Читать книгу Kolm musketäri - Alexandre Dumas - Страница 8

Kui d’Artagnan oli lahkunud Louvre’ist ja küsinud sõpradelt nõu, mida teha oma osaga neljakümnest pistoolist, soovitas Athos korraldada Männikäbi kõrtsis tubli söömaaeg, Porthos andis nõu võtta teener, Aramis aga soovitas muretseda seisusekohane armuke.

Sööming toimus veel samal päeval ja teener serveeris laua juures. Söögi oli tellinud Athos, teenri muretsenud Porthos. Teener oli pikardlane, kelle kuulus musketär oli palganud samal päeval La Tournelle’i sillal, kus viimane vette sülitamise ja sellest tekkivate ringide vaatlemisega aega veetis.

Porthos arvas, et mainitud tegevus andis tunnistust järelemõtlikust ning vaatlevast loomusest, ja tõi mehe muude soovitusteta endaga kaasa. Aadliku tähtis ilme, kelle teenistusse ta uskus olevat astunud, veetles Planchet’d – nii oli pikardlase nimi. Ta oli aga veidi pettunud, kui nägi, et koha oli juba ära võtnud Mousquetoni-nimeline ametivend, ja kui Porthos talle teatas, et tema iseendast küllaltki suur majapidamine kahte teenrit ei vaja ning et tal tuleb d’Artagnani teenistusse astuda. Siiski, kui ta isanda lõunasöögi juures teenis ja nägi teda maksmisel pihutäit kuldraha taskust võtmas, arvas ta, et tema õnn on nüüd saabunud, ja tänas taevast, et on niisuguse kröösuse otsa sattunud. Selle veendumuse juures püsis ta kuni pidusöögi lõpuni, mille riismetega ta tegi tasa oma kauaaegse paastumise. Õhtul isanda voodit korraldades varisesid aga Planchet’ õhulossid kokku. Korteris, mis koosnes ees- ja magamistoast, oli üksainus voodi. Planchet heitis magama eestuppa d’Artagnani voodilt võetud tekile, ning tollel tuli edaspidi ilma tekita läbi ajada.

Athosel oli omakorda eriliselt väljaõpetatud teener, nimega Grimaud. Ta oli väga vaikne, see väärikas isand. Iseendast mõista on jutt Athosest. Juba viis-kuus aastat, kui ta elas tihedaimas sõpruses kaaslaste Porthose ja Aramisega, mäletavad need teda sageli naeratamas, mitte iialgi aga naermas. Ta kõneles lühidalt ja ilmekalt, rääkides ainult seda, mida pidas vajalikuks ja ei midagi rohkem: ei kaunistusi, ilustusi ega arabeske. Fakte esitas ta ilma kõrvalepisoodideta.

Kuigi Athos oli vaevalt kolmekümneaastane ja paistis silma nii keha- kui ka vaimuilu poolest, ei teadnud keegi, et tal oleks olnud armukest. Ta ei kõnelnud iialgi naistest, ent ta ei takistanud teisi oma juuresolekul neist kõnelemast, kuigi võis vaevalt mõista, et seda laadi vestlus, millest ta osa võttis ainult kibedate sõnade ja inimvaenulike märkustega, oli talle vastumeelne. Kinnisus, inimpõlgus ja vaikiv olek tegid temast peaaegu rauga. Jäädes truuks oma harjumustele, oli ta Grimaud’d õpetanud lihtsa käeviipe või kerge huulteliigutuse peale kuuletuma. Ta kõneles teenriga ainult erakordsel juhul.

Grimaud, kes kartis oma isandat nagu tuld, aga siiski oli temasse sügavalt kiindunud ja austas tema teravat mõistust, arvas nii mõnigi kord, et on hästi aru saanud oma isanda soovist, ja tormas käsku täitma, kuid toimis sealjuures otse vastu isanda tahtmist. Siis kehitas Athos õlgu ja nüpeldas Grimaud’d, ise seejuures vihastamata. Niisugustel päevadel rääkis ta natukene.

