Читать книгу Ulenspiegel ja Lamme Goezdak - Charles de Coster - Страница 8

IV

Dammes nimetati Ulenspiegeli isa Klaasi Kooldraeger’iks, see on „söekandjaks”. Klaasil olid mustad juuksed ja säravad silmad, ta nahk omas tema igapäevase kauba värvust, välja arvatud pühapäevad ja pühad, mil ta majakeses kasutati rohkel määral seepi. Ta oli väike, jässakas, suurejõuline ja alati lustaka naeratusega näol.

Päevatöö tehtud, läks ta õhtu saabudes meeleldi mõnda kõrtsi Brügge tee ääres, et oma söetolmust kurku korraliku õllega loputada; siis hõikasid talle naised, kes oma maja lävedel värsket õhku sisse hingasid, sõbralikult:

„Head õhtut ja selget õlut, söekandja!”

Ja Klaas vastas: „Head õhtut ja meest, kes poleks unekott!”

Tüdrukud, kes hulgakesi põllult koju tulid, piirasid ta ümber, et tema teed kinni panna, ja ütlesid:

„Mis maksad sa, et me laseksime su läbi: purpurpunase lindi, kuldsõle, sametkingad või guldna rahakoti jaoks?”

Kuid Klaas võttis ühel piha ümbert kinni ja suudles selle pungis palet või värsket kaela, kumb koht suule ligemal oli; siis ütles ta:

„Mis peale selle, lapsed, mis peale selle, nõudke oma kallimatelt.”

Ja nad läksid minema, rõkates naerust.

Lapsed tundsid Klaasi ta heledast häälest ja rasketest saabastest, nad jooksid ta juurde hüüdega:

„Head õhtut, söekandja!”

„Kinkigu jumal ka teile seda, mu inglikesed,” vastas Klaas, „kuid ärge tulge mulle lähedale, muidu teen ma teid neegrikesteks.”

Ometi tulid väikesed oma julguses lähemale; siis haaras ta ühe kraedpidi ja tõmbas oma musta käega üle värske suukese, misjärele ta tema lahti laskis, samuti naerdes kui lapski, teiste suureks lõbuks.

Soetkin, Klaasi abikaasa, oli hea perenaine, varane nagu päike ja hoolas kui mesilane.

Tema ja Klaas harisid üheskoos oma põldu ja rakendasid endid härgade asemel adra ette. Vaevaline oli selle vedamine, veel vaevalisem aga oli äkkega, kui see maamehelik kunsttöö oma puuhammastega kõva maad pidi purustama; kuid nad tegid seda rõõmsa südamega ja laulsid selle juures mingit vana laulu.

Ja mullastikul polnud kõvadusest kasu, ja päike laskis asjatult oma palavamaid kiiri mõlematele alla paista; kõverdusidki nende põlved, pididki nad oma seljad veriseks hõõruma, et äket edasi vedada – kui puhkeajal Soetkin oma vagura näokese Klaasi poole pööras ja Klaas seda õrna hinge peeglit suudles, siis unustasid nad oma suuremagi vaeva.