aga ükskord see lõpeb, Tréville, ükskord see lõpeb. Te ütlete siis, et kaardiväelased norisid musketäridega tüli?”

“Ma ütlesin, et arvatavasti juhtus kõik nii, aga ma ei või selle eest pead anda, teie kõrgus. Te teate, kui raske on tõde jalule seada, kui sul pole niisugust suurepärast vaistu, mille tõttu Louis XIII Õiglaseks kutsutakse…”

“Teil on õigus, Tréville. Kuid teie musketärid ei olnud seal üksi. Nendega oli kaasas keegi poisike?”

“Jah, teie kõrgus, ja pealegi oli üks haavatud, seega kolm musketäri, neist üks haavatu, ei pannud mitte üksnes vastu viiele kõige kardetavamale kardinali kaardiväelasele, vaid lõid koguni neli meest rivist välja.”

“See oli ju võit!” hüüdis kuningas, “täielik võit!”

“Jah, teie kõrgus, niisama täielik võit kui Cé sillal.”

“Neli meest, neist üks haavatud ja üks poisike, ütlesite te?”

“Vaevalt nooruk, kes käitus antud olukorras nii suurepäraselt, et julgeksin võtta endale vabaduse teda Teie Majesteedile soovitada.”

“Kuidas on ta nimi?”

“D’Artagnan, teie kõrgus. Ta on ühe minu vana sõbra poeg, selle mehe poeg, kes koos kuninga, teie isaga, tegi läbi kuulsusrikka partisanisõja.”

“Ja te ütlete, et see noormees käitus vapralt? Jutustage, Tréville, te teate, ma armastan sõja- ja lahingulugusid.”

Kuningas Louis XIII asetas käe puusa ja keerutas uhkelt vurre.

“Teie kõrgus,” jätkas de Tréville, “nagu ma juba ütlesin, on härra d’Artagnan veel peaaegu laps ja kuna tal pole au kuuluda musketäride hulka, oli ta erariietes. Kui härra kardinali kaardiväelased nägid, kui noor ta oli ja et ta pealegi ei kuulunud musketäride väeossa, soovitasid nad temal lahkuda, enne kui nad ründama asusid.”

“Noh, näete nüüd, Tréville,” katkestas teda kuningas, “ikkagi ründasid nemad.”

“Õigus, õigus, selles ei ole enam mingit kahtlust. Niisiis nad käskisid tal lahkuda. Noormees aga vastas, et ta on hingelt musketär ning piiritult ustav Tema Majesteedile ja jääb seepärast härrade musketäride juurde.”

“Tubli noormees!” sosistas kuningas.

“Ta jäi tõepoolest nende juurde. D’Artagnani isikus on Tema Majesteet saanud endale kindla võitleja, sest just tema andis hirmsa mõõgahoobi Jussacile, mis kardinalil hinge nii täis ajas.”

“Kas tema siis haavas Jussaci?” hüüdis kuningas. “See laps! Tréville, see on võimatu.”

“See on tõsi, nagu mul on au Teie Majesteedile teatada.”

“Jussac on ometi kuningriigi esimesi vehklejaid.”

“Mis parata, teie kõrgus. Ta leidis endale väärilise vastase.”

“Tréville, ma tahan näha seda noormeest, tahan teda näha. Ja kui tema heaks saab midagi teha, siis ka teeme.”

“Millal suvatseb Tema Majesteet teda vastu võtta?”

“Homme kell kaksteist.”

“Kas ma toon ta üksi siia?”

“Ei, tooge kõik neli. Tahan neid kõiki korraga tänada. Ustavad inimesed on haruldased, Tréville, ustavust tuleb hüvitada.” “Kell kaksteist oleme Louvre’is, teie kõrgus.”

“Sisenege kõrvaluksest, Tréville, kõrvaluksest. Kardinalil ei ole vaja teada…”

“Jah, teie kõrgus.”

“Te mõistate mind, Tréville, edikt on ikkagi edikt. Kahevõitlused on rangelt keelatud.”

“Sellel kokkupõrkel, teie kõrgus, ei olnud midagi ühist kahevõitlusega, see oli kaklus. Tõestuseks on asjaolu, et viis kardinali kaardiväelast ründasid kolme minu musketäri ja härra d’Artagnani.”

“See on õige, Tréville,” ütles kuningas, “aga ükskõik, tulge ikkagi kõrvalukse kaudu.”

Tréville naeratas. Oli isegi suur saavutus, et see laps tõstis mässu oma isanda vastu. Ta kummardas aupaklikult kuninga ees ja lahkus tema loal.

Veel samal õhtul kuulsid musketärid aust, mis neile osaks pidi langema. Kuna nad tundsid kuningat juba küllalt kaua, ei liigutanud see neid eriti. D’Artagnan aga, tänu gaskoonlase kujutlusvõimele, nägi õnne saabuvat ja veetis kogu öö kaunite unelmate hõlmas. Juba kell kaheksa hommikul oli ta Athose juures.

