Читать книгу Kolm musketäri - Alexandre Dumas - Страница 9

Vahepeal aga tuli kuningas Louis XIII neljakümnele pistoolile lõpp nagu kõigile selle maailma asjadele, millel on algus, ja sellest lõpust saadik sattusid meie neli sõpra puudusesse. Alguses pidas Athos mõni aeg oma rahaga kogu seltskonda üleval. Temale järgnes Porthos. Tänu ühele järjekordsele kadumisele, millega oldi harjunud, sai ta peaaegu kaks nädalat kõiki vee peal hoida. Siis tuli kord Aramise kätte, kes heameelega asja joonde ajas ja kellel õnnestus, nagu ta ise ütles, muretseda mõned pistoolid teoloogiliste raamatute müügist.

Edasi tuli nagu alati abi otsida härra de Tréville’ilt, kes andis palga arvel avanssi. Avanss ei suutnud aga kolme musketäri palju aidata, sest neil oli juba rohkesti maksmata arveid, ja ühte kaardiväelast, kellel neid küll veel ei olnud.

Kui lõpuks paistis, et lugu võtab hoopis halva pöörde, kraabiti viimases hädas kokku kaheksa kuni kümme pistooli, millega Porthos pidi mängima. Õnnetuseks tal ei vedanud: ta kaotas kõik ja lisaks veel kakskümmend viis pistooli ausõna peale.

Nüüd muutus puudus viletsuseks. Tänavatel ja vahitubades võis näha hulkumas nälginud isandaid, teenrid kannul, ja kogumas sõprade käest võimalikult palju lõunakutseid. Aramise arvates tuli hiilgeaegadel külvata lõunakutseid paremale ja vasakule, et hädapäevadel oleks mõningaid võtta.

Athost kutsuti neli korda lõunale ja iga kord viis ta kaasa oma sõbrad koos teenritega. Porthosel oli kuus võimalust ja ta laskis samuti sõpradel neid nautida. Aramisel oli kaheksa juhust. Nagu võisime juba märgata, oli just tema see mees, kes vähese kära juures palju korda saatis.

D’Artagnan, kes veel kedagi pealinnas ei tundnud, sai muretseda ainult ühe hommikueine šokolaadijoomisega koduküla küree külalisena ja ühe lõunaeine kaardiväe korneti juures. D’Artagnan viis küree juurde kaasa terve armee, seal hävitati ära kahe kuu toidutagavara, samuti läks korneti juures, kes lausa ime korda saatis.

“Sööd küll palju, aga ikkagi ei saa korraga süüa rohkem kui ainult ühe kõhutäie,” lausus selle kohta Planchet.

D’Artagnan tundis üsna suurt piinlikkust, et ta Athose, Porthose ja Aramise muretsetud pidusöökidele sai sõpradele vastutasuks pakkuda ainult poolteist einet, sest hommikueine küree juures luges ainult poole eest. D’Artagnan arvas, et on seltskonnale koormaks, sest oma nooruslikus lihtsameelsuses unustas ta, et oli ise kuu aega kogu seltskonda üleval pidanud. Ta murelik vaim asus innukalt väljapääsu otsima. Ta mõtles järele ja leidis, et nelja noore vapra ning ettevõtliku noormehe liidul peaks olema hoopis õilsam eesmärk kui ringilonkimine, vehklemisharjutused ja enam-vähem vaimukad naljad.

Tõepoolest, neli niisugust meest, neli meest, kes olid üksteise heaks valmis ohverdama kõike rahakotist kuni eluni, neli meest, kes alati üksteist toetasid, kes iialgi ei taganenud, kes saatsid kas koos või üksi täide ühised kavatsused, neli kätt, mis ähvardasid neljas eri suunas või osutasid ühte punkti, pidid kahtlemata – olgu siis salaja või avalikult, kavaluse või jõuga – leidma tee, mis viis eesmärgile, ükskõik kui kaugel või kui hästi varjatud see eesmärk ka ei oleks. D’Artagnani üllatas ainult see, et ta kaaslased polnud sellele üldsegi mõelnud.

D’Artagnan aga mõtles ja pealegi väga tõsiselt. Ta juurdles parajasti küsimuse kallal, kuidas leida sellele ainulaadsele neljakordsele jõule suund, mille abil – ta ei kahelnud selles hetkegi – võiks tõsta maakera paigast, nagu toetuspunkti abil, mida otsis Archimedes, kui äkki tasakesi uksele koputati. D’Artagnan äratas Planchet ja käskis tal ukse avada.

Ärgu lugeja arvaku, et lause “d’Artagnan äratas Planchet” tähendaks seda, et oli öö või et päev polnud veel saabunud. Ei sugugi! Kell lõi parajasti neli. Kahe tunni eest oli Planchet tulnud isanda käest lõunat küsima, kuid isand vastas talle vanasõnaga: “Magajal pole kõht tühi.” Ja Planchet sõi unes.

