Читать книгу Ulenspiegel ja Lamme Goezdak - Charles de Coster - Страница 5

I

Kui mai viirpuu õied avas, sündis Dammes, Flandrias, Ulenspiegel, Klaasi poeg.

Katelijne, ämmaemand, mässis lapse soojadesse mähkmetesse; olles tema pead vaadelnud, näitas ta seda katvale kestale.

„Ta on tanutatud,” ütles ta rõõmsalt, „hea tähe all sündinud.”

Ent äkki oigas ta kurblikult, näidates väikesele mustale täpile õlal.

„Häda,” ohkas ta, „see on kuradi sõrme must jälg.”

„Siis on härra Saatan,” sõnas Klaas vahele, „küll õige varakult suvatsenud tõusta, kui tal juba aega oli minu poega märkida?”

„Ta ei ole veel üldse magama heitnud,” vastas Katelijne, „sest kuula, alles praegu äratab kukelaul kanu.”

Ja ulatanud lapse Klaasile, ta lahkus.

Nüüd sulatas koit öised varjud, pääsukesed lendasid vidistades aasade kohal, ja horisondil kerkis päikese pimestav purpurnägu.

Klaas avas akna ja ütles Ulenspiegelile:

„Vaata, mu tanutatud poeg, emakest päikest, kes sealt tuleb Flandriamaad tervitama. Vaatle teda, kui sa võid; ja kui sa kunagi hiljem kahtluses vaevled ja ei tea, kuidas teha, et hästi oleks tehtud, siis palu temalt nõu, ta on selge ja soe: ole südamelt nii puhas, nagu ta selge on, ja nii hea, nagu ta soe on.”

Siis ütles Soetkin: „Klaas, minu abikaasa, sa jutlustad kurdile; tule jooma, mu pojuke.”

Ja ema ulatas vastsündinule looduse kaunid joogianumad.