Читать книгу Kolm musketäri - Alexandre Dumas - Страница 14

Nagu juba märkasime, on kogu sellesse loosse segatud üks isik, kellest me, vaatamata tema haletsusväärsele olukorrale, oleme vähe hoolinud. See isik on härra Bonacieux, tolle nii rüütelliku ning galantse ajastu üksteisest läbipõimunud poliitiliste ja armuintriigide austusväärne märter.

Õnneks – võib-olla lugeja veel mäletab, võib-olla ei mäleta – lubasime teda mitte silmist kaotada.

Kohtuteenrid, kes härra Bonacieux’ arreteerisid, viisid ta otsekohe Bastille’sse, kus ta üleni värisedes pidi mööduma musketeid laadivast sõdurite rühmast.

Seejärel viidi ta pooleldi maa-alusesse käiku, teda koheldi väga jõhkralt ja ta külvati üle kõige jämedama sõimuga. Politseinikud nägid, et tegemist ei ole aadlikuga, ja käitusid temaga kui tõelise lurjusega.

Umbes poole tunni pärast tuli kohtu-uurija, kes tegi lõpu tema piinadele, mitte aga hirmule, sest ta andis käsu viia härra Bonacieux ülekuulamisruumi. Harilikult kuulati vangistatuid üle nende kodus, Bonacieux’ puhul aga sellistest formaalsustest kinni ei peetud.

Kaks vangivahti haarasid poodnikust kinni, viisid ta läbi õue, lükkasid ta koridori, kus seisis kolm vahisõdurit, avasid siis ühe ukse ja tõukasid ta madalasse ruumi, mille kogu sisu koosnes lauast ja toolist ning komissarist. Komissar istus laua taga ja kirjutas.

Kaks vahti juhtisid vangi laua ette ja komissari märguande peale nad väljusid.

Kogu aeg paberite kohale kummardunud komissar tõstis pea, et vaadata, kellega tal on tegemist. Komissaril oli eemaletõukav näoilme, terav nina, kollased esileulatuvad põsesarnad, väikesed, kuid uurivad ja elavad silmad; tema nägu meenutas ühteaegu nii rebast kui ka nugist; ta pea pika ja liikuva kaela otsas kiikus avara musta kuue kohal, otsekui sirutaks kilpkonn oma pead.

Kõigepealt küsis komissar härra Bonacieux’lt, mis on ta nimi, eesnimi, vanus, amet ja elukoht.

Süüdistatu vastas, et ta nimi on Jacques-Michel Bonacieux, et ta on äritegevusest tagasi tõmbunud viiekümne ühe aastane kaupmees ja et ta elab Fossoyeurs’i tänaval, majas number üksteist.

Selle asemel et ülekuulamist jätkata, pidas komissar talle pika kõne selle üle, kui hädaohtlik on tähtsusetul kodanikuseisusest isikul ennast poliitikasse segada.

Sellest sissejuhatusest arendas ta välja pika arutluse, rääkides kardinali, selle võrratu ministri, eelmiste ministrite võitja ja tulevaste ministrite eeskuju vägevusest ning tegudest, mille vastu keegi karistamatult töötada ei saa.

Lõpetanud kõne teise osa, puuris ta oma kullipilgu vaese Bonacieux’ näkku ja soovitas tal oma seisukorra tõsiduse üle järele mõtelda.

Poodnik oli juba ammu kõige üle järele mõtelnud: ta needis maapõhja hetke, kus härra de La Porte’il oli tulnud mõte panna oma ristitütar temale mehele, ja eelkõige selle hetke, kui see ristitütar võeti kuninganna pesukorraldajaks.

Isand Bonacieux’ iseloomu põhijooneks oli sügav egoism koos näruse ihnsusega, mida vürtsitas äärmine argus. Armastus, mida noor naine temas äratas, oli teisejärguline tunne ega suutnud võistelda meie poolt mainitud ürgsete ajedega.

Bonacieux mõtles tõepoolest selle üle järele, mis talle öeldi.