Porthos, nagu me võisime juba näha, oli iseloomu poolest Athose vastand. Ta ei kõnelnud mitte üksnes palju, vaid ka valjusti. Tema õigustuseks peab ütlema, et ta ei omistanud mingit tähelepanu sellele, kas teda kuulati või mitte. Ta kõneles rääkimismõnu ja enese kuulamise naudingu pärast. Ta rääkis kõigest, välja arvatud teadusest, viidates seejuures – tema oma sõnade – juba lapsepõlves juurdunud vihale teadlaste vastu. Ta oli vähem esinduslik kui Athos ja enda alaväärsuse tunnetamine oli ta alguses sageli muutnud ülekohtuseks aadliku vastu, keda ta hiilgava riietusega üle trumbata püüdis. Kuid ainuüksi lihtsa musketärimantli, peahoiaku ja kõnnakuga võitis Athos endale kuuluva koha, jättes tagaplaanile toretseva Porthose. Porthos leidis lohutust kiitlemises, täites härra de Tréville’i maja eestoa ja Louvre’i vahimaja juttudega oma hiilgavast edust naiste juures, Athos ei kõnelnud aga sellest iialgi. Praegusel momendil, olles jõudnud ametiaadlike juurest sõjameeste aadliseisuse juurde, advokaadiprouast parunessini, ei olnud jutt millestki vähemast kui välismaisest printsessist, kes olevat temast väga sisse võetud.

Vana kõnekäänd ütleb: “Kuidas isand, nõnda teener!” Asugem siis Athose teenri juurest Porthose teenri juurde, Grimaud’ juurest Mousquetoni juurde.

Mousqueton oli normandlane, kelle rahuarmastava nime Boniface oli ta isand vahetanud hoopis kõlavama – Mousquetoni vastu. Ta oli hakanud Porthose teenriks tingimusel, et saab tasuks ainult riietuse ja korteri, kuid need pidid olema hiilgavad. Lisaks nõudis ta kaks tundi päevas vaba aega, et pühenduda tegevusele, mis pidi rahuldama ta muud vajadused. Porthos oli tingimustega nõus: asi sobis suurepäraselt. Ta laskis õmmelda Mousquetonile oma vanadest riietest ja mantlitest kuued ning tänu väga osavale rätsepale, kes need hilbud ümberpööramisega uueks muutis – ja kelle naist kahtlustati selles, et ta tahab Porthost oma aristokraatlikest harjumustest loobuma sundida – nägi Mousqueton oma isanda kõrval üsna esinduslik välja.

Mis puutub Aramisesse, siis tema iseloomu oleme juba piisavalt kirjeldanud, pealegi, nagu ta kaaslastegi juures, võime me tema iseloomu kujunemist kõrvalt jälgida. Tema teenri nimi oli Bazin. Oma isanda lootuse tõttu astuda ühel päeval vaimulikku seisusesse kandis Bazin alati musta riietust, nagu on sobiv vaimuliku teenrile. Ta oli leebe, rahulik, veidi rasvunud kolmekümne viie kuni neljakümneaastane berriilane, kes isanda antud vaba aega kasutas vagade raamatute lugemiseks ning oskas hädakorral tagasihoidliku, kuid suurepärase lõuna valmistada. Kuid kõige ülejäänu suhtes oli Bazin pime, tumm, kurt ja tema truuduses võis kindel olla.

Nüüd, kus me vähemalt pealiskaudselt tunneme nii isandaid kui ka teenreid, asugem vaatlema kortereid, kus igaüks elas.

Athos elas Férou tänaval, paari sammu kaugusel Luxembourg’i lossist. Korter koosnes kahest väikesest korralikust möbleeritud toast üürimajas, mille veel noor ja tõepoolest kaunis perenaine talle asjatult silma tegi. Selle tagasihoidliku korteri seintel paistsid siin-seal silma üksikud jäljed möödunud hiilgusest: seal oli näiteks rikkalikult damaskitud terasest mõõk, mis kuju järgi otsustades pidi pärinema François I ajast ja mille kalliskividega inkrusteeritud käepide üksi võis oma kakssada pistooli väärt olla. Ometi, isegi kõige suuremas hädas ei nõustunud Athos seda pantima või müüma. Porthos oli kaua seda mõõka ihaldanud, ta oli valmis loovutama selle eest kümme aastat oma elust.

Kord, kui Porthosel oli kohtumine ühe hertsoginnaga, tahtis ta seda Athoselt laenata. Sõna lausumata tühjendas Athos oma taskud, korjas kokku kõik kalliskivid, kukrud, paelad ning kuldketid ja pakkus neid Porthosele, öeldes: “Mõõk aga on needitud seinale ja seda ei võeta sealt maha enne, kui mõõga isand korterist lahkub.” Peale mõõga kaunistas tuba portree, mis kujutas Henri III aegset väga elegantselt riietatud aadlikku, Püha Vaimu orden rinnal. Portreel oli midagi ühist Athose näojoontega: teatav perekondlik sarnasus, mis lubas oletada, et see suursugune aadlik, kuningliku ordu kavaler, oli üks Athose esivanematest.

