Читать книгу Ulenspiegel ja Lamme Goezdak - Charles de Coster - Страница 9

V

Päev enne seda kuulutati raekoja palkonilt, et keisrinna, keiser Karli abikaasa, käima peal on ja et kõik peavad palvetama ta lähedase sünnituse hea kordamineku pärast.

Katelijne tuli Klaasi juurde, tervest kehast värisedes.

„Mis sul viga on, vader?” päris Klaas.

„Ah,” vastas see ja rääkis veel ainult katkendlikke sõnu: „Sel ööl… vaimud… mehi niideti maha kui niitjad heina… Tüdrukud, elusalt maetud… ja nende laipadel tantsis timukas… Kivi, mis üheksa kuud verd higistas, lõhkes täna öösel…”

„Halasta meie peale,” ohkas Soetkin, „halasta meie peale, Issand Jumal; need on halvad ennustused Flandriale.”

Klaas küsis: „Kas sa nägid seda oma silmaga või unes?”

„Ilmsi,” vastas Katelijne.

Ja surnukahvatult ning pisarates rääkis Katelijne edasi: „Kaks lapsukest on sündinud, üks Hispaanias, see on infant Philipp, teine Flandrias, Klaasi poeg, keda pärastpoole Ulenspiegeliks hüüdma hakatakse. Philippist saab timukas, sest ta on Karl Viienda, meie kodumaa mõrtsuka poeg. Ulenspiegelist saab suur lustliku kõne ja noorusvempude meister, kuid ta süda on hea, sest tal on isaks Klaas, tubli töömees, kes mõistab ausa ja innuka tööga oma igapäevast leiba teenida. Keiser Karl ja kuningas Philipp rändavad elust läbi roimaritena, nende teed märgivad lahingud, vägivald ja muud kuritööd. Klaas, töötades terve nädala, elades õiguse ja seaduse järgi, ja oma suurte murede üle naerdes, selle asemel et nutta, on tubli Flandria töömehe eeskuju. Ulenspiegel, kes jääb igavesti nooreks ja iialgi ei sure, tõttab läbi maailma, kunagi kusagilgi paigal püsimata. Temast saab talunik, aadlik, maaler, raidur, kõik läbisegi. Ja nii rändab ta alati läbi maailma, ülistades ilu ja headust, rumaluse üle irvitades täie suuga. Klaas on sinu mehisus, sa auväärne Flandria rahvas, Soetkin on su tubli ema, Ulenspiegel sinu hing; Nele, kena ja armas tütarlaps, Ulenspiegeli kaaslane ja surematu nagu temagi, on su süda, ja paksmagu Lamme Goedzak on su kõht. Kõrgel ülal seisavad rahva nülgijad, all ohvrid, ülal on päevavargad-isamesilased, all hoolsad töömesilased, ja taevas hakkavad Kristuse haavad verd jooksma.”

Nende sõnadega uinus Katelijne, hea nõid.