“Aga härra komissar,” lausus ta külmavereliselt, “uskuge, ma tean ja hindan enam kui ükski teine inimene võrreldamatu Eminentsi teeneid, kelle valitsuse alla on meil au kuuluda.”

“Kas tõesti?” küsis komissar kahtlevalt. “Kui see aga tõepoolest nii on, siis kuidas te Bastille’sse sattusite?”

“Kuidas ma siia sattusin või õigemini, miks ma siin olen,” vastas härra Bonacieux, “seda on mul tõesti võimatu teile öelda, sest ma ei tea seda isegi. Kindlasti aga mitte seepärast, et ma oleksin meelega kardinali millegagi pahandanud.”

“Igatahes olete korda saatnud mingi kuriteo, sest teid süüdistatakse riigireetmises.”

“Riigireetmises!” hüüdis Bonacieux hirmunult.

“Riigireetmises! Kuidas võidakse süüdistada riigireetmises vaest poodnikku, kes põlgab hugenotte ja ei salli silmaotsaski hispaanlasi? Mõtelge järele, härra, see on ju lausa võimatu.”

“Härra Bonacieux,” ütles komissar, vaadates süüdistatava otsa nii, nagu võiksid tema väikesed silmad näha kõige sügavamatesse südamesoppidesse, “härra Bonacieux, teil on naine?”

“Jah, härra,” vastas kaupmees kogu kehast värisedes ja tundes, et nüüd läheb asi keeruliseks, “see tähendab, mul oli naine.”

“Kuidas oli? Mis te temaga tegite, et teil teda enam ei ole?”

“Ta rööviti minult ära, härra.”

“Ta rööviti teilt!” lausus komissar. “Ah nii!”

Sellest “ah nii”-st tundis Bonacieux, et asi läheb üha keerulisemaks.

“Ta siis rööviti teilt!” kordas komissar. “Ja kas te teate, kes ta röövis?”

“Usutavasti tean.”

“Kes ta on?”

“Uskuge, härra komissar, ma ei või midagi kindlat öelda, ma ainult kahtlustan.”

“Keda te kahtlustate? Noh, vastake avameelselt!”

Härra Bonacieux oli äärmises kimbatuses: kas eitada kõike või tunnistada kõik üles? Kui ta kõike eitab, võidakse arvata, et ta teab liiga palju, et üles tunnistada. Kui ta kõik üles tunnistab, on see tõenduseks tema heast tahtest. Nii otsustaski ta kõik ära rääkida. “Kahtlustan ühte pikka, tõmmu näo, kõrgi ilme ja suursuguse välimusega isandat. Mulle tundus, et ta hiilis meile mitmel korral järele, kui ma oma naist Louvre’i väravas ootasin, et teda koju viia.”

Komissar näis muutuvat natuke rahutuks.

“Mis ta nimi on?”

“Tema nime ma ei tea, aga kui ma teda kunagi kohtaksin, tunneksin ta silmapilk ära, kas või tuhande inimese hulgast, tõesõna.”

Komissari otsaesine tõmbus kipra.

“Kuidas te ütlesite? Te tunnete ta ära tuhande inimese seast?” jätkas komissar.

“See tähendab,” ütles Bonacieux, sest ta nägi, et oli teinud vale sammu, “see tähendab…”

“Te ütlesite, et tunnete ta ära,” lausus komissar. “Hästi, tänaseks aitab. Enne kui jätkame, on vaja kellelegi teatada, et te tunnete oma naise röövijat.”

“Aga ma ei ütelnud ju, et ma teda tunnen!” hüüdis Bonacieux meeleheitel. “Vastupidi, ma ütlesin teile…”

“Viige vang ära!” ütles komissar kahele vahile.

“Kuhu me ta viime?” küsis kohtukirjutaja.

“Kongi.”

“Missugusesse kongi?”

“Ükspuha, esimesse ettejuhtuvasse, peaasi, et riivid hästi peaksid,” vastas komissar ükskõiksusega, mis Bonacieux’le judinad peale ajas.