D’Artagnan leidis musketäri eest juba täiesti riides ja minekuvalmis. Kuna vastuvõtt kuninga juures oli määratud alles keskpäevaks, kavatses ta minna Porthose ja Aramisega Luxembourg’i tallide lähedale väljakule poomi4 mängima. Athos kutsus d’Artagnani kaasa, ja kuigi viimane ei olnud seda mängu kunagi mänginud ega teadnud sellest midagi, nõustus ta siiski – ta ei osanud oma ajaga midagi peale hakata, sest praegu oli kell alles üheksa.

Mõlemad musketärid olid juba kohal ja mängisid. Igal spordialal osav Athos läks d’Artagnaniga vastaspoolele ja kutsus nad välja. Aga juba esimese liigutuse juures, kuigi ta mängis vasaku käega, mõistis ta, et haav on veel liiga värske ega luba nii suurt pingutust. D’Artagnan jäi üksi ja kuna ta ütles, et ta pole reeglipäraseks võistlemiseks küllalt vilunud, siis mängiti punkte arvestamata. Korraga aga lendas Porthose heraklesliku randmega heidetud pall d’Artagnani näost nii napilt mööda, et viimane mõtles: kui pall oleks teda tabanud näkku, oleks tulnud audientsist kuninga juurde loobuda – ta ei saakski minna. Gaskoonlasele omase kujutlusvõimega aga uskus d’Artagnan, et sellest audientsist oleneb kogu ta tulevik. Ta kummardas viisakalt Porthosele ja Aramisele ja lausus, et ta ei hakka mängima enne, kui on võimeline nendega võistlema. D’Artagnan eemaldus ning istus nööri lähedale pealtvaatajate tribüünile.

D’Artagnani õnnetuseks viibis pealtvaatajate hulgas üks Tema Eminentsi kaardiväelastest, kes oli kaaslaste eilse lüüasaamise pärast ikka veel maruvihane. Ta oli endale tõotanud, et haarab kinni esimesest kättemaksuvõimalusest. Kaardiväelase arvates oligi see võimalus nüüd saabunud. Ta pöördus oma kaaslase poole ja ütles:

“Pole midagi imestada, et see noormees palli kardab, ta on kindlasti musketäride õpipoiss.”

Nagu oleks uss teda hammustanud, keeras D’Artagnan ringi ja heitis uuriva pilgu kaardiväelasele, kes teda solvanud oli.

“Kuradi pihta,” jätkas kaardiväelane ülbelt vurre siludes, “vahtige mind niipalju kui tahate, mu väike härrake, ma ütlesin seda, mis ütlesin.”

“Ja kuna see, mis te ütlesite, on liiga selge ega vaja mingit selgitust,” vastas d’Artagnan sosinal, “siis palun teid, järgnege mulle.”

“Millal?” küsis kaardiväelane samuti pilkavalt.

“Palun otsekohe.”

“Te muidugi teate, kes ma olen?”

“Ma ei tea ja ei tahagi seda teada.”

“Te eksite, sest kui te mu nime teaksite, poleks teil võib-olla nii kiire.”

“Kuidas on teie nimi?”

“Bernajoux, teie teenistuses.”

“Niisiis, härra Bernajoux,” sõnas d’Artagnan rahulikult, “ma ootan teid ukse juures.”

“Minge, härra, ma tulen teile järele.”

“Ärge aga väga kiirustage, härra, muidu pannakse tähele, et me väljume koos. Te mõistate, et liiga palju rahvast segaks meid eelseisva toimingu juures.”

“Hästi,” vastas kaardiväelane, keda jahmatas, et ta nimi noormehele nii vähe mõju avaldas.

Võib-olla teadsid tõepoolest kõik peale d’Artagnani Bernajoux’ nime, sest seda nime võis kõige sagedamini kohata igapäevastes tülides, mille vastu olid võimetud kõik kuninga ja kardinali ediktid.

Porthos ja Aramis olid mänguhoost niivõrd haaratud, Athos aga jälgis neid niisuguse tähelepanuga, et nad ei märganudki oma noore kaaslase väljumist. D’Artagnan jäi ukse juures seisma, nagu oli lubanud Tema Eminentsi kaardiväelasele, kes talle hetke pärast järgnes. D’Artagnanil ei olnud aega kaotada, arvestades kaheteistkümneks määratud audientsi kuninga juures. Ta vaatas kiiresti ümber ja nähes, et tänav on lage, ütles oma vastasele:

“Ausõna, kuigi teie nimi on Bernajoux, on teil õnne, et tegemist on ainult musketäride õpipoisiga. Kuid ärge muretsege, ma teen, mis suudan. Kaitske end!”

“Mulle näib, et koht on halvasti valitud,” ütles see, keda d’Artagnan oli duellile kutsunud. “Meil oleks hoopis parem Saint-Germaini kloostri taga või Pré-aux-Clercs’is.”

“Teil on õigus,” vastas d’Artagnan, “aga kahjuks on mul kiire, täpselt kell kaksteist on mul kohtumine. Niisiis, kaitske end, kaitske end, härra!”

Bernajoux ei olnud mees, kellele oleks pidanud niisugust asja kaks korda ütlema. Samal hetkel välkus kaardiväelase mõõk ja ta tormas vastase peale, lootes ta tema noorust arvestades ära hirmutada.

