Читать книгу Normaalne söömine - Urmas Kokassaar - Страница 18

Nagu eespool nägite, on süsivesikud inimkeha normaalses ainevahetuses väga vajalikud, juhul kui iga päev toiduga saadakse õiges koguses ja vahekorras tärklist, glükoosi, sahharoosi, laktoosi ja fruktoosi. Normaalse söömise puhul nii see ongi. Seega pole mingit põhjust süsivesikute-paanikaks. Inimelu üldse (aga ka tema biokõvaketta talitlus) püsib sisuliselt ju süsivesikutel, aga samas õhutab mõni tegelane süsivesikute-hirmu. Olmemeediaollus kasutab süsivesikuid lausa igapäevase hirmutamisvahendina („tühjad kalorid”, „valge surm” jne). Süsivesikute mahategemise üks põhjusi on ka püüe suunata inimesi sööma nn suhkruasendajaid. Mida rohkem tarbijaid, seda suurem on ju tootjate tulu. Olgu veel kord rõhutatud, et süsivesikud, sh ka sahharoos, on igapäevases õiges koguses inimorganismile füsioloogiliselt sobilikud looduse ühendid ja pole mingit füsioloogilist vajadust tarbida nende asemel tehislikke suhkruasendajaid. Kui aga mõni soovib või peab oma menüüs suhkrut vältima, siis võiks teada järgmist. Esiteks, paljud nn suhkruasendajad on tehismagusained (sahhariin, tsüklamaat, atsesulfaam K, aspartaam jt). Tehismagusainetel on väga võimas toime keele maitseretseptoritele. Magusus ilma kaloriteta pole aga isu vähendava toimega. Kalorite vaegusel taastub näljatunne kiiresti ja siis süüakse lõppkokkuvõttes ikkagi soovitust rohkem. Tehismagustajad pole loodusained ja nad on pikemas perspektiivis inimorganismile otseselt või kaudselt mitmeid märkimisväärseid probleeme tekitavad. Seda ei tekita need ühendid alati ise, vaid nende ainevahetuse käigus moodustunud vaheühendid, millel võib olla näiteks ka allergeenne mõju. Samuti raiskab selliste kehavõõraste ühendite lõhustamine/muundamine maksa ensümaatilisi ja energeetilisi varusid. Kui neid tehismagusaineid tahetakse hirmsasti süüa, siis tuleks kasutada väga väikesi koguseid ja süüa mitmekesiselt. Viimane on vajalik võimalike kõrvaltoimete ja terviseriskide vähendamiseks. Teha kindlasti tarbimispause. Vajalik on ka reeglipärane arstlik kontroll. Lastele ei tohiks tehismagusaineid ja neid sisaldavaid tooteid anda. Teiseks, mitmed nn suhkruasendajad (ksülitool, sorbitool, mannitool, maltitool, laktitool, tagatoos, taumatiin, monelliin jt) on looduses vähem/rohkem levinud ja annavad ka kaloreid. Mõnel neist on positiivseid omadusi (nt hambakaariese teket vähendav toime) ning nende puhul on otseste/kaudsete probleemide teke inimkehas suhteliselt väike. Mõne aine intensiivse kasutamisega kaasuvad kõhulahtisus, mõned häirivad süljeensüümide tööd, ning kuna nende suuremal tarbimisel muutub mõnevõrra ka soolestiku mikroorganismide spekter, produtseeritakse rohkem ka mitmeid inimorganismi rakke ärritavaid produkte. Toonitagem veel kord, kui inimesel pole väga ranget haigusest tingitud meditsiinilist erivajadust kasutada suhkruasendajaid, pole nende tarbimiseks mingit põhjust. Elu on kindlasti rõõmsam ja parem, kui seda teha magusamaks, kuid kindlasti looduspõhiste toidusüsivesikutega ja targalt (loe: normaalselt) talitades!