Sisse astus üsna lihtsa välimusega mees, nähtavasti linnakodanik.

Planchet oleks heameelega magussöögiks jutuajamist pealt kuulanud, kuid kodanik teatas d’Artagnanile, et tal on midagi väga tähtsat ja salajast teatada, ja soovib temaga nelja silma all kõnelda.

D’Artagnan saatis Planchet’ minema ja pakkus külalisele istet.

Valitses hetkeline vaikus, mille jooksul kaks meest teineteist uurivalt silmitsesid, otsekui tahaksid nad kõigepealt natuke tutvust teha. Seejärel d’Artagnan kummardas märgiks, et on valmis kuulama.

“Ma olen kuulnud härra d’Artagnanist kõneldavat kui tublist noormehest,” sõnas kodanik, “ja et seda õigusega räägitakse, otsustasin ma temale oma saladuse usaldada.”

“Rääkige, härra, rääkige,” ütles d’Artagnan, haistes instinktiivselt, et asi tõotab tulu.

Kodanik oli jälle veidi aega vait ja jätkas siis:

“Härra, minu naine, kellel jagub nii tarkust kui ka ilu, on kuninganna juures pesukorraldaja. Varsti saab juba kolm aastat, kui mind temaga abielluma sunniti, vaatamata tema väikesele varandusele, sest kuninganna vedikukandja härra de La Porte on tema ristiisa ja kaitseb teda…”

“Ah nii! Ja edasi?” küsis d’Artagnan.

“Edasi on lugu nii,” jätkas kodanik, “et eile hommikul, kui mu naine töötoast lahkus, rööviti ta ära.”

“Kes teie naise röövis?”

“Härra, ma ei tea päris kindlasti, aga ma kahtlustan ühte inimest.”

“Keda te kahtlustate?”

“Meest, kes teda juba pikemat aega jälitab.”

“Kurat!”

“Härra, pean teile aga ütlema, et minu arvates on kõige selle juures rohkem tegemist poliitika kui armastusega.”

“Rohkem poliitika kui armastusega?” kordas d’Artagnan mõttessevajunult. “Keda te siis kahtlustate?”

“Ma ei tea, kas peaksin teile ütlema, keda ma kahtlustan…”

“Härra, juhin teie tähelepanu sellele, et mina ei küsi teilt midagi. Teie tulite ise minu juurde. Teie ütlesite, et tahate mulle saladust usaldada. Tehke nii, nagu soovite, praegu on veel võimalus taganeda.”

“Jah, härra. Te näite olevat aus noormees ja ma usaldan teid. Ma ei usu, et mu naine võeti kinni tema enda armuasjade pärast, ei, vaid hoopis ühe kõrgema daami armuasjade pärast.”

“Ah nii! Võib-olla siis proua de Bois-Tracy pärast?” küsis d’Artagnan, soovides jätta muljet, et ta on kursis õukonnaasjadega.

“Vaadake kõrgemale, härra, hoopis kõrgemale.”

“Proua d’Aiguilloni pärast?”

“Veel kõrgemale, palju kõrgemale!”

“Siis… kun…” D’Artagnan jäi vait.

“Jah, härra,” vastas hirmunud kodanik vaevaltkuuldavalt.

“Ja kellega…?”

“Kellega siis veel kui mitte hertsog…”

“Hertsog…”

“Jah, härra,” vastas kodanik veelgi enam häält tasandades.

“Aga kuidas te seda kõike teate?”

“Ah kuidas ma tean?”

“Jah, kuidas te teate? Ei mingit poolikut usaldust või… te mõistate?”

“Ma tean seda naise kaudu, oma naise kaudu.”

“Ja kust tema seda teab?”

“Härra de La Porte’i kaudu. Kas ma ei öelnud teile, et mu naine on kuninganna usaldusaluse, härra de La Porte’i ristitütar. Härra de La Porte paigutas ta Tema Majesteedi juurde, et meie kuninga poolt hüljatud, kardinali poolt jälitatud ja kõikide poolt reedetud vaesel kuningannal oleks vähemalt üks inimene, keda ta võiks usaldada.”

“Ahaa! Vaat mis välja tuleb,” ütles d’Artagnan.

“Neli päeva tagasi tuli mu naine koju – muuseas, üks tema tingimus oli, et tal oleks võimalus kaks korda nädalas mind kodus vaatamas käia; ja nagu mul oli juba au teile öelda, et mu naine mind väga armastab – niisiis, mu naine tuli ja usaldas mulle, et kuninganna on praegu väga hirmul.”