“Oh seda viletsust küll!” hädaldas Bonacieux. “Õnnetus ripub mu pea kohal. Ilmselt on mu naine hirmsa kuriteo korda saatnud. Mind peetakse kaassüüdlaseks ja karistatakse koos temaga. Ta on rääkinud, kindlasti on ta tunnistanud, et on mulle kõik ära rääkinud. Naine on ju nii nõrk olevus! Vangikongi, esimesse ettejuhtuvasse! Seda see tähendab. Öö on varsti möödas ja homme tõmmatakse mind rattale või võllasse. Oh issand! Halastage mu peale!”

Bonacieux’ hädaldamisele vähimatki tähelepanu pööramata ning olles niisuguse hädaldamisega pealegi harjunud, haarasid vahid Bonacieux’l käe alt ja viisid ta ära, kuna komissar lõpetas kiiruga kirja, mille järele kohtuametnik ootas.

Bonacieux ei saanud kogu öö silmagi kinni; mitte et kong oleks olnud väga ebameeldiv, vaid hirmus mure vaevas ta südant. Ta konutas kogu öö pingil ja võpatas vähimagi krõbina peale. Kui esimesed päikesekiired kambrisse tungisid, tundus koiduvalgus talle leinavärvi.

Äkki kuulis Bonacieux, kuidas riivid eest tõmmati. Ta kargas kohkunult püsti. Ta uskus, et teda tullakse tapalavale viima. Kui ta aga oodatud timuka asemel nägi ilmuvat eilset komissari ja kohtukirjutajat, oli ta valmis neile kaela langema.

“Kulla mees, teie asi on eilsest õhtust saadik üsna keeruliseks muutunud,” ütles talle komissar. “Ma soovitan teil kõik puhtsüdamlikult üles tunnistada, sest ainult teie kahetsus võib kardinali viha vaigistada.”

“Aga ma olen ju valmis kõik üles tunnistama,” hüüdis Bonacieux, “vähemalt kõik, mis ma tean. Küsige, palun.”

“Kõigepealt, kus on teie naine?”

“Ma juba ütlesin teile, et ta on röövitud.”

“Seda küll, aga teie kaasabil on ta eile kella viie ajal põgenenud.”

“Minu naine põgenenud!” hüüdis Bonacieux. “Oh see õnnetu! Härra, kui ta on põgenenud, siis mitte minu süü läbi, vannun teile.”

“Misjaoks läksite te siis oma naabri härra d’Artagnani juurde, kellega teil oli päeval pikk nõupidamine?”

“Jah, härra komissar, see on tõsi. Tunnistan, et ma tegin halvasti. Ma käisin tõesti härra d’Artagnani juures.”

“Mis oli teie külaskäigu eesmärk?”

“Tahtsin teda paluda, et ta aitaks mu naist üles otsida. Ma arvasin, et mul on õigus teda tagasi nõuda. Näib, et ma olen eksinud ja palun sellepärast väga vabandust.”

“Ja mida vastas härra d’Artagnan?”

“Härra d’Artagnan lubas mind aidata. Õige pea aga märkasin, et ta petab mind.”

“Hoopis teie tahate kohut ninapidi vedada! Te leppisite härra d’Artagnaniga kokku ja seepärast ajas ta põgenema politseinikud, kes tulid teie naist arreteerima, ja siis aitas ta teie naisel tagaotsijate eest kõrvale hoiduda.”

“Härra d’Artagnan on minu naise ära röövinud! Mis te räägite?!”

“Õnneks on härra d’Artagnan meie käes ja kohe seatakse teid temaga vastamisi.”

“Selle vastu pole mul midagi,” hüüdis Bonacieux, “päris tore oleks ühte tuttavat nägu näha.”

“Tooge härra d’Artagnan sisse,” ütles komissar kahele valvurile.

Valvurid tõid Athose sisse.

“Härra d’Artagnan,” ütles komissar Athose poole pöördudes, “tunnistage üles, mis teie ja selle härra vahel toimus.”

“Aga see mees ei ole üldse härra d’Artagnan,” hüüdis Bonacieux.