D’Artagnan oli eile hea kooli läbi teinud. Hiljutine võidujoovastus hinges ja tulevane soosing silme ees, otsustas ta kindlalt mitte sammugi taganeda. Mõõgad ristusid, d’Artagnan püsis aga kindlalt paigal ja vastane oli sunnitud sammu tagasi astuma. Bernajoux’ mõõk paindus kõrvale, d’Artagnan sai mõõga vabaks, paiskus ettepoole ja torkas mõõga vastasele õlga. Nüüd taganes d’Artagnan omakorda ja tõstis mõõga. Bernajoux aga hüüdis, et sellest polevat midagi, ja ründas oma vastast pimesi, sattudes otse d’Artagnani mõõgale. Siiski ta ei kukkunud ega tunnistanud end võidetuks. Ta hoidus vaid võideldes de La Trémouille’ villa poole, kus teenis üks ta sugulane. D’Artagnan ei teadnud, kui raskelt ta oli oma vastast haavanud, ja ründas teda ägedalt. Kindlasti oleks d’Artagnan vastase kolmanda hoobiga surmanud, kui kära tänavalt poleks poomiplatsini kostnud. Kaks kaardiväelase sõpra, kes olid näinud teda d’Artagnaniga kõnelemas ja pärast seda väljumas, tormasid tänavale, mõõgad käes, ja asusid võitjat ründama. Otsekohe ilmusid ka Athos, Porthos ja Aramis ja sundisid kaardiväelasi ümber pöörduma, kui need olid just d’Artagnani kallale tormamas. Samal silmapilgul kukkus Bernajoux maha. Kuna kaardiväelasi oli ainult kaks nelja vastu, hakkasid nad appi hüüdma: “Inimesed de La Trémouille’ juures! Appi!” Selle hüüde peale tormasid kõik majas viibinud mehed välja ja sööstsid nelja kaaslase peale, kes omakorda hüüdsid: “Musketärid, siia!”

Seda hüüet oli varemgi kuuldud. Teati, et musketärid on Tema Eminentsi vaenlased, ja vaenu tõttu kardinali vastu armastati neid. Seepärast asusid teiste väeosade kaardiväelased, kes ei allunud Punasele Hertsogile, nagu Aramis teda nimetas, nendes tülides tavaliselt kuninglike musketäride poolele. Kolmest möödaminevast des Essarts’i kompanii kaardiväelasest tulid kaks appi neljale sõbrale, kuna üks jooksis musketäre appi karjudes de Tréville’i maja poole. Nagu tavaliselt, oli de Tréville’i maja täis musketäre, kes kohe oma kaaslastele appi sööstsid. Tekkis üldine segadus, kuid ülekaal oli musketäride poolel. Kardinali kaardiväelased ja de La Tremouille’ mehed tõmbusid tagasi majja ja jõudsid uksed vaevalt vaenlaste ees sulgeda. Haavatu oli otsekohe majja kantud ja nagu me juba ütlesime, viibis väga raskes seisukorras.

Musketäride ja nende liitlaste seas oli ärevus haripunktil ja arutati juba, kas mitte de La Trémouille’ maja põlema pista, et sellega tema teenrite jultumust karistada, sest nood olid söandanud kuninglikele musketäridele kallale tungida. Keegi oli sellise ettepaneku teinud ja see võeti vaimustusega vastu. Õnneks lõi kell üksteist. D’Artagnanile ja ta sõpradele meenus audients ja kuna neil hakkas kahju, kui nad nii heast naljast ilma peaks jääma, siis õnnestus neil lõpuks palavaid päid jahutada. Rahulduti sellega, et loobiti maja uksi kividega. Uksed aga püsisid kindlalt ja lõpuks sai kõigil isu täis. Pealegi olid ettevõtmise eestvedajad juba hetke eest lahkunud ja sammusid de Tréville’i maja poole. De Tréville oli juba kallaletungist teada saanud ja ootas neid.

“Silmapilk Louvre’isse! Me ei tohi hetkegi kaotada.” ütles härra de Tréville. “Proovime enne kardinali kuninga juurde jõuda. Jutustame talle loo nii, nagu oleks see eilse vahejuhtumi järg, ja mõlemad lähevad läbi ühe eest.”

Nelja noormehe saatel sammus de Tréville Louvre’i poole. Musketäride kapteni suureks üllatuseks teatati aga talle, et kuningas on läinud Saint-Germaini metsa põdrajahile. Härra de Tréville laskis seda uudist endale kaks korda korrata ja iga korraga nägid ta kaaslased ta nägu üha enam pilve tõmbuvat.

“Kas Tema Majesteedil oli juba eile kavatsus jahile minna?” küsis ta.

“Ei, Teie Ekstsellents,” vastas kammerteener, “täna hommikul tuli jäägermeister ja teatas, et nad on kuninga jaoks ühe põdra sisse piiranud. Alguses teatas kuningas, et ta ei lähe, aga siiski ei suutnud ta jahilõbule vastu panna ja lahkus pärast lõunasööki.”

“Kas kuningas kardinali nägi?” küsis härra de Tréville.

“Tõenäoliselt küll,” vastas kammerteener, “sest hommikul nägin ma hobuseid Tema Eminentsi tõlla ees. Ma küsisin, kuhu minnakse, ja sain vastuseks: “Saint-Germaini”.”