“Kas tõesti?”

“Jah, näib, et kardinal jälitab ja kiusab teda rohkem kui kunagi varem. Kardinal ei suuda kuningannale sarabanda lugu andestada. Kas te teate seda sarabanda lugu?”

“Tohoh! Kas ma siis ei tea?” vastas d’Artagnan, kes ei teadnud sellest midagi, kuid tahtis näidata, et on asjaga kursis.

“Siin pole tegemist enam vihaga, vaid kättemaksuga.”

“Tõesti?”

“Ja kuninganna arvab…”

“Mida kuninganna arvab?”

“Ta arvab, et tema nimel on Buckinghami hertsogile kirjutatud.”

“Kuninganna nimel?”

“Jah, et sundida teda Pariisi tulema, ja kui ta juba kord Pariisis on, siis tahetakse teda lõksu meelitada.”

“Kurat! Aga, mu kallis härra, mis on teie naisel kõige sellega pistmist?”

“Tema kiindumus kuningannasse on üldiselt teada ja teda tahetakse kas käskijannast eemaldada või lihtsalt hirmutada, et kuninganna saladusi teada saada, või tahetakse teda hoopiski ära meelitada ja kuninganna järel nuhkima panna.

“See on võimalik,” ütles d’Artagnan, “aga kas te tema röövijat tunnete?”

“Ma arvan, et tunnen.”

“Mis ta nimi on?”

“Seda ma ei tea. Ma tean ainult niipalju, et ta on kardinali käsilane, kes on enese ihu ja hingega temale maha müünud.”

“Kas te olete teda näinud?”

“Jah, ühel päeval mu naine näitas.”

“Kas tema juures on midagi, millest teda võiks ära tunda?”

“Oo, kindlasti. See on suursugune mustajuukseline härra, tõmmu jumega, valgete hammaste, läbitungiva pilgu ja kerge haavaarmiga meelekohal.”

“Haavaarmiga meelekohal!” hüüdis d’Artagnan. “Ja pealegi valged hambad, läbitungiv pilk ning mustad juuksed – tõmmu ja suursugune. See on ju seesama mees, keda ma kohtasin Meung’is.”

“Seesama mees, ütlesite teie?”

“Ja-jaa! Kuid see ei muuda asja, vastupidi, see teeb asja koguni lihtsamaks. Kui meil on ühine vaenlane, siis saan ma ju korraga kahe eest kätte maksta. Aga kust teda leida?”

“Seda ma ei tea.”

“On teil aimu, kus ta elab?”

“Ei mingit. Ühel päeval, kui ma oma naist tagasi Louvre’isse saatsin, väljus ta sealt just siis, kui mu naine sisse astus. Ja siis naine näitaski teda mulle.”

“Kuradi kurat!” pomises d’Artagnan. “Kõik on nii ebamäärane. Kuidas te oma naise röövimisest teada saite?”

“Härra de La Porte’i kaudu.”

“Kas ta teile üksikasju ka rääkis?”

“Ta ei teadnud lähemalt.”

“Ja mujalt ei ole te midagi kuulnud?”

“Siiski, ma…”

“Mida?”

“Ma ei tea, võib-olla olen ma liiga ettevaatamatu.”

“Ärge hakake pihta. Juhin teie tähelepanu asjaolule, et taganeda on juba hilja.”

“Pagan võtku, ma ei tagane!” hüüdis kodanik enesejulgustuseks vandudes. “Pealegi, Bonacieux’ ausõna…”

“Teie nimi on Bonacieux?” katkestas teda d’Artagnan.

“Jah, nii on mu nimi.”

“Te vandusite Bonacieux’ ausõna juures. Andestage, et teid katkestasin, aga see nimi tundub mulle tuttav.”

“Väga võimalik, mu härra. Olen teie majaperemees.”

“Ah soo!” ütles d’Artagnan pooleldi tõustes ja kummardades. “Teie olete minu majaperemees.”

“Jah, härra, just nii. Ja kuna te minu juures juba kolm kuud elanud olete ja kahtlemata tähtsate toimetuste tõttu üüri maksmata olete unustanud, mina aga teid sellega kordagi tülitanud ei ole, siis arvasin, et te minu delikaatsust hindate.”

“Kuidas siis muidu, mu kallis härra Bonacieux!” ütles d’Artagnan. “Uskuge, olen teile selle eest väga tänulik ja nagu ma teile juba ütlesin, tahaksin teile kuidagi kasulik olla…”

“Usun teid, usun teid, härra. Ja nagu öeldud, Bonacieux’ ausõna, ma usaldan teid.”

“Jutustage siis edasi.”

Kodanik tõmbas taskust paberilehe ja ulatas selle d’Artagnanile.

