Читать книгу Kolm musketäri - Alexandre Dumas - Страница 15

Platsile kogunenud rahvasumm ei olnud tulnud inimese võllatõmbamist jälgima, vaid hoopis poodut vaatama.

Tõld, mis hetkeks oli peatunud, hakkas jälle liikuma, tungis läbi rahvamurrust, jätkas oma teed, veeres piki Saint-Honoré tänavat, pööras seejärel Bons-Enfants’i tänavale ja peatus ühe madala ukse ees.

Uks avanes, kaks vahti võtsid oma käte vahele Bonacieux’, keda toetas kaardiväelane. Ta tõugati koridori, sunniti trepist üles minema ja pandi ühte ootetuppa istuma.

Kõiki neid liigutusi oli ta teinud täiesti masinlikult. Ta oli kõndinud kui unes, oli näinud ümbritsevaid asju otsekui läbi udu, ta kõrvad olid tajunud hääli, ilma et ta neid oleks mõistnud. Sel silmapilgul oleks võidud teda hukata, ilma et ta enesekaitseks kättki oleks tõstnud või armupalveks piiksugi teinud.

Nii istus ta pingil, selg vastu seina, käed rippu, täpselt samal kohal, kuhu valvurid olid ta jätnud.

Kuna ta aga enese ümber mitte midagi kohutavat ei näinud, kuna ühestki asjast ei võinud arvata, et teda ähvardaks tõeline hädaoht, kuna ta iste oli meeldivalt polsterdatud, seinad kauni Córdoba nahaga kaetud ja laiad punased kuldsete nööridega kinnitatud damasteesriided akende ees rippusid, siis jõudis ta vähehaaval arusaamisele, et ta hirm oli liialdatud, ja ta hakkas pead üles ja alla, vasakule ja paremale liigutama.

Sellest liigutusest, mille juures teda keegi ei takistanud, kogus ta veidi julgust ja söandas enne ühe, siis teise jala välja sirutada. Lõpuks, toetudes mõlemale käele, tõusis ta pingilt ja seisiski jalul.

Sel hetkel lükkas heatahtliku välimusega ohvitser ukseportjääri kõrvale, vahetas veel mõne sõna kõrvaltoas oleva isikuga ja pöördus siis vangi poole:

“Kas teie nimi on Bonacieux?” küsis ta.

“Jah, härra ohvitser, teie teenistuses,” kogeles kaupmees pigem pooloimetult.

“Minge sisse,” sõnas ohvitser.

Ja ta astus kõrvale, et kaupmeest mööda lasta. Too kuuletus sõnalausumata ja astus tuppa, kus teda ilmselt oodati.

See oli ruumikas, suletud ja umbne kabinet, mille seinu kaunistasid mitmesugused rünnaku- ja kaitserelvad. Kaminas põles tuli, kuigi oli alles vaevalt septembri lõpp. Toa keskel seisis kandiline raamatute ja paberitega kaetud laud, mille peale oli laotatud tohutu suur La Rochelle’i linna plaan.

Kamina ees seisis keskmist kasvu mees, kõrgi ning uhke ilmega, läbitungivate silmadega, laia lauba ja kõhna näoga, mida terav lõuahabe ja vurrud lasksid veel pikemana paista. Kuigi mees oli vaevalt kolmekümne kuue või seitsme aastane, oli ta juustes, habemes ja vurrudes juba hõbedat. Kuigi ta ei kandnud mõõka, oli mehel täiesti sõjamehelik välimus. Kerge tolmukorraga kaetud pühvlinahast saapad osutasid, et ta oli päeval ratsutamas käinud.

See mees oli Armand-Jean Duplessis, kardinal de Richelieu. Mitte mees, keda meile tavaliselt kujutatakse – raugalikult nõder, märtrina kannatav, füüsiliselt murtud, roidunud häälega, maetud tugitooli sügavusse otsekui enneaegsesse hauda ja elades veel ainult oma geeniuse jõust ning võideldes Euroopaga ainult vaimu raugematu pingutuse abil – , vaid mees, nagu ta tol ajal tõeliselt oli – osav ja galantne rüütel, juba siis nõrga kehaehitusega, kuid seda tugevama vaimujõuga, mis tegi temast erakordseima mehe, kes kunagi elanud. See oli siis, kui ta toetas Nevers’i hertsogit Mantua hertsogiriigis, kui ta vallutas Nimes’i, Castres’i ja Uzès’i, valmistus inglasi Ré saarelt välja ajama ja asus piirama La Rochelle’i.