“Meist on ette jõutud,” ütles härra de Tréville. “Härrad, ma näen kuningat õhtul. Teile aga soovitan ma tema silma alla mitte ilmuda.”

Nõuanne oli üliarukas, eriti kuna seda andis mees, kes kuningat väga hästi tundis. Neli noorukit ei püüdnudki talle vastu vaielda. Härra de Tréville soovitas neil kõigil koju minna ja jääda temalt teateid ootama.

Oma majja tagasi jõudes otsustas härra de Tréville, et tuleb esimesena kaebus esitada. Ta saatis teenri härra de La Trémouille’ juurde kirjaga, milles palus enda juurest välja visata kardinali kaardiväelane ja karistada oma inimesi jultumuse eest musketäridele kallale tungida. Härra de La Trémouille aga, kes asjast teada oli saanud Bernajoux’ sugulase, tallipoisi kaudu, laskis talle vastuseks teatada, et ei härra de Tréville ega tema musketärid ei peaks kaebama, vaid vastupidi, kaebama peab tema, kelle mehi musketärid olid rünnanud ja kes olid tahtnud tema maja põlema süüdata. Kuna vaidlus kahe senjööri vahel oleks võinud veel kaua kesta, sest mõlemad oleksid kindlasti oma arvamuse juurde jäänud, leidis härra de Tréville väljapääsu, mis pidi arusaamatuse lõpetama: ta otsustas ise härra de La Trémouille’d külastada.

Härra de Tréville läkski kohe tema majja ja palus endast teatada.

Mõlemad senjöörid kummardasid viisakalt, sest kuigi nad ei olnud sõbrad, pidasid nad vähemalt teineteisest lugu. Mõlemad olid õilsad inimesed ja aumehed. Kuna de La Trémouille oli protestant ja ilmus harva õukonda, siis ei kuulunud ta ühtegi parteisse ja suhtus inimestesse üldiselt eelarvamusteta. Seekord võttis ta Tréville’i vastu küll viisakalt, kuid jahedamalt kui tavaliselt.

“Härra,” ütles de Tréville, “me mõlemad oleme arvamusel, et meil kummalgi on põhjust teise peale kaevata. Ma tulin ise siia, et püüda ühiselt asjasse selgust tuua.”

“Heameelega,” vastas de La Trémouille. “Pean teile aga ütlema, et olen hästi informeeritud. Kogu süü lasub teie musketäridel.”

“Härra, te olete liiga õiglane ja arukas selleks, et keelduda vastu võtmast ettepanekut, mille ma teile teen,” ütles de Tréville.

“Ma kuulan teid, härra.”

“Kuidas tunneb ennast teie tallipoisi sugulane härra Bernajoux?”

“Väga halvasti, härra. Peale käsivarde saadud mõõgahoobi, mis pole kuigi ohtlik, on teine hoop läbistanud kopsu, mis on nii kardetav, et arst ei anna peaaegu mingit lootust.”

“Kas haavatu on teadvuse juures?”

“Täiesti.”

“Kas ta rääkida saab?”

“Raskustega, aga siiski saab.”

“Härra, lähme tema juurde. Vannutame teda tõtt rääkima Jumala nimel, kes ta võib-olla peatselt enda juurde kutsub. Võtan ta kohtunikuks ta enda asjas ja ma usun, mis ta räägib.”

Härra de La Trémouille jäi hetkeks mõttesse. Kuna aga oli raske teha arukamat ettepanekut, võttis ta selle vastu.

Mõlemad läksid alla tuppa, kus lamas haavatu. Bernajoux, nähes sisse astuvat kahte üllast isandat, kes teda vaatama tulid, püüdis end voodis üles ajada, oli aga liiga nõrk ja langes jõuetuna peaaegu teadvusetult voodile tagasi.

Härra de La Trémouille ligines haavatule ja andis talle nuusksoola hingata, mis tõi ta uuesti teadvusele. Härra de Tréville palus härra de La Trémouille’l ise haiget küsitleda, sest ta ei tahtnud, et teda võidaks süüdistada haige mõjutamises.

Juhtuski nii, nagu härra de Tréville oli arvanud. Elu ja surma piiril kõikudes ei tulnud Bernajoux’le hetkekski mõttesse tõde varjata. Ta jutustas kahele isandale kõik täpselt nii, nagu oli olnud.

Ja seda oli härra de Tréville soovinudki. Ta soovis Bernajoux’le peatset paranemist, jättis jumalaga härra de La Tremouille’ga, tuli tagasi koju ja laskis neljale sõbrale otsekohe teatada, et ootab neid lõunasöögile.

Härra de Tréville’i juurde kogunes suursugune seltskond, muuseas kõik kardinali vastased. Seega on arusaadav, et vestlus keerles kogu lõunasöögi vältel kahe lüüasaamise ümber, mis oli tabanud Tema Eminentsi kaardiväelasi. Kuna d’Artagnan oli olnud mõlemal korral päevakangelane, langes temale kogu õnnitlustesadu. Athos, Porthos ja Aramis nõustusid sellega meeleldi – ja seda mitte ainult heade sõpradena, vaid ka inimestena, keda sageli on kiitustega üle külvatud ja kes seekord võisid kogu au d’Artagnanile jätta.