“Kuidas? Kas see ei ole siis härra d’Artagnan?” küsis komissar.

“Ei ole.”

“Kuidas on selle härra nimi?”

“Ma ei oska seda öelda, ma ei tunne teda.”

“Kuidas? Te ei tunne teda?”

“Ei.”

“Kas te ei ole teda iialgi näinud?”

“Olen küll, aga ma ei tea ta nime.”

“Kuidas on teie nimi?” küsis komissar.

“Athos,” vastas musketär.

“See ei ole inimese nimi, see on mäe nimi,” hüüdis vaene ülekuulaja, kes hakkas pead kaotama.

“See on mu nimi,” lausus Athos rahulikult.

“Kuid te ütlesite, et teie nimi on d’Artagnan?”

“Mina?”

“Jah, teie.”

“Tegelikult oli asi nii, et minult küsiti: “Kas teie olete härna d’Artagnan?” Mina vastasin: “Kas arvate?” Minu vangistajad hüüdsid, et nad on selles veendunud. Ma ei tahtnud neile vastu vaielda. Pealegi võisin ma eksida.”

“Härra, te solvate kohtu väärikust.”

“Mitte sugugi,” sõnas Athos rahulikult.

“Teie olete härra D’Artagnan.”

“Näete nüüd, te ise ütlete mulle seda veel kord.”

“Aga härra komissar,” hüüdis omakorda Bonacieux, “ma ütlen teile, siin ei ole üldse võimalik kahelda. Härra d’Artagnan on minu üüriline ja et ta üüri ei maksa, siis just sellepärast pean ma teda tundma. Härra d’Artagnan on vaevalt üheksateistkümnevõi kahekümneaastane noormees, see härra siin on aga vähemalt kolmkümmend. Härra d’Artagnan kuulub des Essarts’i kaardiväkke, see härra aga kuulub härra de Tréville’i musketäride väeossa. Vaadake ta mundrit, härra komissar, vaadake lähemalt.”

“Tõsi jah,” sosistas komissar, “sulatõsi.”

Sel silmapilgul tõmmati uks järsku lahti ja käskjalg, keda saatis Bastille’ väravavaht, ulatas komissarile kirja.

“Oh, jälle see õnnetu naine!” hüüdis komissar.

“Kuidas? Mis te ütlesite? Kellest te räägite? Ma loodan, et mitte minu naisest?”

“Vastupidi, just temast. Teie olukord läheb üha sandimaks!”

“Kuidas nii!” hüüdis meeleheitele viidud kaupmees. “Ütelge mulle, kuidas võib minu olukorda halvendada see, mis minu naine korda saadab sel ajal, kui mina vangis istun?”

“Sellepärast, et ta järgib teie omavahelist saatanlikku kokkulepet.”

“Vannun teile, härra komissar, te eksite sügavalt. Mina ei tea midagi sellest, mis kavatseb minu naine, ja mul ei ole aimugi, mis ta on teinud. Kui ta on teinud rumalusi, siis ütlen ma temast lahti, mõistan ta hukka, nean ta ära.”

“Kuulge,” ütles Athos komissarile, “kui te mind enam ei vaja, saatke mind kuhugi ära, see teie isand Bonacieux on jube igav.”

“Viige vangid kongi tagasi,” ütles komissar käeviipega Athose ja Bonacieux’ peale näidates, “ja valvatagu neid rangemalt kui kunagi enne!”

“Kui teie aga vajate härra d’Artagnani,” lausus Athos tavalise rahuga, “siis ei saa ma hästi aru, mis osas mina teda asendada võin.”

“Tehke, nagu käskisin!” hüüdis komissar. “Ja kõik jäägu absoluutseks saladuseks! Saite aru!”

Athos järgnes õlgu kehitades valvuritele, kuna Bonacieux tõi kuuldavale niisuguse hädakisa, mis oleks lõhestanud isegi tiigri südame.