Esimesel hetkel ei osutanud miski, et tegemist on kardinaliga, ja neil, kes ei tundnud teda nägupidi, oli võimatu arvata, kelle ees nad seisavad.

Vaene poodnik jäi uksele seisma, kuna meie kirjeldatud mees teda pilguga puuris, otsekui püüdes tungida tema elu mineviku sügavusse.

“Kas see ongi see Bonacieux?” küsis ta pärast hetkelist vaikust.

“Just nii, monsenjöör,” vastas ohvitser.

“Hästi, andke mulle paberid ja jätke meid üksi.”

Ohvitser võttis laualt soovitud paberid, ulatas need küsijale, kummardas siis sügavalt ja lahkus.

Bonacieux tundis nendes paberites ära Bastille’s toimunud ülekuulamise protokollid. Aeg-ajalt tõstis mees kamina ees silmad paberitelt ja puuris need otsekui pistodad vaese poodniku südamesse.

Pärast kümneminutilist lugemist ja kümnesekundilist vaatlust oli kardinalil kõik selge.

“Selle mehikese pea pole iialgi vandenõud sepitsenud,” pomises ta, “aga ükskõik, vaatame siiski järele.”

“Teid süüdistatakse riigireetmises,” lausus kardinal aeglaselt.

“Seda öeldi mulle juba enne, monsenjöör,” hüüdis Bonacieux, tituleerides oma ülekuulajat samuti, kui oli seda teinud ohvitser, “aga ma vannun teile, et ma ei tea sellest midagi.”

Kardinal surus naeratuse maha.

“Teie sepitsesite vandenõu koos oma naisega, proua de Chevreuse’i ja Buckinghami hertsogiga.”

“Tõepoolest, monsenjöör, olen kuulnud oma naist neid nimesid nimetavat,” vastas kaupmees.

“Ja mis puhul nimelt?”

“Ta ütles, et kardinal Richelieu olevat Buckinghami hertsogi Pariisi meelitanud, et teda ja temaga ühes ka kuningannat hävitada.”

“Ah või seda ta ütles!” hüüdis kardinal ägedalt.

“Jah, monsenjöör, aga ma ütlesin talle, et tal ei ole õigust niiviisi kõnelda ja et Tema Eminents ei toimiks…”

“Pidage suu, lollpea!” ütles kardinal.

“Just sedasama ütles mulle mu naine, monsenjöör.”

“Kas te teate, kes teie naise röövis?”

“Ei, monsenjöör. Minu kahtlused näisid härra komissarile vastumeelsed ja ma loobusin neist.”

“Kas te teadsite, et te naine põgenes?”

“Ei, monsenjöör, kuulsin sellest alles vanglas, jällegi härra komissari käest, kes on väga vastutulelik mees.”

Kardinal surus naeratuse teistkordselt maha.

“Niisiis, te ei tea, mis teie naisest pärast põgenemist sai?”

“Ma ei tea mitte midagi, monsenjöör. Ta peaks olema Louvre’isse tagasi läinud.”

“Kell üks öösel ei olnud ta veel tulnud.”

“Oh jumal, mis võis temaga küll juhtuda?”

“Ärge muretsege, küll me saame teada: kardinali eest ei saa midagi varjata. Kardinal teab kõik.”

“Mis te arvate, monsenjöör, kas kardinal nõustub mulle sel juhul ütlema, mis mu naisest saanud on?”

“Võib-olla. Kõigepealt peate aga üles tunnistama kõik, mis teil on teada oma naise ja proua de Chevreuse’i suhetest.”

“Aga, monsenjöör, ma ei tea sellest midagi. Ma ei ole proua de Chevreuse’i iialgi näinud.”

“Kui te käisite oma naisel Louvre’is vastas, kas ta tuli siis otse koju?”

“Peaaegu mitte kunagi. Ta käis riidekaupmeeste juures, kuhu ma teda saatsin.”

“Kas neid kaupmehi oli palju?”

“Kaks, monsenjöör.”

“Kus nad elavad?”

“Üks elab Vaugirard’i ja teine La Harpe’i tänaval.”

