Читать книгу Ulenspiegel ja Lamme Goezdak - Charles de Coster - Страница 11

VII

Samal päeval otsustas Tema Pühim Majesteet keiser Karl V suure pidu toime panna, et seega tähistada nagu Klaaski oma poja sündimist. Temagi kavatses õngitsema minna, ent mitte kanalis, vaid oma alamate rahakottides ja hoiukarpides. Sest need on kohad, kust valitsejad õngitsevad kalakesi, millede nimeks on dubloonid, hõbetaalrid, guldnad; kõigil neil imekaladel on omadus kaluri tahtmisel muunduda sametkleitideks, väärtasjadeks, peenemaitselisteks veinideks ja hõrkadeks maiusroogadeks. Sest mitte need jõed ei ole kõige kalarikkamad, kus kõige rohkem vett on.

Koos oma kõrgete nõunikkudega otsustas Pühim Majesteet järgmisel kujul püüki organiseerida.

Tema kõrgus infant viiakse ristimisele kella üheksa ja kümne vahel. Valladolidi kodanikud, et oma suurt rõõmu väljendada, pidutsevad öö läbi omal kulul ja pilluvad Suurel Turul vaestele raha.

Viiel tänavanurgal purskavad viis suurt purskkaevu hommikuni viina, muidugi linna kulul. Teisel viiel tänavanurgal pannakse laudadele vasika- ja lamba-, veri- ja lihavorstid, härjakeeled, kuivatatud kalamari ja lihatoidud, samuti linna kulul.

Valladolidi kodanikud, samuti omal kulul, ehitavad tänavatele, kust kaudu liigub rongkäik, hulga võiduväravaid, milledel on kujutatud rahu, rahulolemine, küllus, õnn ja kõik mõeldavad taeva annid, milledega neid üle on külvanud Tema Pühima Majesteedi valitsus.

Lõpuks peab peale nende rahuväravate ehitama veel mõningaid teisi, milledele tulevad maalida eredates värvides vähem soosivad võimumärgid, nagu kotkad, lõvid, odad, halebardid, suurtükid, arkebuusid, pommipildujad, mortiirid ja muud relvad, mis piltlikult esile toovad Pühima Majesteedi sõjaliku võimu ja jõu.

Mis puutub kiriku varustamisse küünaldega, siis antakse küünlameistrite gildile kõigearmulisemalt luba selleks annetada kakskümmend tuhat või enamgi küünalt, millede põlemata jäänud jupid kiriku kapiitlile edasi antakse.

Kõik muud juhtuvad kulud võtab aga keiser heal meelel enda kanda, näidates seega ilmset soovi, et rahvast maksudega ei koormataks liiasti.

Kui linn juba tegi ettevalmistusi nende käskude täitmiseks, saabus Roomast kurb sõnum. Keisri sõjapealikud, Oranje prints, Alenconi hertsog ja Frundsbeng, olid püha linna tunginud ja seal kirikuid, kabeleid ning elumaju rüüstanud ja põletanud, selle juures mitte kellelegi armu heites – ka mitte preestritele, nunnadele, naistele ja lastele. Püha isa oli vangistatud. On möödunud juba nädal, kuid röövimine kestab edasi, ja reitrid ning landsknehtid märatsevad Roomas, täissöönud ja -joonud, longivad tänavail, vehkides paljaste mõõkadega: nad otsivad kardinale ja lubavad neil liigse naha korralikult ära lõigata, et neil enam kunagi ei tuleks tahtmist paavstiks saada. Teised, kes selle ähvarduse juba täitnud, hulguvad mööda linna, kaelas roosikrantsid kahekümne kaheksa ja veel enamagi kuulikesega, kõik pähklisuurused ja kõik verised. Mõned tänavad olid muutunud veristeks ojadeks, mis paisutatud paljaksröövitud laipadest.

Mõned kinnitasid, et keiser omas rahahädas tahtis õngitseda kiriku veres; teada saades lepingust, mille paavst sõjapealikute nõudmisel oli sunnitud alla kirjutama, nõudis ta veel vangistatud paavstilt, et see temale üle annaks kõik oma kindlused, maksaks 400 000 dukatit ja jääks seniks vangi, kuni tingimused täidetud.

Ometi oli Tema Majesteedi kurbus ääretu. Ta muutis ära kõik pidustused ja lõbustused ning käskis oma kojahärradel ja -daamidel end leinarüüsse riietada.

Ja troonipärija ristiti valgetes mähkmetes – see on keiserliku leina märk.

Kojahärrad ja -daamid pidasid seda kurjakuulutavaks endeks.

Hoolimata sellest esitas tema kõrgeausus proua amm infanti kojahärradele ja -daamidele, et need vana kombe kohaselt talle oma soovid ja kingitused võiksid üle anda.

Proua de la Coena riputas talle kaela mürgi vastu mõjuva musta kivi; see oli oma kujult ja suuruselt pähklitaoline, ja ta koor oli kullast. Proua de Chauffade sidus talle üle kõhu siidpaela, mille otsas ripnes metspähkel, mis soodustab seedimist. Härra van der Steen Flandriast tõi viis küünart pika ja pool küünart laia Genti vorsti ja soovis Tema Kõrgusele kõige truualamlikumalt, et juba selle vorsti paljas lõhn ärataks Tema Kõrguses janu Genti hea clauwaert-õlle järele, misjuures ta ütles, et kes teatud linna õlut armastab, ei või sealseid õllepruulijaidki vihata. Härra tallmeister Jaime Christoforo Kastiiliast palus armulisemat härrat infanti oma väikestel jalgadel kanda rohelisi kalliskive – jaspiseid – mis annavad jooksule kerguse ja kiiruse. Jan de Paepe, narr, kes juures juhtus olema, ütles aga:

„Messire, kinkige parem talle Joosua sarv, mille helidel linnad tema ees jooksma pistaksid ühes kõigi oma elanikkude ja varandustega, sest armulikemal härral pole tarvis jooksma õppida, vaid teisi jooksma panna.”

Trööstimatu Floris van Borsele lesk, kelle mees oli olnud Veere’i kuberneriks Seelandis, kinkis armulikule härra Philippile ühe kivi, öeldes, et see muudab kõik mehed armunuks ja paneb naised nutma.

Ent infant röökis kui vasikas.

Samal ajal andis Klaas oma pojale pajuokstest käristi kuljustega ja Ulenspiegelit oma käel hüpitades ütles ta: „Kuljused, helisevad kuljused! Võiksid sa neid alati omal mütsil kanda, alati rõõmus olla, väike mees, sest narridele kuulub maailm.”

Ja Ulenspiegel naeris.