Kaupmees viidi tagasi samasse kongi, kus ta oli eelmise öö mööda saatnud, ja jäeti sinna terveks päevaks. Bonacieux nuttis kogu aja nagu tõeline poodnik, sest nagu ta ise väitis, polnud ta sõjamees.

Kella üheksa paiku õhtul, kui ta parajasti kavatses voodisse heita, kuulis ta koridoris samme. Sammud lähenesid kongile, uks avanes ja vangivalvurid astusid sisse.

“Tulge kaasa!” ütles politseinik, kes tuli valvurite järel sisse.

“Teiega kaasa!” hüüdis Bonacieux. “Niisugusel tunnil! Aga kuhu siis, taevas küll?”

“Sinna, kuhu meil on käsk teid viia.”

“See ei ole mingi vastus.”

“See on ainus, mis me võime teile öelda.”

“Jumal! Jumal!” sosistas vaene kaupmees. “Nüüd olen ma kadunud.”

Ja ta järgnes masinlikult ning vastupanuta valvuritele, kes olid talle järele tulnud.

Ta läks tagasi läbi sama koridori, mille kaudu ta oli siia saabunud, keeras üle õue ja läks läbi veel ühest ehitisest. Lõpuks nägi ta eesõue väravas neljast ratsavalvurist ümbritsetud tõlda. Ta lükati sinna sisse, ohvitser istus ta kõrvale, tõllauks keerati nende järel lukku ja mõlemad leidsid end veerevas vangikongis.

Tõld läks liikvele aeglaselt nagu surnuvanker. Läbi lukustatud võre nägi vang ainult maju ja sillutist. Tõelise pariislasena tundis aga Bonacieux nurgakivide, siltide ja laternate järgi ära iga tänava. Silmapilgul, kui nad jõudsid Saint-Pauli – kohta, kus hukati Bastille’ surmamõistetuid, pidi Bonacieux peaaegu minestama ja lõi kaks korda risti ette. Ta arvas, et tõld peatub. Aga siiski sõitis tõld sealt mööda.

Veidi hiljem haaras teda veel kord õudne hirm, nimelt siis, kui nad sõitsid mööda Saint-Jeani surnuaiast, kuhu maeti riigireetureid. Üks asjaolu rahustas teda siiski natuke: nimelt see, et üldiselt raiuti neil enne mahamatmist pea otsast, tema pea aga oli veel õlgadel. Kui Bonacieux aga nägi, et tõld pöördus Grève’i väljakule, kui ta silmas raekoja teravat katust ja nägi tõlda võlvi alt sisse sõitvat, uskus ta, et tema lõpp on tulnud. Ta tahtis kaardiväelasele pihtida, kui see aga teda kuulata ei tahtnud, hakkas ta nii haledalt kaeblema, et kaardiväelane ähvardas talle tropi suhu pista, kui ta ei kavatse oma kõrvulukustavat kisa järele jätta.

Ähvardus rahustas Bonacieux’d veidi: kui teda oleks kavatsetud Grève’i platsil hukata, siis ei tasuks talle enam troppi suhu pista, sest nad olid peaaegu hukkamispaigale jõudnud. Ja tõepoolest, tõld sõitiski peatumata üle saatusliku platsi. Nüüd tuli karta veel ainult Croix-du-Trahoiri: tõld hakkaski sinnapoole sõitma.

Sel korral ei olnud enam mingit kahtlust, Croix-du-Trahoiril hukati vähemtähtsaid kurjategijaid. Bonacieux oli ennast meelitanud, arvates, et väärib Saint-Paul’i või Grève’i platsi. Groixdu-Trahoiril lõpeb tema reis ja ta elu. Ta ei näinud veel seda õnnetut võllapuud, kuid tal oli tunne, otsekui tuleks see talle vastu. Umbes paarkümmend sammu enne hukkamiskohta kuulis ta kära ja tõld peatus. See oli enam, kui suutis taluda vaene Bonacieux, kelle jõud oli otsas üksteisele järgnenud üleelamistest. Ta tõi kuuldavale nõrga oige, mis kõlas kui surija viimne ohe ja kaotas meelemärkuse.