Читать книгу Ulenspiegel ja Lamme Goezdak - Charles de Coster - Страница 15
ОглавлениеXI
Aasta oli hea olnud. Klaas ostis seitsme floriini eest eesli ning üheksa vakka herneid. Ühel hommikul istus ta oma looma selga ja Ulenspiegel võttis aset selja taha, hoides isast kinni. Nii sõitsid nad külastama Klaasi vanemat venda Judocus Klaasi, kes elas Saksamaal, Meiborgi lähedal.
Judocus, kes noores eas oli olnud kohtlane ja heasüdamlik, oli pidanud kannatama palju ülekohut, mis muutis ta tigedaks; ta veri muutus mõruks sapiks, ta vihkas inimesi ja elas erakuna.
Talle valmistas lõbu kahte niinimetatud head sõpra tülli ajada; ja ta andis kolm plapparti sellele, kes teist valusamini peksis.
Samuti armastas ta kutsuda kuumaksköetud saali suure hulga naisi ja nimelt vanemaid ja mürgisemaid keelepeksjaid, ning seal kostitas ta neid küpsiste ja magusa viinaga.
Neile, kel oli aastaid üle kuuekümne, andis ta ketramiseks villu sel tingimusel, et nad oma küüned peavad pikaks kasvatama. Ja tõesti tore oli kuulata, kuidas need vanad nõiad kallasid mürki, laimasid kogu maailma, itsitasid, kraaksusid ja sülitasid, värtnad kaenlas, hammastega ligimese head nime puredes.
Kui nad kõige suuremasse hoogu sattusid, võttis ja viskas Judocus harja tulle; harjaste süttimisel täitus tuba otsekohe talumatu haisuga.
Nüüd hakkasid eided kõik ühekorraga kisendades üksteist haisu tekkimises süüdistama; kui nad lõpuks hakkasid üksteist juukseid pidi kiskuma, viskas Judocus veel harjaseid tulle ja mahalõigatud hobusejõhve põrandale. Kui lõppude lõpuks kisa nii metsikuks ja hais nii vängeks olid läinud ning tolm nii kõrgele oli kerkinud, et Judocus enam midagi näha ei võinud, kutsus ta oma kaks teenrit, kes linnavahtideks olid riietatud: need pidid siis eided kepihoopidega saalist välja ajama nagu hulluks läinud hanekarja.
Lahinguvälja üle vaadates leidis Judocus undrukute, sukkade ja särkide räbalaid ning vanu hambaid.
Ja kurvalt ütles ta enesele:
„Päev läks kaotsi, keegi neist pole kakluses kaotanud keelt.”