Читать книгу Normaalne söömine - Urmas Kokassaar - Страница 15

Esmalt teeme selgeks mõned mõisted. Pane tähele! Mõiste „süsivesik” ja „suhkur” pole samad. Suhkur on kokkuleppeline koondmõiste, mis hõlmab vaid osa süsivesikutest. Suhkrud on magusamaitselised ja vees lahustuvad, karamellistuvad ühendid. Söömise seisukohast on olulisemad suhkrud glükoos, fruktoos, galaktoos ja sahharoos. Glükoosi (nimetatakse vahel ka viinamarjasuhkruks, kuigi esineb ka mujal) on toidus vabal kujul, kuid suuremal määral leidub teda teiste toidusüsivesikute, nagu näiteks tärklise, sahharoosi, laktoosi, maltoosi, glükogeeni koostises. Inimese seedekulglast imendub glükoos hästi ja kiiresti (seda pole vaja lõhustada).

Pane tähele! Inimkeha kogu elutegevuse alustalaks on veresuhkur ehk veres olev glükoos. Nii et glükoosi saamine on ülitähtis. Fruktoos (nim vahel ka puuviljasuhkruks) on kõige magusam toidusüsivesik (järgnevad sahharoos ja glükoos). Fruktoosi leidub ohtralt mees, magusates puuviljades ja nende mahlades. Fruktoos on mõistlikus koguses inimese ainevahetuses samuti igati vajalik. Fruktoosi pole aga vaja saada palju. Paljude toodete magustamiseks kasutatakse tihti kõrge fruktoosisisaldusega maisisiirupit, järelikult on kujunenud oht saada fruktoosi kõvasti üle päevase vajaduse, see põhjustab aga organismis kahjustusi. Normaalseks ainevahetuseks vajab inimorganism ka teatud koguse galaktoosi. Galaktoosi on vabas vormis pisut taimedes. Galaktoosi parim ja väga vajalik allikas on aga piimasuhkur laktoos. Toidusahharoos (triviaalnimega lauasuhkur) on looduslik ühend, mida leidub rohkelt suhkruroos ja suhkrupeedis, mõnevõrra vähem suhkruvahtra mahlas. Sõltumata toorainest on kõikide sahharoosi molekulide magusus ühesugune. Sahharoos on normaalses koguses tarbituna inimorganismile sobiv toidusüsivesik, andes verre üheaegselt ülivajalikku glükoosi ja teatud koguse vajalikku fruktoosi. Nii et pole ta ei valge ega pruun surm, ega ole tema puhul tegemist mingite tühjade kaloritega! Neid silte hakati sahharoosile külge kleepima tehismagustajate turule toomiseks! Viimastel on aga palju võimalusi tekitada inimorganismis tasapisi probleeme. See, et osa inimesi kipub sahharoosi pidevalt liiga palju tarbima, on tarbimise probleem, mitte sahharoosi kui ühendi probleem! Laktoos (piimasuhkur) on väga sobilik toidusüsivesik, olles väga vajaliku galaktoosi parim allikas, andes samal ajal ka glükoosi. Laktoositalumatuse all kannatavate isikute hulk on erinevates inimpopulatsioonides erinev. Esiteks, on tõestatud, et nende protsent põhjamaistes inimpopulatsioonides pole tegelikult kuigi suur, ja ka siis võib mõningane probleem tekkida vaid suurema koguse rõõsa piima joomisel, sest laktoosist tingitud seedevaeguste tekkeks peab seedekulglasse sattuma korraga päris kaalukas ports laktoosi. Teiseks, paljude teiste piimatoodete (keefir, pett, jogurtid jt) söömisel ei satu seedekulglasse sellist laktoosi kogust, mis tekitaks laktoosiprobleeme. Kolmandaks, laktoosivaba piimatoode on läbinud lisatöötlusi, mis aga vähendavad piima bioväärtust. Neljandaks, laktoosi olemasolul seedekulglas ja temast tekkivatel lühikestel rasvhapetel on oluline roll toidukaltsiumi imendumisel. Maltoos (linnasesuhkur) moodustub tärklise hüdrolüüsil seemnete idanemisprotsessis (kahest glükoosijäägist koosnev kasulik, kuid mitte esmatähtis toidusüsivesik).

Inimese toidu põhi-süsivesikuks sobib looduses laialt levinud liitsüsivesik tärklis. Inimorganism on evolutsiooniliselt kujunenud seda kasutama seetõttu, et tärklis koosneb glükoosijääkidest, st annab seedimisel vajaliku kiirusega verre glükoosi (veresuhkur!), mille sobiv tase on inimelu jaoks asendamatu. Seedekulglas toimub tärklise ensümaatiline hüdrolüüs, mis annab rohkesti glükoosi. Tärkliserikkamad on näiteks kartulimugulad ja teraviljade terised. Juhul kui sööme maksa, liha ja seeni, satub seedekulglasse ka natuke glükogeeni (temagi seedumisel saame glükoosi).

Seega: süsivesikud on toidus väga tähtsad. Need on hästi kättesaadavad, hästi omastatavad, odavad, kõrge energiaväärtusega ja neid on lihtne säilitada. Normaalne ainevahetus eeldab, et toidusüsivesikud kataks umbes poole inimkeha päevasest toiduenergiast. Närvisüsteemi (loe: ka sinu aju) energiavajadused kaetakse aga peaaegu 100% glükoosi (pane tähele, see on suhkur ja süsivesik!) arvel. Ööpäevasest süsivesikute toiduenergiast võiks tärkliserikkam toidukraam katta üle poole. Ei tohi aga laskuda äärmusesse ja hakata tärklist jumaldama. Nimelt tuleb silmas pidada ka lisatingimusi, sest tärkliserikastes toiduainetes on rohkem mikroelemente ja vitamiine. Kõik teised toidusüsivesikud kokku peaksid katma mitte üle 25%. Kõik nad, sh ka sahharoos, fruktoos ja laktoos on vajalikud, kuid seda ainevahetuse jaoks sobivas päevases koguses. Seega: ei mingit süsivesikute paanikat ja normaalsete teadmiste omandamisega inimese kohta oled saanud teada, et süsivesikute (täpsemalt glükoosi) lõhustamisel on inimorganismis lausa juhtiv roll!