“Kas te läksite koos naisega nende juurde sisse?”

“Mitte kunagi, monsenjöör. Ma ootasin ukse juures.”

“Mis ettekäändel ta nende juures niiviisi üksi käis?”

“Ei mingil ettekäändel. Ta käskis mind oodata ja mina ootasin.”

“Te olete sõnakuulelik abielumees, mu kallis härra Bonacieux,” sõnas kardinal.

“Ta nimetab mind kalliks härraks,” sõnas endamisi kaupmees. “Pagana pihta, asi läheb hästi!”

“Kas te tunneksite ära uksed, mille ees te ootasite?”

“Jah.”

“Kas te teate ka majanumbreid?”

“Jah.”

“Mis numbrid need on?”

“Vaugirard’i tänav number 25 ja La Harpe’i tänav number 75.”

“Väga hea,” ütles kardinal.

Nende sõnadega võttis ta hõbekellukese ja helistas. Ohvitser astus tuppa.

“Minge kutsuge Rochefort siia,” ütles ta tasakesi, “ja tulgu kohe, kui koju jõuab.”

“Krahv on siin,” ütles ohvitser. “Ta palub tungivalt, et Teie Eminents teda vastu võtaks.”

“Tulgu siis, tulgu kohe!” ütles Richelieu kiiresti.

Ohvitser tormas välja kiirusega, millega kõik kardinali teenrid tavaliselt oma isanda käske püüdsid täita.

“Teie Eminents!” sosistas Bonacieux, hirmunult silmi pööritades.

Ohvitseri lahkumisest ei olnud vist sekunditki möödas, kui uks avanes ja uus isik tuppa astus.

“See on tema!” hüüdis Bonacieux.

“Missugune tema?” küsis kardinal.

“Minu naise röövija.”

Kardinal helistas veel kord ja ohvitser astus tuppa.

“Viige see mees valvurite juurde ja laske tal oodata, kuni ma lasen teda kutsuda.”

“Ei, monsenjöör! Ei, see ei ole tema!” hüüdis Bonacieux. “Ei, ma eksisin, see on keegi teine, kes ei ole sugugi tema moodi. See härra siin on aumees.”

“Viige see idioot minema!” käskis kardinal.

Ohvitser haaras Bonacieux’l käe alt ja viis ta eestuppa valvurite juurde.

Äsja tuppa tulnud mees jälgis silmadega kannatamatult Bonacieux’ lahkumist ja otsekohe kui uks sulgus, ütles ta kiiresti kardinali juurde astudes:

“Nad kohtusid.”

“Kes?” küsis Tema Eminents.

“Kuninganna ja hertsog.”

“Kuninganna ja hertsog!” hüüdis Richelieu. “Kus?”

“Louvre’is.”

“Kas olete selles kindel?”

“Täiesti kindel.”

“Kes teile seda ütles?”

“Proua Lannoy, kes, nagu teada, on Teie Eminentsile täiesti ustav.”

“Miks ta sellest varem ei teatanud?”

“Ei tea, kas juhuse tõttu või umbusaldusest käskis kuninganna proua de Surgis’d oma toas magada ja jättis ta kogu päevaks enda juurde.”

“Olgu, seekord saime lüüa. Püüdkem revanšeerida.”

“Te võite kindel olla, et aitan teid kogu hingest, monsenjöör.”

“Kuidas see siis juhtus?”

“Kell oli pool üks öösel, kuninganna viibis õuedaamidega…”

“Kus?”

“Oma magamistoas…”

“Nii-nii.”

“Tema pesukorraldaja tõi talle taskuräti.”

“Ja siis?”

“Kuninganna sattus otsekohe suurde ärevusse ja kahvatas vaatamata sellele, et oli tugevasti mingitud.”

“Ja edasi, edasi!”

“Ta tõusis ja lausus muutunud häälel: “Mu daamid, oodake mind kümme minutit, ma tulen tagasi.” Seepeale avas ta alkoovi ukse ja väljus.”

“Miks ei tulnud proua de Lannoy sellest kohe teatama?”

“Ta ei olnud veel päris kindel. Pealegi ütles kuninganna: “Mu daamid, oodake mind!” Ta ei julgenud kuninganna korraldust täitmata jätta.”

“Kui kaua kuninganna toast ära oli?”