Kella kuue paiku teatas härra de Tréville, et on aeg minna Louvre’isse. Kuna Tema Majesteedi poolt määratud audientsiaeg oli läbi, siis ei läinud ta kõrvalukse kaudu, vaid ootas nelja noormehega vastuvõturuumis. Kuningas polnud veel jahilt tagasi jõudnud. Õukondlaste hulka sulanud noormehed said oodata vaevalt pool tundi, kui avanesid kõik uksed ja teatati Tema Majesteedi saabumisest.

Selle teate peale tundis d’Artagnan, kuidas värin käis läbi kogu keha. Tõenäoliselt pidi saabuv hetk otsustama tema edaspidise elukäigu. Seepärast kiindusid ta silmad hirmunult uksele, kust pidi sisse astuma kuningas.

Louis XIII ilmus. Ta sammus kõige ees. Ta oli veel jahirõivastuses, üleni tolmune, säärsaapad jalas ja piits käes. Esimesest pilgust mõistis d’Artagnan, et kuningas oli väga vihane.

Kuigi Tema Majesteedi halb tuju oli ilmne, ei takistanud see õukondlasi tema möödumisel spaleeri moodustamast: kuninglikes vastuvõtutubades eelistatakse saada pigem vihase pilgu osaliseks, kui hoopis tähele panemata jääda. Kolm musketäri ei kõhelnud ja astusid sammu ettepoole. D’Artagnan seevastu puges nende selja taha. Vaatamata sellele, et kuningas Athost ja Aramist isiklikult tundis, möödus ta neile pilku heitmata, neid kõnetamata, otsekui poleks ta neid iialgi varem näinud. Kui kuninga silmad hetkeks härra de Tréville’il peatusid, kannatas too kuninga pilgu niisuguse kindlusega välja, et kuningas pidi silmad ära pöörama. Seejärel, ikka veel omaette pomisedes, siirdus Tema Majesteet oma ruumidesse.

“Asi on halb,” ütles Athos naeratades, “sedakorda me veel ordukavalerideks ei saa.”

“Oodake mind kümme minutit,” ütles härra de Tréville, “ja kui ma selle aja jooksul tagasi ei tule, siis minge minu juurde. Kauem pole mõtet oodata.”

Neli noormeest ootasid kümme minutit, veerand tundi, kakskümmend minutit. Kui nad nägid, et härra de Tréville ei tule, lahkusid nad tuleviku pärast muret tundes.

Härra de Tréville astus julgelt kuninga kabinetti. Ta leidis Tema Majesteedi väga halvas tujus. Kuningas istus tugitoolis ja peksis piitsavarrega vastu saapaid. Sellegipoolest küsis de Tréville ülirahulikult, kuidas Tema Majesteet ennast tunneb.

“Halvasti, härra, väga halvasti,” vastas kuningas, “mul on igav.”

Tõepoolest, igavus oli Louis XIII raskeim haigus. Sageli kutsus ta mõne õukondlase, viis ta endaga akna juurde ja ütles talle: “Härra see ja see, tundkem koos igavust.”

“Kuidas? Teie Majesteedil on igav!” ütles härra de Tréville. “Kas te ei ole siis täna jahilõbu nautinud?”

“Tõesti suurepärane lõbu, mu härra! Vannun oma hingeõnnistuse juures, kõik käib alla. Ei tea, kas jahiloomad ei jäta enam jälgi või pole koertel nina. Me ajame üles seitsmeaastase põdra, jälitame kuus tundi ja kui saak on peaaegu käes, kui Saint-Simon tõstab juba võidupuhumiseks sarve, siis äkki pöördub kogu koertekari ümber ja tormab mingit üheaastast põtra taga ajama. Te näete, ma pean loobuma ajujahist niisamuti, nagu ma pistrikujahist loobusin. Oh, härra de Tréville, ma olen õnnetu kuningas. Mul oli järel veel üksainus jahipistrik, ja üleeile kärvas seegi.”

“Tõepoolest, teie kõrgus, ma mõistan teie meeleheidet, see on suur õnnetus. Aga teil peaks veel hea hulk raudkulle ja pistrikke järel olema.”

“Aga ei ole enam ainustki inimest, kes neid dresseeriks. Pistrikutaltsutajad surevad välja. Mina üksi tunnen veel ajujahikunsti. Kui mind enam ei ole, on kõik läbi. Siis hakatakse jahti pidama lõksude, püüniste ja püünisaukudega. Oh, oleks mul ometi aega õpilasi välja õpetada! Aga ei! Härra kardinal ei jäta mind minutikski rahule. Ta räägib Hispaaniast, räägib Austriast, räägib Inglismaast. Ah, muide, kuna jutt on härra kardinalist, siis pean teile ütlema, et ma ei ole teiega rahul, härra de Tréville.”

De Tréville oli oodanud, millal kuningas sellega lagedale tuleb. Ta tundis kuningat küllalt kaua ja mõistis, et kõik need kaebused olid ainult eelmänguks, enese ülesärritamine, et julgust koguda. Lõpuks jõudis ta välja sinna, kuhu oli tahtnud jõuda.

“Millega oli mul õnnetus Teie Majesteedi pahameel ära teenida?” küsis härra de Tréville sügavaimat imestust teeseldes.

