Читать книгу Ulenspiegel ja Lamme Goezdak - Charles de Coster - Страница 18

XIV

Eesli seljas sõites jõudis Klaas koju, varustatud kotitäie plappartide ja ilusa inglistinast peekriga, mis vend Judocus talle oli kinkinud; nüüd ei lõppenud nende hütis püha- ja argipäeviti sööming ning jooming, sest iga päev söödi siin liha ning ube.

Klaas valas ikka ja jälle endale mõnusat õlut dobbel-kuyt’i ning tühjendas suurt inglistinast peekrit võrdlemisi tihti.

Ulenspiegel sõi kolme eest ja soris vaagnais nagu varblane terahunnikus.

„Vaata,” ütles Klaas, „ta sööb viimaks koguni soolatoosigi ära.”

Ulenspiegel vastas: „Kui soolatoos leivakoorukesest on tehtud, nagu meil, siis peab teda sagedamini sööma, et ussid sisse ei asuks.”

„Miks pühid sa oma rasvaseid käsi pükste külge?” küsis ema.

„Selleks, et niiskus jalgadele ligi ei pääseks,” vastas Ulenspiegel.

Selle peale rüüpas Klaas oma peekrist tubli sõõmu.

Ulenspiegel küsis temalt: „Miks on sul nii suur peeker, minul aga ainult väike kruusike?”

Klaas vastas: „Et ma sinu isa olen ja peremees majas.” Ent Ulenspiegel ei jäänud rahule:

„Sa oled nelikümmend aastat joonud, mina aga ainult üheksa; sinu aeg on juba möödas, minu oma aga algamas: tähendab, minul peaks peeker olema, sinul aga kruusike.”

„Poeg,” sõnas Klaas, „kes tahab vaati pudelisse valada, see valab õlle kraavi.”

„Sa oled muidugi nii mõistlik,” vastas Ulenspiegel, „et valad oma pudeli minu vaati; sest ma olen ometi suurem kui su peeker.”

Ja rõõmuga ulatas Klaas talle oma peekri, mille poiss põhjani jõi. Nii õppis Ulenspiegel märjukese saamiseks rääkima.