“Kolmveerand tundi.”

“Kas ükski tema daamidest ei saatnud teda?”

“Ainult doña Estefana.”

“Ja kuninganna tuli seejärel tuppa tagasi?”

“Jah, aga ainult selleks, et võtta monogrammiga varustatud roosipuust kastike ja otsekohe jälle lahkuda.”

“Ja kui ta pärast tagasi tuli, kas ta tõi siis ka kastikese kaasa?”

“Ei toonud.”

“Kas proua de Lannoy teadis, mis kastikeses oli?”

“Jah, teemantripatsitest ehe, mille Tema Majesteet oli kuningannale kinkinud.”

“Ja ta tuli tagasi ilma kastikeseta?”

“Jah.”

“Proua de Lannoy arvab siis, et ta andis ehte Buckinghamile.”

“Ta on selles täiesti veendunud.”

“Kuidas nii?”

“Kuninganna õuedaamina, kelle ülesandeks on ehete korrashoid, oli proua de Lannoy järgmisel päeval kastikest otsinud ja kui ta seda ei leidnud, küsis ta lõpuks kuningannalt selle kohta.”

“Ja mis tegi kuninganna?”

“Kuninganna punastas sügavalt ja ütles, et ta oli eile ühe teemantripatsi katki teinud ja seepärast saatnud selle kullassepa juurde parandusse.”

“Tuleb kullassepa juurde minna ja selgitada, kas see on tõsi.”

“Ma juba käisin seal.”

“Noh! Mis kullassepp ütleb?”

“Kullassepp ei ole midagi kuulnud.”

“Tubli, tubli, Rochefort, kõik ei ole veel kadunud ja võib-olla… võib-olla läheb kõik veel hästi!”

“Ma ei kahtle sugugi, et Teie Eminentsi geniaalsus…”

“Teeb heaks tema alama lollused, kas pole nii?”

“Just seda oleksin ma öelnud, kui Teie Eminents oleks lasknud mul lause lõpetada.”

“Aga nüüd, kas teate, kus varjasid ennast Chevreuse’i hertsoginna ja Buckinghami hertsog?”

“Ei, monsenjöör, minu mehed ei osanud selle kohta midagi kindlat öelda.”

“Aga mina tean.”

“Teie, monsenjöör!”

“Jah, mina, või vähemalt ma arvan teadvat. Üks elas Vaugirard’i tänav kakskümmend viis ja teine La Harpe’i tänav seitsekümmend viis.”

“Kas Teie Eminents soovib, et ma laseksin nad mõlemad arreteerida?”

“Liiga hilja, nad on juba lahkunud.”

“Ükskõik, võiks siiski järele vaadata.”

“Võtke kümme kaardiväelast ja otsige mõlemad majad läbi.

“Lähen kohe sinna, monsenjöör.”

Ja Rochefort tormas toast välja.

Üksi jäänud, mõtles kardinal hetke ja helistas siis kolmandat korda.

Ilmus sama ohvitser.

“Tooge vang sisse!” käskis kardinal.

Bonacieux toodi uuesti sisse. Kardinali viipe peale ohvitser lahkus.

“Te petsite mind,” ütles kardinal karmilt.

“Mina!” hüüdis Bonacieux. “Mina ja petsin Teie Eminentsi!”

“Kui teie naine käis Vaugirard’i ja La Harpe’i tänaval, ei külastanud ta kaugeltki riidekaupmehi.”

“Aga kus ta siis käis, jumal hoidku?”

“Ta käis Chevreuse’i hertsoginna ja Buckinghami hertsogi juures.”

“Jah,” ütles Bonacieux, kellele kõik meenus, “jah, see on nii, Teie Eminentsil on õigus. Ma ütlesin oma naisele korduvalt, et imelik küll, et riidekaupmehed elavad niisugustes majades, kus pole siltigi väljas, ja iga kord puhkes mu naine selle peale naerma. Oo, monsenjöör,” jätkas Bonacieux ennast Eminentsi ette põlvili heites, “teie olete tõesti kardinal, suur kardinal, geenius, keda kõik austavad.”

Nii keskpärane kui võit Bonacieux’-taolise labase olendi üle oligi, kuid hetkeks pakkus see kardinalile siiski naudingut. Kuid siis, otsekui oleks mingi uus mõte talle pähe turgatanud, ilmus naeratus ta huulile, ta ulatas kaupmehele käe ja ütles:

“Tõuske üles, mu sõber, olete tubli mees!”

