Читать книгу Ulenspiegel ja Lamme Goezdak - Charles de Coster - Страница 12

VIII

Klaas oli püüdnud suure lõhe ja sõi seda pühapäeval ühes Soetkini, Katelijne ja väikese Ulenspiegeliga, ent Katelijne ei söönud rohkem kui linnuke.

„Vader,” sõnas talle Klaas, „on siis Flandria õhk nii paks, et sul tarvitseb ainult kord hingata, ja kõht saab täis nagu kausitäiest lihast? Tore oleks siis elada! Vihm oleks siis tubliks supiks, raheterad ubadeks ja lumi taevalikuks praeks, mis taastab matkajate jõudu.”

Katelijne noogutas pead, kuid ei lausunud sõnagi.

„Vaadake, vader on kurb,” ütles Klaas. „Mis on see, mis talle meelehärmi sünnitab?”

Aga Katelijne hääl sarnanes ohkega, kui ta rääkima hakkas: „Kurivaim! Pime öö saabub. – Kuulen teda, kuidas ta oma liginemisest märku annab – kotka kombel karjudes. – Värisedes palun ma püha neitsit – kõik asjata. Tema jaoks pole takistusi, müüre, uksi ega aknaid. Ta tungib igalt poolt läbi kui vaim. – Trepp nagiseb. – Ta on minu juures, pööningul, kus ma magan. Ta kaisutab mind oma külmade kätega, mis on kõvad kui marmor. – Ta nägu on jäine, ta suudlused märjad kui lumi. – Maa taarub jalge all, põrand õõtsutab kui lootsik tormisel merel…”

Klaas ütles: „Sa pead igal hommikul kirikus käima, et issand Jeesus sulle jõudu annaks, seda altmaailma vaimu ära ajada…”

„Ta on nii ilus!” vastas Katelijne.