Lõpuks oli kaminal suurepärane nikerdatud kastike, mis kandis samasugust vappi kui mõõk ning portree ja mis ülejäänud asjade seas oma peenusega teravalt silma paistis. Kastikese võtit kandis Athos alati kaasas. Ühel päeval oli ta selle avanud Porthose juuresolekul, kes võis siis kindlaks teha, et kastike sisaldas ainult kirju ja pabereid: kahtlemata armastuskirjad ja perekonnapaberid.

Porthos elas Vieux-Colombier’ tänaval avaras ja pealtnäha uhkes korteris. Iga kord, kui Porthos mõne sõbra saatel korteri akendest möödus, kus alati ühe akna juures seisis paraadlivreesse riietatud Mousqueton, tõstis ta käe ja ütles: “Siin ma elan.” Kunagi ei olnud aga Porthos kodus, iialgi ei kutsunud ta kedagi sisse ja ükski inimene ei võinud kujutleda, missuguseid tõelisi rikkusi see hiilgav fassaad varjas.

Aramis elas buduaarist, söögitoast ja magamistoast koosnevas väikeses korteris. Magamistoa aknad – tuba asus esimesel korrusel nagu korteri ülejäänud ruumidki – avanesid värskesse rohelusse uppunud väikesesse varjulisse aiakesse, kuhu ei saanud tungida naabri pilk.

Kuidas elas d’Artagnan, see on meil juba teada ja me tegime tutvust ka tema teenri isand Planchet’ga.

D’Artagnan, kes oli loomult väga uudishimulik, nagu on seda muide üldse inimesed, kellel on intrigaani kalduvusi, püüdis iga hinna eest teada saada, kes on õieti Athos, Porthos ja Aramis. Sõjameeste nimede taha varjas iga noormees oma aadlikunime, eriti Athos, kelles juba ljöö kauguselt võis tunda suursugust aadlikku. Nii pöördus d’Artagnan Porthose poole, et saada andmeid Athose ja Aramise kohta, ja Aramise poole, et tundma õppida Porthost.

Kahjuks ei teadnud ka Porthos oma vaikiva kaaslase elust rohkem kui ainult kuulujuttude järgi. Räägiti, et ta oli armuasjades suure õnnetuse läbi elanud ja et hirmus reetmine oli igaveseks mürgitanud selle ülla mehe elu. Milles see reetmine seisnes? Seda ei teadnud keegi.

Porthose elu – välja arvatud tema tõeline nimi, mida nagu ta kaaslastegi nimesid teadis ainult härra de Tréville – oli kerge mõista. Et ta oli tühine ja lobisemishimuline, võis temast läbi näha otsekui kristallist. Uurijat oleks võinud eksitada vaid see, kui ta oleks uskunud kõike, mis ta enesest rääkis.

Kuigi näis, et Aramisel ei ole saladusi, oli ta ometi väga salapärane nooruk. Harva vastas ta küsimustele, mis esitati teiste kohta, ja põikles kavalalt kõrvale neist, mis puudutasid teda ennast. Ühel päeval, kui d’Artagnan oli tema käest Porthose kohta lähemaid üksikasju pärinud ja saanud kuulda kuulujutust musketäri hiilgavast edust ühe printsessi juures, tahtis d’Artagnan teada, kuidas on lood kaasvestleja enese armuseiklustega, ja küsis:

“Ja teie ise, kulla kaaslane, teie, kes te teiste parunessidest, krahvitaridest ja printsessidest küll kõnelete?”

“Lubage,” katkestas teda Aramis, “ma rääkisin neist ainult seepärast, et Porthos nende kaunite lugudega ise minu juuresolekul on kiidelnud. Aga uskuge mind, kallis härra d’Artagnan, kui ma oleksin seda mõnest teisest allikast kuulnud, või kui Porthos oleks selle mulle usaldanud, siis ei leiaks te teist nii diskreetset pihiisa kui mina.”