“Kardinal puudutas minu kätt, mina puudutasin suure inimese kätt!” hüüdis Bonacieux. “Suur inimene nimetas mind oma sõbraks!”

“Jah, mu sõber,” ütles kardinal isalikul toonil, mida ta mõnikord kasutas ja millega ta võis petta ainult neid, kes teda ei tundnud. “Kuna teid on ülekohtuselt kahtlustatud, peate te selle eest kahjutasu saama. Siin, võtke see kukkur saja pistooliga ja andestage mulle!”

“Mina peaksin teile andestama, monsenjöör!” ütles Bonacieux ega julgenud kukrut vastu võtta, kartes, et see nõndanimetatud kingitus oli ainult nali. “Te võite mind vabalt kinni võtta, te võite mind piinata, võite lasta mind üles puua: teie olete käskija ja minul ei ole selle kohta sõnakestki öelda. Andestada teile, monsenjöör! Te ei mõtle seda ometi tõsiselt?”

“Mu kallis härra Bonacieux! Ma näen, et olete suuremeelne. Tänan teid selle eest. Niisiis võtke see kukkur ja ärge jääge viha pidama.

“Monsenjöör, ma lahkun siit vaimustuses!”

“Jumalaga siis, või pigem nägemiseni, sest ma loodan, et me veel kohtume.”

“Nii sageli, kui monsenjöör seda soovib. Olen alati Teie Eminentsi käsutuses.”

“Olge mureta, me kohtume sageli, sest jutuajamine teiega pakub mulle erilist lõbu.”

“Oo, monsenjöör!”

“Nägemiseni, härra Bonacieux, nägemiseni!”

Kardinal viipas käega, millele vastuseks Bonacieux sügavalt kummardas. Seejärel lahkus ta tagurpidi toast ja ettetuppa jõudes kuulis kardinal teda vaimustusehoos täiest kõrist kisendavat: “Elagu monsenjöör! Elagu Tema Eminents! Elagu suur kardinal!”

Muiates kuulas kardinal isand Bonacieux’ vaimustuse kärarikast väljendust. Kui Bonacieux’ kisa kauguses vaibus, ütles ta:

“Tore, tulevikus läheb see mees minu eest kas või surma.”

Kardinal asus tähelepanelikult uurima La Rochelle’i kaarti, mis nagu teame, oli laotatud lauale; ta märkis sellel pliiatsijoonega koha, kuhu pidi rajatama kuulus tamm, mis poolteist aastat hiljem sulges ümberpiiratud linna sadama.

Ta oli oma strateegiliste plaanide üle sügavalt mõttes, kui avanes uks ja sisse astus Rochefort.

“Noh, kuidas läks?” küsis kardinal elavalt, tõustes laua tagant kiirusega, mis näitas, kuivõrd tähtsaks pidas ta krahvile antud ülesannet.

“Tõepoolest,” vastas too, “üks kahekümne kuue kuni kahekümne kaheksa aastane noor naine ja kolmekümne viie kuni neljakümne aastane mees on elanud Teie Eminentsi poolt juhatatud majades: üks neli ja teine viis päeva. Kuid naine lahkus täna öösel ja mees täna hommikul.”

“Nemad need olid!” hüüdis kardinal seinakellale pilku heites. “Kuid nüüd on hilja neid jälitada,” jätkas ta. “Hertsoginna on juba Tours’is ja hertsog Boulogne’is. Nad tuleb tabada Londonis.”

“Missugused on Teie Eminentsi korraldused?”

“Ei ühtki sõna sellest, mis on juhtunud. Kuninganna olgu täiesti mureta. Ta ei tohi aimata, et meil on tema saladus teada. Las ta usub, et me ajame mingi vandenõu jälgi. Saatke pitsatihoidja Séguier siia!”

“Mida Teie Eminents selle mehega tegi?”

“Missuguse mehega?” küsis kardinal.

“Bonacieux’ga.”

“Tegin kõik, mis oli võimalik teha. Panin ta nuhkima ta enese naise järele.”

Krahv de Rochefort kummardas inimesena, kes tunnustab oma isanda võimsat üleolekut, ja lahkus.