“Kiri!” hüüatas d’Artagnan.

“Sain selle täna hommikul.”

D’Artagnan avas kirja ja kuna hakkas juba hämarduma, lähenes ta aknale. Mees läks talle järele.

“Ärge otsige oma naist,” luges d’Artagnan, “ta saadetakse teile tagasi, kui teda enam ei vajata. Kui teete kas või ühegi katse teda leida, olete kadunud.”

“Vähemalt niigi palju selgust,” jätkas d’Artagnan. “Aga lõppude lõpuks on see ju ainult ähvardus.”

“Seda küll. Aga see ähvardus ajab mulle hirmu peale. Mu härra, ma ei tunne üldse vehklemiskunsti ja ma kardan Bastille’d.”

“Hmh!” tegi d’Artagnan. “Ega minagi Bastille’st rohkem hooli kui teie. Kui aitaks mõõgahoobist, läheks asi veel kuidagi.”

“Härra, selles asjas panin ma kõik lootused just teie peale.”

“Kas tõesti?”

“Kui nägin teid alati hiilgavatest musketäridest ümbritsetuna, kes kõik on härra de Tréville’i sõdurid ning järelikult kardinali vaenlased, arvasin, et teie ja te sõbrad oleksite vaimustatud, kui saaksite meie vaesele kuningannale teene osutada ja Tema Eminentsile vingerpussi mängida.”

“Kahtlemata.”

“Ja siis mõtlesin ma veel, et võlgnete mulle kolme kuu üüri, millest ma ei ole iialgi rääkinud…”

“Ja-jaa, te mainisite juba, mispärast, ja minu arvates tegite õigesti.”

“Ja arvestades veel seda, et ma ei räägi tulevikus enam kunagi üürirahast, niikaua kui osutate mulle seda au, et minu juures elate…”

“Väga hea.”

“Ja lisaksin veel, et juhul kui on vaja, pakuksin teile viiskümmend pistooli, kui te praegusel momendil kitsikuses juhtuksite olema, mis on küll ebatõenäoline…”

“Suurepärane! Te olete ju rikas, mu kallis härra Bonacieux.”

“Härra, õigem oleks öelda, et elan lahedalt.Pudukaubandusega, eriti aga teatud rahasummade paigutamisega kuulsa meresõitja Jean Mocquet’ viimasesse reisiettevõttesse, olen ma kogunud varanduse, mis mulle aastas paar-kolm tuhat eküüd sisse toob. Nii et te mõistate, härra… Ah! Aga… mis see on?” hüüdis kodanik.

“Mis on?” küsis d’Artagnan.

“Mis ma seal näen?”

“Kus?”

“Tänaval, teie akende vastas, seal ukse juures: mantlisse mässitud mees.”

“See on tema!” hüüdsid d’Artagnan ja Bonacieux ühest suust, olles korraga oma vaenlase ära tundnud.

“Aa! Seekord ta mu käest ei pääse!” hüüdis d’Artagnan mõõga juurde karates.

Mõõka tupest tõmmates tormas ta korterist välja.

Trepil kohtas ta Athost ja Porthost, kes tulid tema juurde. Nad tõmbusid kõrvale ja d’Artagnan lipsas noolena nende vahelt läbi.

“Kuule, kuhu sa niiviisi tormad?” hüüdsid mõlemad musketärid.

“Mees Meung’ist,” vastas d’Artagnan ja kadus.

Enam kui üks kord oli d’Artagnan jutustanud sõpradele seiklusest tundmatuga, samuti kauni naisreisija saabumisest, kellele mees oli tähtsa saadetise usaldanud.

Athose arvates oli d’Artagnan üldises segaduses ise kirja kaotanud, sest aadlik – d’Artagnani kirjelduse järgi ei saanud see olla keegi muu kui aadlik – polnud võimeline korda saatma nii madalat tegu, nagu seda on kirja varastamine.

Porthos omakorda nägi kõiges selles ainult armastajate kohtumist, mida oli seganud d’Artagnani ja tema võigu hobuse ilmumine.

Aramis aga ütles, et seda laadi lood on müstilised ja õigem on neid mitte lähemalt uurida.

Mõnest d’Artagnani poetatud sõnast taipasid nad, millega on tegemist, ja kuna neile oli selge, et d’Artagnan, kas ta saab mehe kätte või ei, tuleb igal juhul lõpuks koju tagasi – sammusid nad rahulikult edasi.

Kui nad d’Artagnani tuppa astusid, polnud seal enam kedagi. Majaperemees, kes kartis kohtumise tagajärgi, mis kahtlemata noormehe ja tundmatu vahel aset pidi leidma, arvas – silmas pidades tema enese poolt antud iseloomukirjeldust – , et targem on kaduda.