“Kas te siis nii täidate oma kohust, mu härra?” jätkas kuningas, ilma et oleks otseselt vastanud härra de Tréville’i küsimusele. “Kas ma selleks nimetasin teid musketäride kapteniks, et teie mehed võiksid tappa inimese, kogu kvartali ärevusse ajada ja lõpuks Pariisile tule otsa pista. Teie aga ei räägi sellest sõnagi. Muidugi, ma ilmselt kiirustan teie süüdistamisega, sest kahtlemata olete korrarikkujad juba trellide taha pistnud ja tulite mulle teatama, et nende üle on juba kohut mõistetud.”

“Teie kõrgus,” vastas härra de Tréville rahulikult, “vastuoksa, ma tulin paluma, et kohut mõistaksite teie.”

“Kelle üle siis?” hüüdis kuningas.

“Laimajate üle,” vastas härra de Tréville.

“Soo! Vaat kus alles uudis!” sõnas kuningas. “Kas te tahate öelda, et teie kolm neetud musketäri, Athos, Porthos, Aramis, ja see bearni nooruk ei karanudki nagu meeletud vaese Bernajoux’ kallale ja ei kohelnud teda nii, et ta praegu on tõenäoliselt teise ilma rändamas? Kas te tahate öelda, et nad ei piiranud hertsog de La Trémouille’ maja? Et nad ei tahtnud seda põlema panna? Sõja ajal poleks see küll suurem õnnetus olnud, sest maja on ju hugenottide pesa. Rahuajal aga annab see halba eeskuju. Öelge, kas te tahate kõike seda eitada?”

“Kes jutustas teile selle ilusa loo, teie kõrgus?” küsis härra de Tréville rahulikult.

“Kes jutustas? Ja kes peaks see olema, kui mitte too, kes valvab siis, kui mina magan, kes töötab siis, kui mina lõbutsen, kes juhib kõike nii kuningriigis kui ka väljaspool kuningriiki, nii Prantsusmaal kui ka Euroopas.”

“Tema Majesteet kõneleb kahtlemata Jumalast,” sõnas härra de Tréville. “Ma ei tea kedagi peale Jumala, kes võiks nii palju Tema Majesteedist kõrgemal seista.”

“Ei, härra. Ma kõnelen riigi tugisambast, oma ainukesest teenrist, ainsast sõbrast, härra kardinalist.”

“Teie kõrgus, Tema Eminents ei ole Püha Isa.”

“Mis te sellega mõtlete, härra?”

“Seda, et ainult paavst on ilmeksimatu, tema kardinalide kohta see ei kehti.”

“Te tahate siis öelda, et ta mind petab? Et ta mind reedab? Tähendab, te süüdistate teda. Kõnelge, tunnistage avameelselt, et te teda süüdistate!”

“Ei, teie kõrgus, tahan öelda, et ta eksib. Tahan öelda, et teda on halvasti informeeritud. Tahan öelda, et ta kiirustas Teie Majesteedi musketäride süüdistamisega, et ta on nende suhtes ebaõiglane ja et ta ei kogunud andmeid usaldusväärsetest allikatest.”

“Hertsog de La Trémouille ise on süüdistuse esitanud. Mis te selle kohta ütlete?”

“Teie kõrgus, ma võiksin vastata, et ta ise on asjast liiga huvitatud, et olla küllalt erapooletu tunnistaja. Kuid ma olen kaugel sellest. Tunnen hertsogit kui aumeest ja ma olen nõus sellega, mis tema ütleb. Aga ainult ühel tingimusel, teie kõrgus.”

“Missugusel tingimusel?”

“Et Tema Majesteet laseks ta enda juurde kutsuda, küsitleks teda nelja silma all ja et mina võiksin otsekohe pärast hertsogi lahkumist Tema Majesteediga kohtuda.”

“Või nii!” ütles kuningas. “Ja te nõustute sellega, mida kõneleb härra de La Trémouille?”

“Jah, teie kõrgus.”

“Teie nõustute tema otsusega?”

“Kahtlemata.”

“Ja nõustute ka kahjutasuga, mis ta nõuab?”

“Kindlasti.”

“La Chesnaye! La Chesnaye!” hüüdis kuningas.

Louis XIII ustav kammerteener, kes alati ukse taga seisis, astus sisse.

“La Chesnaye,” ütles kuningas, “saatke otsekohe härra de La Tremouille’ järele. Tahan temaga veel täna õhtul kõnelda.”

“Kas Tema Majesteet annab sõna, et ta ei võta härra de La Tremouille’ ja minu vahel kedagi vastu?”

“Mitte kedagi, aadliku ausõna.”

“Niisiis nägemiseni homme, teie kõrgus.”

“Nägemiseni, härra.”

“Mis kellaajal soovib Tema Majesteet mind näha?”

“Ükskõik mis ajal.”

“Kardan Tema Majesteedi üles äratada, kui liiga vara tulema juhtun.”

“Üles äratada? Nagu ma magaksin. Ma ei maga enam üldse, härra, unelen vaid mõnikord, see on kõik. Tulge nii vara kui soovite, tulge kell seitse. Kuid hoidke alt, kui teie musketärid süüdlasteks jäävad!”