“Selles ma ei kahtle,” jätkas d’Artagnan, “aga mulle näib, et ka teie ise olete üsna lähedalt tuttav vappidega, mida tõendab toosama tikitud taskurätt, tänu millele oli mul au teiega tutvuda.”

Sel korral ei vihastanud Aramis sugugi, vaid vastas kõige tagasihoidlikumal ilmel mahedalt:

“Ärge unustage, mu armas, et ma tahan hakata vaimulikuks ja seepärast põgenen kõigi ilmlike lõbude eest. Taskurätt, mida te nägite, ei olnud mulle kingitud, vaid üks sõber unustas selle minu juurde. Ma pidin selle peitma, et mitte teda kompromiteerida – teda ja daami, keda ta armastab. Mina isiklikult järgin selles asjas targa Athose eeskuju – tal ei ole samuti armukest nagu minulgi.”

“Miks, kuradi pärast! Te ei ole ju preester, vaid musketär.”

“Musketär ainult ajutiselt, mu kallis, nagu ütleb selle kohta kardinal, musketär vastu tahtmist, südames aga olen ma vaimulik, uskuge mind. Athos ja Porthos sokutasid mind siia, et ma millegagi tegeleksin. Parajasti siis, kui mind pidi vaimulikuks pühitsetama, oli mul väike pahandus… Aga see kõik ei huvita teid põrmugi ja ma raiskan ainult teie kallist aega.”

“Mitte sugugi, see huvitab mind väga,” hüüdis d’Artagnan, “pealegi ei ole mul praegu midagi ees.”

“Minul aga on palvelugemisaeg,” vastas Aramis, “lisaks sellele pean ma tegema mõned värsid proua d’Aiguillonile ja siis Saint-Honoré tänavalt läbi minema ning proua Chevreuse’i jaoks põsepuna ostma. Te näete, kallis sõber, kui teil pole kiiret, siis minul seevastu on väga kiire.” Aramis ulatas oma noorele kaaslasele sõbralikult käe ja jättis jumalaga.

Vaatamata pingutustele ei saanud d’Artagnan oma kolme uue sõbra kohta midagi rohkem teada. Nii otsustas ta esialgu uskuda kõike, mida nende minevikust räägiti, jäädes lootma kindlamaid ja ulatuslikumaid andmeid tulevikus. Seni näis Athos talle Achilleusena, Porthos Aiasena ja Aramis Joosepina.

Muidu oli aga nelja noormehe elu lõbus. Athos mängis, kuid alati õnnetult. Siiski ei laenanud ta iialgi ainustki soud oma sõpradelt, kuigi tema enda kukkur oli alati sõprade käsutuses. Kui ta juhtus ausõna peale mängima, siis äratas ta oma võlausaldaja järgmisel päeval kell kuus hommikul, et talle võlga tasuda.

Porthosel käis hasartmäng hooti. Võidukatel päevadel oli ta särav ja ülbe. Kaotuse korral kadus ta mõneks päevaks jäljetult ning ilmus hiljem välja, kahvatu ja mossis, kuid alati raha taskus.

Aramis ei mänginud iialgi. Ta oli kõige halvem musketär ja viletsaim külaline, keda võib ette kujutada. Alati pidi ta töötama. Mõnikord keset lõunasööki, kui kõik veinijoovastuses ja juthoos arvasid, et võiks veel paar-kolm tundi lauas istuda, tõusis Aramis meeldivalt naeratades, vaatas kella ja lahkus seltskonnast, et minna konsulteerima ühe teoloogiga, nagu ta ütles. Teinekord jälle läks ta koju väitekirja kirjutama ja palus sõpru end mitte tülitada.

Sellistel puhkudel ilmus Athose huulile meeldiv nukker naeratus, mis nii väga sobis ta õilsale näole, Porthos aga jõi ja vandus, et Aramisest ei saa iialgi midagi rohkemat kui külaküree.

D’Artagnani teener Planchet talus väärikalt oma saatust. Ta sai kolmkümmend soud päevas ja terve kuu jooksul tuli ta koju rõõmsana kui linnuke, olles oma isanda vastu lahke. Kui aga tuul hakkas Fossoyeurs’i tänava majapidamisele teiselt poolt puhuma, see tähendab, kui kuningas Louis XIII nelikümmend pistooli oli peaaegu ära söödud, hakkas Planchet kaebama. Athose meelest ajasid need kaebused iiveldama, Porthose arvates olid nad sündsusetud ja Aramise meelest naeruväärsed. Athos soovitas d’Artagnanil see veidrik minema saata, Porthos soovitas teda enne veel nüpeldada, Aramis omakorda arvas, et üks isand on kohustatud kuulama enda kohta ainult meeldivaid sõnu.

