Читать книгу Ulenspiegel ja Lamme Goezdak - Charles de Coster - Страница 17

XIII

Olles vennaga jumalaga jätnud, istus Klaas jälle eesli turjale, kuna Ulenspiegel isa selja taha ronis. Üle Meiborgi turu minnes nägi Klaas seal suure hulga palverändajaid, kes teda silmates äkki viha täis kargasid ja oma keppe keerutades karjusid: „Nurjatu!”, selle põhjuseks oli Ulenspiegel, kes, püksinööbid lahti teinud ja särgi üles tõstnud, neile oma teist nägu näitas.

Klaas, märgates, et ähvardused tema poja kohta käivad, küsis:

„Mis oled sa teinud, et nad sinu peale nii vihased on?”

„Armas isa,” vastas Ulenspiegel, „ma istun täitsa rahulikult sinu selja taga, ilma kellelegi sõna lausumata, kuid ometi sõimavad nad mind nurjatuks.”

Siis asetas Klaas poisi enda ette. Nüüd aga hakkas Ulenspiegel palverändajatele keelt näitama; need sõimlesid, raputasid vihaselt rusikaid, keerutasid keppe ja tahtsid Klaasi ja eesli kallale karata.

Kuid Klaas kannustas eeslit, et hädaohust pääseda, ja kuna neid taga aeti, ütles ta lõõtsutades pojale:

„Sa oled küll õnnetul päeval sündinud; sa istud minu ees, kedagi puutumata, ent ometi on nad valmis sind kägistama.”

Ulenspiegel naeris.

Liege’ist läbi sõites sai Klaas teada, et jõeäärsed elanikud kannatavad näljahäda ja et nende üle vaimulik kohus on seatud õigust mõistma. Nad alustasid mässu, leiva ja ilmalike kohtunikkude saavutamiseks. Mõningad poodi üles, mõnedel raiuti pead otsast, kuna teised maalt välja saadeti; nii suur oli pehmesüdamelise peapiiskopi de-la-Marki headus.

Klaas nägi teel põgenejaid, kes lahkusid kaunist Liege’i orust, ja puude otsas linna lähedal inimeste laipu, kes olid poodud üles selle eest, et nad nälgisid. Ja Klaas nuttis nende pärast.