“Kui musketärid on süüdi, teie kõrgus, siis antakse süüdlased Tema Majesteedi kätte. Te võite talitada nendega oma heaksarvamise järgi. Kas Tema Majesteedil on veel soove? Käskige, olen valmis teie korraldusi täitma.”

“Ei, mu härra. Asjata ei nimetata mind Louis Õiglaseks. Niisiis nägemiseni, härra.”

“Jumal kaitsku seni Tema Majesteeti.”

Kuningas magas juba kord vähe, aga härra de Tréville magas veel halvemini. Juba õhtul oli ta lasknud kolmele musketärile ja nende sõbrale teatada, et nad hommikul poole seitsmeks tema juurde tuleksid. Ta võttis nad endaga kaasa, ei tõotanud ega lubanud neile aga midagi. Ka ei varjanud ta, et nende ja isegi tema enese saatus ripub juuksekarva otsas.

Härra de Tréville jättis musketärid kõrvalsissekäigu trepi juurde ootama, et nad juhul, kui kuningas on ikka veel pahane, võiksid märkamatult kaduda. Kui aga kuningas nõustub neid vastu võtma, tarvitses neid ainult kutsuda.

Kui härra de Tréville kuninga ootetuppa astus, leidis ta sealt La Chesnaye, kes teatas, et hertsog de La Trémouille jõudis eile koju liiga hilja, et veel samal õhtul Louvre’isse ilmuda. Hertsog de La Trémouille oli just äsja saabunud ja viibib parajasti kuninga juures.

Härra de Tréville oli selle üle väga rõõmus. Nõnda võis ta kindel olla, et mingi võõras mõju ei saa tungida de La Trémouille’ seletuse ja tema vahele.

Tõepoolest, vaevalt kümne minuti möödudes avanes kuninga kabineti uks ja härra de Tréville nägi sealt väljumas hertsog de La Tremouille’d, kes astus tema juurde ja ütles:

“Härra de Tréville, Tema Majesteet laskis mind kutsuda, et teada saada, mis minu majas eile hommikul juhtus. Ma rääkisin tõtt, see tähendab, et süüdi olid minu mehed ja ma olen valmis teie ees vabandama. Kuna kohtan teid nüüd, siis palun suvatsege vastu võtta minu vabandus ja pidage mind alati oma sõbraks.”

“Härra hertsog,” ütles de Tréville, “uskusin teie aususesse nii kindlalt, et ei soovinud ühtegi teist kaitsjat Tema Majesteedi juures. Ma näen, et ma ei eksinud. Tänan teid selle eest, et Prantsusmaal on veel mehi, kelle kohta võib eksimatult öelda seda, mis mina teie kohta ütlesin.”

“Hästi, hästi!” ütles kuningas, kes kuulas kõiki neid meelitusi uksel seistes. “Tréville, öelge talle ainult, et kui ta tahab olla teie sõber, siis mina tahan olla tema sõber. Kuid ta on jätnud mind hooletusse. Juba kolm aastat pole ma teda näinud ja saan teda näha ainult siis, kui lasen teda kutsuda. Öelge talle kõike seda minu poolt, sest selliseid asju ei saa üks kuningas ise ütelda.”

“Tänan, teie kõrgus, tänan,” vastas hertsog. “Teie Majesteet teab väga hästi – ma ei ütle seda muidugi härra de Tréville’i kohta – , et kõige ustavamad pole mitte need inimesed, keda ta pidevalt kohtab.”

“Ah, te kuulsite, mis ma ütlesin. Seda parem, seda parem,” lausus kuningas ukse juurde tulles. “Ah, see olete teie, Tréville. Kus on siis meie musketärid? Ma ütlesin ju teile üleeile, et te nad kaasa tooksite. Miks te ei ole seda teinud?”

“Nad on all, teie kõrgus. Kui lubate, La Chesnaye läheb ja käsib neil üles tulla.”

“Ja-jaa, tulgu otsekohe. Kell saab kaheksa, kell üheksa ootan ma külalist. Härra hertsog, te võite minna, kuid tulge mind kindlasti jälle vaatama. Astuge sisse, Tréville!”

Hertsog kummardas ja väljus. Sel hetkel, kui ta ukse avas, ilmusid La Chesnaye juhtimisel ülemisele trepiotsale kolm musketäri ja d’Artagnan.

“Tulge, tulge, mu vaprad mehed,” ütles kuningas, “pean teiega tõrelema.”

Musketärid lähenesid ja kummardasid. D’Artagnan tuli nende järel.

“Pagana pihta! Te lõite neljakesi kahe päeva jooksul seitse Tema Eminentsi kaardiväelast rivist välja!” jätkas kuningas. “See läheb liiale, mu härrad. Kui asi nii edasi kestab, on Tema Eminents sunnitud iga kolme nädala tagant oma väeosa koosseisu uuendama ja mina pean kogu karmusega ediktidest kinni pidama. Kui oleks tegemist ühe juhusega, poleks mul selle vastu midagi. Aga kahe päevaga seitse, ma kordan, seda on juba liiga palju.”

“Teie kõrgus, Tema Majesteet näeb, kui väga nad kurvastavad ja kuidas nad kahetsedes vabandust tulid paluma.”