“Teil on seda kerge ütelda,” sõnas d’Artagnan, “teil, Athos, kes te Grimaud’ga täielikus vaikuses elate, tal kõnelemise ära keelate ja järelikult temaga iialgi sõnavahetusse ei satu; samuti teil, Porthos, sest te elate hiilgavat elu ja olete teener Mousquetoni silmis jumal; ja lõpuks teil, Aramis, kes te alati teoloogia uurimise tõttu hajameelne olete ja sellega oma tasasele ning usklikule teenrile Bazinile sügavat austust sisendate. Aga mis pean tegema mina, et Planchet’s enda vastu kiindumust, usku või austust äratada, mina, kellel pole kindlat elukohta ega varandust ja kes ma pole ei musketär ega isegi kaardiväelane?”

“Lugu on tõsine,” vastasid kolm sõpra. “See on sisemine asi. Teenritega on lugu samuti nagu naistega. Neile tuleb kohe alguses koht kätte näidata. Mõtelge selle üle järele.”

D’Artagnan mõtles järele ja otsustas esialgu Planchet läbi kolkida, mida ta tegi temale omase kohusetundlikkusega. Pärast seda kui d’Artagnan oli teenrit korralikult nüpeldanud, keelas ta Planchet’l ilma loata teenistusest lahkuda. Ta lisas:

“Tulevik ei peta mind, kindlasti tulevad paremad ajad. Kui sa minu juurde jääd, oled sa tehtud mees. Mina olen liiga hea isand, et jätta sind õnnest ilma ja lasta sul sinu nõudmise peale lahkuda.”

Musketäride juures põhjustas see teguviis sügavat austust d’Artagnani diplomaatiliste võimete vastu. Planchet oli samuti vaimustusest haaratud ja ei rääkinud enam äraminekust.

Neljal noormehel oli ühine elu. D’Artagnan, kellel polnud mingeid harjumusi, sest ta tuli provintsist ja sattus tema jaoks täiesti uude maailma, võttis sõprade harjumused otsekohe omaks.

Talvel tõusti kell kaheksa, suvel kella kuue paiku. Seejärel mindi härra de Tréville’i juurde päevakäsu järele ja üldist olukorda uurima. Kuigi d’Artagnan ei olnud musketär, täitis ta nende kohustusi liigutava täpsusega. Pidevalt käis ta valves, olles kaaslaseks sellele, kes parajasti teenistuses oli. Musketäride majas tunti d’Artagnani ja kõik pidasid teda heaks kaaslaseks. Härra de Tréville oli teda esimesest pilgust õigesti hinnanud, kiindus temasse ja ei väsinud teda kuningale soovitamast.

Ka kolm musketäri armastasid oma noort sõpra väga. Nelja kaaslase sõprus, vajadus üksteist neli-viis korda päeva jooksul näha, olgu siis duelli, asja või lõbu pärast, sundis neid varjuna üksteise kannul käima ja alati võis lahutamatuid kohata üksteise otsinguil Luxembourg’ist Saint-Sulpice’i väljakuni ja Vieux-Colombier’ tänavast Luxembourg’ini.

Härra de Tréville’i lubadustega aga läks asi vahepeal oma rada. Ühel ilusal päeval andis kuningas käsu rüütel des Essarts’ile võtta d’Artagnan oma kaardiväkke kadetiks. Ohates ajas d’Artagnan mundri selga. Ta oleks andnud kümme aastat oma elust, kui oleks võinud selle vahetada musketärimantli vastu. Seda õnne tõotas talle härra de Tréville kaheaastase katseaja järel, mis pealegi võis lüheneda, kui d’Artagnanil on juhust osutada kuningale mingi teene või korda saata mõni hiilgav kangelastegu. D’Artagnan lahkus selle lubaduse peale ja alustas järgmisest päevast teenistuskohustuste täitmist.

Nüüd oli tulnud kord Athose, Porthose ja Aramise kätte pidada valvet koos d’Artagnaniga, kui too oli postil. Niiviisi sai rüütel des Essarts’i kompanii d’Artagnani vastuvõtmise päeval tegelikult oma teenistusse neli meest.