Читать книгу Ulenspiegel ja Lamme Goezdak - Charles de Coster - Страница 6

II

Kuna Ulenspiegel imes, liibunud ta vastu, ärkasid kõik linnud väljas.

Klaas, okstest korvi punudes, vaatles naist, kuidas see Ulenspiegelile rinda andis.

„Naine,” ütles ta, „oled sa ka küllaldaselt hoolitsenud selle hea piima tagavara eest?”

„Kannud on täis,” vastas see, „kuid mitte sel määral, et ma rõõmu tunda võiksin.”

„Nii üleva õnne puhul kõneled sa liiga kurvalt.”

„Ma mõtlen, et pole ammu olnud ühte võltsplappartigi tolles taskus, mis seal seinal ripub.”

Klaas võttis tasku kätte; kuigi ta seda tublisti raputas, ei kuuldunud ometigi kõlisevat hommikutervitust. Ta kohmetas, ent tahtis siiski naist julgustada.

„Miks sa end ärritad? Kas meil pole leivakastis kooke, mis Katelijne eile tõi? Kas ma ei näe seal rasvast lihatükki, millest vähemalt kolmeks päevaks jätkub, et lapsele head piima anda? On see ääreni täidetud oakott seal nurgas mõni näljaprohvet? On see võipütt viirastus? On need kuivatatud õunad, sõjamehelikult üheteistkümnekesi ritta seatud, tondid? Noh, ja mis on seal? Kas ei ole see paks, auväärt vaat täis Brügge õlut, mis oma üsas varjab karastust?”

Kuid Soetkin vastas: „Kui meie lapse ristimisele viime, peame kulutama preestrile kaks plapparti ja varrudeks ühe guldna.”

Samal hetkel astus Katelijne tuppa, käes suur rohukimp: „Ma toon tanutatud lapsele heinputke, mis inimesi kõlvatuse eest hoiab, ristiköömne, mis saatana eemale peletab…”

„Kas sul pole rohtu,” küsis Klaas, „mis guldnaid juurde meelitab?”

„Ei.”

„Siis,” sõnas ta, „lähen ma vaatama, kas see ehk vast kanalis ei kasva.”

Ta võttis õngenööri ja võrgu, olles kindel, et ta kedagi ei kohta; sest puudus tund aega „Oosterzon’ist”, nagu Flandrias päikest kell kuus hommikul nimetatakse.