“Kurvastavad ja kahetsevad! Hm!” sõnas kuningas. “Ma ei usalda küünevõrdki nende silmakirjalikku ilmet, eriti selle gaskoonlase nägu. Tulge siia, härra!”

D’Artagnan, kes mõistis, et need sõnad olid määratud temale, astus meeltheitva ilmega lähemale.

“Kuulge! Miks te ütlesite mulle, et see oli noormees? See on ju laps, härra de Tréville, tõeline laps! Siis tema andiski Jussacile selle hirmsa hoobi?”

“Ja kaks suurepärast mõõgahoopi Bernajoux’le.”

“Kas tõesti?”

“Kõnelemata sellest, et kui ta poleks mind Bicarat’ käest päästnud, ei langeks mulle kindlasti osaks au praegusel hetkel Teie Majesteedile alandlikult lugupidamist avaldada,” ütles Athos.

“Härra de Tréville, see bearnlane on ju tõeline kurat, oh sa sarviline saatan! kui kasutada minu isa, kadunud kuninga sõnu. Selle ameti juures muutub palju kuubi auklikuks ja murdub palju mõõku. Aga gaskoonlased on ikka veel vaesed, eks ole?”

“Teie kõrgus, pean ütlema, et pole veel leitud kullalademeid nende mägedes, kuigi Jumal võlgneb niisuguse ime vastutasuks selle eest, kuidas gaskoonlased teie kuningast isa taotlusi toetasid.”

“Sellega tahetakse muidugi öelda, et gaskoonlased on ka minu kuningaks teinud, eks ole, Tréville, sest ma olen oma isa poeg? Olgu pealegi, ma ei eita seda. La Chesnaye, minge tuhnige mu taskutes ja vaadake, ehk leiate nelikümmend pistooli. Ja kui te need leiate, siis tooge minu kätte. Ja nüüd, noormees, kõnelge ausalt, kuidas see juhtus.”

D’Artagnan jutustas üksikasjaliselt eilsest seiklusest: kuidas ta ei saanud magada rõõmu pärast, et saab näha Tema Majesteeti; kuidas ta seepärast tuli kolm tundi enne audientsi sõprade juurde; kuidas nad olid koos mänguplatsile läinud; kuidas Bernajoux oli teda pilganud ta kartuse pärast saada palliga vastu nägu; kuidas Bernajoux pilkamise eest peaaegu eluga oleks maksnud ning kuidas härra de La Tremouille, kes milleski süüdi polnud, pidi peaaegu majast ilma jääma.

“Kõik oli nii,” sosistas kuningas. “Jah, just nii kandis ka hertsog mulle asjast ette. Vaene kardinal! Kahe päevaga seitse meest, ja pealegi kõige kallimad. Aga sellest on küllalt, mu härra, pidage meeles! Aitab! Te maksite kätte Férou tänava sündmuse eest ja veel rohkemgi. Te peate rahul olema.”

“Kui Teie Majesteet on rahul, oleme ka meie,” vastas Tréville.

“Jah, ma olen rahul,” lisas kuningas, võttis pihutäie kuldraha La Chesnaye käest ja andis selle d’Artagnanile. “See on tõendiks minu rahulolust,” ütles ta.

Tol ajal ei olnud veel moes uhkusemõisted, mis kehtivad tänapäeval. Aadlik võttis kuninga käest raha vastu ja ei tundnud end vähimalgi määral alandatuna. Nii pistis ka d’Artagnan nelikümmend pistooli häbenemata tasku ja tänas Tema Majesteeti südamest.

“Kell on juba pool üheksa,” sõnas kuningas pilku seinakellale heites. “Te võite minna, sest kell üheksa, nagu ma ütlesin, pean kedagi vastu võtma. Tänan teid truuduse eest, mu härrad. Ma võin teie truudusele loota ka tulevikus, kas pole nii?”

“Oo, teie kõrgus!” hüüdsid neli kaaslast justkui ühest suust. “Me laseme end Teie Majesteedi pärast kas või tükkideks raiuda.”

“Hästi, hästi, aga jääge parem siiski terveks. See on rohkem väärt ja saate olla mulle ka kasulikumad. Tréville,” lisas kuningas sosinal sel ajal, kui noormehed lahkusid, “kuna teil musketäride juures vaba kohta ei ole ja me pealegi otsustasime, et sellesse väeossa astumiseks peab eelnema õpiaeg, siis saatke see noormees oma õemehe härra des Essarts’i kaardiväelaste kompaniisse. Oh, pagan võtaks, Tréville, ma rõõmustan kardinali grimassi üle: ta on kindlasti maruvihane, see jätab mind aga ükskõikseks. Mul on õigus nii toimida.”

Kuningas viipas hüvastijätuks käega, Tréville väljus ja läks musketäride juurde, kes parajasti d’Artagnaniga neljakümmend pistooli jagasid.

Tema Majesteedi ennustus läks täide. Kardinal oli tõepoolest maruvihane. Ta viha kestis nii kaua, et kogu nädala ei ilmunud ta kaardimängu ajaks kuninga juurde. See kõik ei takistanud aga kuningat temale maailma lahkeimat nägu näitamast ja teda nähes igakord mesimagusalt küsimast:

“Mu härra, kuidas käib teie ustavate vaeste meeste Bernajoux’ ja Jussaci käsi?”